"'Sa oled see, mida sa räägid..."'

... võtab postmodernsuse “leiutaja” Zygmunt Bauman vestluses Rein Rauaga tänapäeva ühiskonna juhtmõtte ühte;lausesse kokku.

Teema, mida ma tahaksin teiega arutada, on modernsus ja selle eri aspektid, millest olete palju kirjutanud. Teie enda definitsioon jõudmisest “tahkest” (solid) modernsusest “vedelasse” (liquid) modernsusse on väga elegantne, kuid... kas see on seesama modernsus, mille välimus on muutunud, või on ta ka sisuliselt erinev?
Inimesed mõtlevad, et nad on modernsed. Aga modernsus ei ole olek, vaid protsess. Pidev liikumine visiooni, idee suunas. Niipea kui lõpeb moderniseerumine, ei ole ka modernset inimest ega ühiskonda. Tänapäeva ehk “vedelat” modernsust iseloomustab pidev uuestialustamine, soov proovida asju, mida varem pole proovinud, maitsta toitu, mida varem pole söönud, rahulolematus sellega, mis on. Tänapäeva inimese õudusunenägu on paigalseis, kestvus, muutumatus, stabiilsus – kui tänasest päevast edasi on kõik samamoodi nagu praegu, mille nimel ma siis elan? Olla modernne moderniseerumata on nagu jõgi ilma vooluta.
Seda olukorda on kutsutud ka “hilismodernsuseks”, “teiseks modernsuseks”. (Bauman ise kultiveeris kuni millenniumini mõistet “postmodernsus”, aga loobus sellest põhjendusega, et mõiste “väänati tühjaks” tiheda valestikasutamise ja üleekspluateerimisega – Toim.).
Hiljuti uuriti Inglismaal keskkooli­lõpetajate erialavalikuid. Üks ­tütarlaps ütles seal nii, et ta küll ei tea, mida ta oma eluga peale hakkab, aga ta teab kindlalt, et ta ei kavatse olla nii loll ­nagu ta isa, kes lõpetas kakskümmend aastat tagasi ülikooli, hakkas õpetajaks, ja on ikka veel õpetaja! Ma ju ei tea, mis juhtub homme, kust ma peaksin teadma, mis saab kümne aasta pärast! Erutav on see moodne utoopia, usk pideva uue alguse võimalikkusse.
“Tahke” modernsus, meie isade ja vanaisade modernsus, ei tähenda sugugi, et siis ei oleks muutustest vaimustutud. Aga muutuste eesmärk oli teine. Väljakujunenud institutsioonidega võideldi sellepärast, et nad ei olnud veel piisavalt välja kujunenud. Domineeris usk perfektsesse, täiuslikku maailmakorda. Progressi suunaks oli olukord, mida pole enam võimalik paremaks muuta, vaid iga muutus muudab seda vaid halvemaks. Püüdlus õnne, kui lubate, nirvaana poole, et siis saaks lõpuks maha istuda ja seda õnne nautida. Tahke modernsuse ajal oli inimestel vähemalt silme ees finišijoon, mille poole tormata.
Vedel modernsus enam ei näe ­finišit ega usu finišijoone olemasollu. ­Ideaaliks iseeneses on saanudki pidev muutu­mine. Tagant tõukab tunne, et ei ­jõuagi kohale, eesmärk liigub eest ära. Selle, mis Vanal Euroopal võttis ­viiskümmend aastat, tegite teie Eestis ära kümne aastaga.
Tundub nagu paradiis, aga teisest küljest on see põrgu. Eks nii ole iga ühiskonnaga. Iseloomulik vedelale modernsusele on depressioon: pidevalt uute olukordadega silmitsi seismine tähendab närvilist elu, kus palju ebakindlust ja ängi. Juba Freud teoretiseeris vabaduse ja valikute teemal: kui meie isad ohverdasid isiklikku vabadust, et saada rohkem kindlustunnet, siis nüüd ohverdatakse turvatunnet suurema isikuvabaduse nimel. See valikuvabadus sisaldab nii elustiili, poliitilise, kultuurilise, kui soolise identiteedi vabadust. Aga mida laiem on see vabadus, seda enam on võimalik teha valesid valikuid. See on vedela modernsuse õudusunenägu. Kindlust, et oled valinud õigesti, ei ole ega tule, on vaid pidev näriv kahtlus.
Ma ei tea, kas see on jõudnud juba ka Eestisse, aga Euroopas on tendents elus olulisi otsuseid edasi lükata valdav. Näiteks, inimene on leidnud endale ka aslase, kõik on absoluutselt OK, suur armastus ja... Aga mis siis, kui see on ikkagi viga? Ärme parem abiellu, elame lihtsalt koos, vaatame.... Koolilõpetaja ei suuda ülikoolis eriala valida. Mis siis, kui selleks ajaks, kui ma kooli lõpetan, nõudlust minu ameti järele enam ei ole? Kardetakse spetsialiseeruda.

Aga kui me võrdleme nüüd Hegeli ja Rimbaud’ modernsuse-käsitlust. Kas need muutused, millest oleme rääkinud, ei toimu vaid pealispinnal? Mood muutub, kuid riided jäävad, uued poliitilised parteid sünnivad, kuid poliitika kui niisugune ei kao...
Kui me tuleksime Marsilt ja vaataksime Maa ühiskonda, võrdleksime, mis on praegu, sellega, mis oli 200 aastat tagasi, siis jah, väljast vaadates paistab kõik samasugune. On asjad, mis ei muutu – põhiväärtused, moraal, mõned institutsioonid. Muutub inimese suhtumine. Oli aeg, kui inimese lühike tühine eksistents ei olnud oluline, ohverdada oma elu kuninga või riigi kaitsel tagas igavese elu. “Tundmatu sõdur” on väga hea kujund – polnud üldse tähtis, kes sa olid, kui sa elasid, vaid oluline oli ohverduse akt. Igavikuline per­spektiiv on nüüd kadunud. Minu isiklik elu on kõige määr ja mõõt, minu enda õnn ja heaolu on elu mõte.
Olla modernne tähendab olla pidevalt valikute ees, kuid on üks asi, mida me kahjuks ei saa valida – just seda “modernne” olemist. Kui tahkes modernsuses oli progress ja edasiminek positiivse märgiga, siis täna on ­progress nagu hoiatus. Kui sa ei hoia end pidevalt kõigega kursis, siis sind visatakse üle parda, jäetakse maha. Seetõttu tuleb üha rohkem pingutada. Hirm kõrvalelükkamise ees paneb pingutama. Miks inimesed, kes lahkuvad kodunt ilma mobiiltelefonita, tunnevad, nagu neil poleks pükse jalas?
 Ma olen ristinud selle ühiskonna “riidehoiu-ühiskonnaks” – inimene läheb näiteks teatrisse, ta on osa millestki suuremast vaid riidehoius, etendust vaatab ta individuaal­selt, üksinda. Ja siis teatrist lahkudes saab ta jälle korraks “osaleda”. Ma ei oska muudmoodi seletada raamatukaupluse sabasid Harry Potteri järjekordse osa ilmumise puhul. Olla osa suursündmusest – käia festivalil, kus kõik käivad, vaadata näitust, mida kõik vaatavad, lugeda raamatut, mida kõik loevad. See annab korraks kindlustunde. Elame ajas, mis on nagu täpp impressionistlikul maalil. Kaugelt vaadates moodustuvad figuurid, lähedal on vaid täpid. Iga täpp on võimalustest tiine, kui sa ­selle punkti oma elus maha magad, ­kaotad kõik võimalused. Mulle meeldib väga Milan Kundera mõte episoodilisest ajast, kus igal episoodil on oma algus ja lõpp, aga tagajärgi pole. Valdab tunne, et saad igast punktist elu jälle uuesti alustada.
 Keskklass, kes oli tahke modernsuse kandja, on täna hädas. Mulle ütles isa, et õpi, laps, sest seda, mida sa oled õppinud, ei saa sult keegi ära võtta. Kui ma praegu seda oma väiksele lapsele ütleksin, siis ta naeraks mu välja. Kui keegi seda minult ei varasta, siis on see ju kasutu! Keskklassi pered on kommunikatsiooniraskustes. Nad ei suuda oma lastele anda edasi käitumismustreid – äkki need reeglid homme enam ei kehti? Laps peab ju olema kohanemisvõimeline...
Niisiis, käes on elukestva projekti kriis. Ei tea ju, kas kahekümne-kolme­kümne aasta pärast need väärtused, mille järgi mina olen elanud, ikka kehtivad? Haridussüsteem on seetõttu samuti suurte raskuste ees – Vana-kreeka ideaal, et üks kord õ ;pitud, eluks ajaks kasulik, ei kehti. Kõik õpitu võib homme olla kasutu ja koormaks.
Ühes New York Timesis on rohkem informatsiooni, kui ühel 17.–18. sajandi inimesel terve elu jooksul teadmisi kogunes.

Nojah, aga seal on umbes 99 protsenti ebavajalikku informatsiooni...
Täiesti nõus. Seetõttu ongi äärmiselt oluline eristada olulist ebaolulisest. Tänapäeva ühiskonna pudelikaelaks on infoküllus. On öeldud, et informatsiooni­pomm on inimkonnale ohtlikum kui tuumapomm. Meil ei ole veel filtreid, millega sellest info-ookeanist kasulik välja sõeluda.
Infoahnus ja infosõltuvus, vajadus olla kõigega kogu aeg kursis, tuleb mu meelest alateadlikust hirmust jääda millestki ilma, mitte aga lootusest, et me saame valgustatud. Hirmust jääda igno­rantsusega vahele.
Tunnistan, et ma käin tihti Google’is, viimati trükkisin sisse “utoopia”, sain vastuseks poolteist miljonit veebilehte. Püüd neid kõiki läbi vaadata on tõepoolest utoopia. Statistilise analüüsi tarbeks lugesin mingi osa ikkagi läbi. Esimesed leheküljed räägivad utoopiast kui populaarsest internetimängust, edasi tulevad kosmeetika- ja reisiteemaga seotud küljed...

Utoopial on kosmeetika ja reisimisega tegelikult ju päris palju pistmist... Rääkides arvutitest ja internetist, tõuseb eskapismi-küsimus. Jaapanis on see tõeline probleem, miljon noort inimest ei tule kunagi toast välja, vaid mängivad mänge ja elavad võrgus. Kas see on üks võimalus modernsusprojektist põgenemiseks, emigreerumine tehisreaalsusse, kui päris reaalsus ei meeldi?
Mulle tundub, et see on pigem soov ümbritsevat tegelikkust juhtida, mängumaailmas saab sündmuste käiku suunata oma tahtmise järgi, elus end jumalana tunda ei õnnestu. Eskapism on väga oluline teema. Virtuaal­ne reaalsus on nüüdisaja utoopia, simulaakrum Baudrillard’i mõistes. Nagu psühhosomaatiline haigus, kus kõik sümptomid on nagu päris haigusel. Koreas, Jaapanis eelistavad paljud elada imaginaarses, software’i loodud maailmas.
Võrk on võimas, “connecting” ja “disconnecting” teeb võrgu vedela modernsuse inimesele võrgutavaks. Sest hirm fikseerituse, lõplikkuse ees on nii suur. Inglismaal läksid paljud üksikutele mõeldud baarid pankrotti, sest kohtingud kolisid internetti. Mitte see, et nii on hea ja lihtne ja kiire kaaslast leida, vaid igal ajal väljalogimise võimalus on see, mis vaimustab. Sa ei taha enam suhelda – delete contact. Sest ikka veel on lahkuminek inimesele traumaatiline kogemus, tuleb rääkida, selgitada.
Nii nagu me ei kipu enam küsima, kas see või teine telesaade on reaal­ne või mitte, vaid hoopis küsime, kas meie elu vastab nendele telesaates esitatud standarditele!
Reality-show’d nagu “Big Brother” ja jutusaated, kus külalistel tuleb publiku ees kõik hingelt ära rääkida, on märgid pihi-ühiskonnast. Sa oled see, mida sa räägid. Pihtimist saab aga anonüümses internetimaailmas veel mitmekordistada – lood endale erinevaid identiteete, neil on kõigil oma huvitav lugu. Illusioon pideva uue alguse võimalikkusest sellega ainult süveneb.

Kuskil on ometi pihtimuste piir, kui sa tunnistad telesaates, et oled sarimõrvar, siis sa ilmselt lähed kinni...
Aga me oleme kõik kaubad. Mina olen kaup, sina oled kaup, me peame ennast müüma. Mida rohkem saladusi sa avalikkuse ette tood, seda hu vitavam inimene sa oled, seda paremini sa müüd. Reality-show’des paljastavad inimesed end nii kehaliselt kui hingeliselt...

Jah, ja üht kapitali saab teise vastu vahetada...
Autoriteedid on kadunud, valitsevad ­iidolid. Iidolid on individuaal­sed autoriteetid. Nad toimivad põhimõttel, et kui neil on õnneliku elu valem olemas, siis järelikult, püüeldes oma elus nende ideaalide poole, saan ka mina õnnelikuks.
Me ei saa kuidagi öelda, et 19. sajandil oldi õnnetumad kui 21. sajandil. Kõik toimub millegi kaotamise arvelt. Retrospektiivselt vaadates hakkab mulle üha enam tunduma, et aeg ei ole lineaarne ega ka tsükliline, vaid pigem nagu pendel, mis kõigub kahe äärmuse vahel. Ühel pool on vabadus ja teisel pool turvatunne. Vabadus ilma turvatundeta on kaos ja pidev hirm, turvatunne ilma vabaduseta on orjus. Mõlemad äärmused on koledad. Aga paigale pendel ei jää.
Me olime õnnetud, sest andsime liiga palju oma vabadusest ära turvatunde kasvatamiseks. Praegu oleme õnnetud, et oleme ohverdanud liiga palju turvatunnet valikute vabadusele. Seega võib ennustada, et liigume edasi taas teise suunda.
 
Videointervjuu teemaks oli “Kaasaegsed modernsused”, vestlus mängiti ette Tallinna Ülikooli samanimelises suvekoolis.

 *Tähelepanuväärseid katkeid Varssavis lindistatud videovestlusest tõlkis ­Margit Tõnson.

Zygmunt Bauman (s 1925) on poola-juudi päritolu filosoof, kes ühena esimestest hakkas sajandi lõpuks totaal­selt muutunud ühiskonda kutsuma postmodernseks. 21. sajandi alguses on ta aga leidnud muutuste väljendamiseks paremad vasted.
Nüüd võrdleb ta omavahel “tahket” ja “vedelat” modernsust. Esimene niisiis selgepiiriline, sihipärane modernsusprojekt, teine hägus, nihkuvate eesmärkidega modernsus. Pidev muutumine ja areng iseloomustab mõlemat, esimesel juhul on lihtsalt finišijoon olemas, teisel ei paista seda kusagilt. Ajastu “maskott” on Baumanil turist, püsimatu elamustetarbija; ajastu religioon on kaalujälgimine, pihitooliks tõsielusarjad. Kriitiline ja pessimistlik on olnud tema vaade globaliseerumisele, inimsuhete deformeerumisele, “eesmärk pühendab abinõu”-arengutele tarbimisühiskonnas.
Oma viimastes raamatutes ongi ta võtnud luubi alla uue modernsuse eri aspektid: “Liquid Modernity” (2000), “Liquid Love: On the Frailty of Human Bonds” (2003), “Wasted Lives. Modernity and its Outcasts” (2004), “Liquid Life” (2005), “Liquid Fear” (2006), “Liquid Times: Living in an Age of Uncertainty” (2007), “Consuming Life” (2007).