MENUKIRJANIK LOOMEPALANGUS: Gori karikatuur “Kirjaniku abikaasa” raamatust “Knock out” (1928).
1910ndad – Eduard Vilde


Vilde oli selleks kümnendiks oma tuntumad loomingulised etapid – “Nalja-Vilde” ja patoloogiliselt sakslasi vihkav Vilde – juba läbi teinud. Pealegi elas ta kuni 1917. aastani maapaos. Kuid tema säravaim teos “Pisuhänd” (1913) annab õiguse meest just sellesse kümnendisse paigutada. Veel rohkem õigustab seda “Tabamata ime” esietendusega (1912) kaasnenud skandaal ning sellest tulenenud ebaõiglane kirjandusauhinnast ilmajäämine.


(Viimasele vastulauseks Vilde “Pisuhänna” ju kirjutaski.) Vilde Tallinna lõbumajandust käsitlev novell “Kuival” tekitas siivsates kirjandusringkondades skandaali.


Vilde oli menukirjanik, kelle “Mahtra sõja” ilmumine (1902) ajalehes Teataja pani lugejad hommikul trükikoja ukse taha sabatama.


Ja veel: “Vilde saabumine Tallinna 6. mail, paar kuud pärast Veebruarirevolutsiooni oli otse triumfiline,” on kirjas akadeemilises “Eesti kirjanduse ajaloos”.


Vilde oli suverään, kes võis endale lubada üleolevat suhtumist nii Noor-Eestisse (“Tokerjad”), vanameelsetesse kirjandusringkondadesse (juba nimetatud “Pisuhänd”) kui ka veel võimutsevatesse baltisakslastesse (“Mäeküla piimamees”).


Elo Tuglase andmetel räägiti Vildest veel viiekümnendatel nii nilbeid lugusid, et ta ei söandanud neid oma päevikusse üles tähendada.


1920ndad – Marie Under


20. aastad olid palavikuliselt kiiresti muutuvad aastad kogu Euroopa kultuurielus. Püüti tasa teha sõdade ajal kaotatut. Eestis lisandusid sellele veel esmakordse iseolemise võlud ja valud.


Underi luule liikumine kirglikust sensuaalsusest üle ekspressionismi teatud tasakaaluni sobib seda kümnendit väga hästi esindama. Eriti küpsed luulekogud olid “Hääl varjust” (1927) ja ballaadikogu “Õnnevarjutus” (1929): viimane on jäänud omas žanris ületamatuks.


Naismenukirjanik Under ärritas hullusti meessoost rivaale. Kitzbergi paroodias otsib poetess oma undrukust kirpe, Visnapuu sõimas teda Siuru vanaemaks, klaasita lornjeti raamiks ning käskis avada Underi buduaari aknad, et sõnnikuhais sisse võiks voolata, Gailiti “Sinises tualetis daami” võib aga nimetada kõige mürgisemaks paskvilliks Eesti kirjanduses üldse.


Aga ka naisi ei jätnud Underi edu ja populaarsus külmaks. Elo Tuglas kirjutab aastakümneid hiljem oma päevikus: “Vaatasime pilte ajalehelõigetel. Ma küsisin Tuklalt: “Miks istud sa neil ülesvõtetel alati Marie Underi kõrval?” Ta vastas: “Ta kutsus mind alati enese kõrvale. See oli kõik.” Kunagi hoopis hiljem leidis Elo tapeedi vahelt “hiidneitsi” Underi kirjad Tuklale, mis kõnelesid siiski Siuru-päevade suurest armastusest.


1930ndad – August Mälk


1937. aastal riigivanemalt kingituseks saadud talukoht koos elamu ja sisseseadega asetab Mälgu sel üldiselt soliidsel kirjanduskümnendil üle teiste. Demokraatlike kirjandusringkondade hammaste vahele sattus ta mõnevõrra ülekohtuselt – ega ta ise Lagle talu Tammsaarelt üle löönud.


Mälgule talu kinkimine ning eluajal mälestussamba rajamine Tammsaarele (1936) olid üle kümnendite ulatuvad, tänaseni löömata menukirjanike premeerimise rekordid. Muidugi oli saatuse iroonia, et võimutruu Mälk sai päris korraliku ja likviidse varanduse, opositsiooniline Tammsaare aga vaid suure kamaka pronk si, mis süüa ei kõlvanud.


Mälk oli üks esimesi, kes kroonukirjaniku magusat leiba ära ei põlanud. Ta läks Ida-Virumaale, “tutvus” kaevurite eluga ja kirjutas romaani “Kivid tules”, mida võib nimetada Eesti esimeseks valitsuse tellimusromaaniks. 1930. aastatel avaldas Mälk ometi ka suurepäraseid rannaromaane.


Tegelikult oli talu kinkimine iseenesest ju tore žest, mis kehutas karikaturistegi arvamust avaldama. Nemad arvasid, et Luts kasvataks talus kapsapäid, Tuglas esteetilisi lilli, Gailit rassiks Nipernaadi kombel pullidega ja Raudsepp roniks lakka ehale. Kirjanike olukorrast sel kümnendil annab selge pildi August Alle epigramm: “Kirjamees, kirjamees, kuhu vinnad oma pauna?” / – “Tindiga lähen, tindiga lähen kroonu sauna: / leil seal võtab kõik vanad muhud ja valud, / saabuvad preemiad, soojad kohad ja talud...””


Pärast juunit 1940 kirjutas Mälk näidendi “Idatuul”, aga enne kui see lavaküpseks sai, tulid Saksa väed sisse ja autor pidi tüki “Lõunatuuleks” ümber nimetama...


1940ndad – Oskar Luts


Totaalsete võimude totaalse vahetumise aastakümme ühtki läbivat menukirjanikku anda ei saanud. Ühed istusid vangis Saksa, teised Vene, kolmandad (Osvald Tooming, Jaan Kross) mõlema okupatsiooni ajal.


Luts kirjutas 40. aastatel palju, kuid peaasjalikult vähenõudlikke vesteid ja mälestuskatkeid. Natse ei kiitnud, aga ega viimased käskinud ka. Kommunistid käskisid, aga Luts palja kiitusega toime ei tulnud, tal jäi följetonidesse ikka natuke nalja ka sisse ning lood ei ilmunud. Esimesel Eesti nõukogude kirjanike kongressil 1946 sai just Luts – koos Irma Truupõlluga – kõige rohkem nahutada (tõepoolest mannetu romaani “Jüri Pugal” eest), aga mingeid repressioone see kummalegi kaasa ei toonud.


Tuglase väitel ei naernud Luts mitte kunagi. Seegi on põhjus seostada teda just selle traagilise kümnendiga.


Lutsu “Kevade” anti välja nii Hitleri kui ka Stalini ajal (mõlemal korral Romulus Tiituse illustratsioonidega, nii et viimast võib nimetada 40. aastate menukunstnikuks).


Kuidas menukirjanik 40ndatel elas? Oma katus oli pea kohal ning maja jäi sõjas terveks. Kinni ei pandud, isegi Gestaposse ega KGBsse ei kutsutud. Viina müüdi nii saksa kui vene ajal ja kui ei müüdud, kõlbas puskar sama hästi. Raamatud ilmusid. Mida sa hing ikka rohkem tahta võisid?


Midagi positiivset sellest ajast ka: “Sõja ajal, kui kõik muud varandused kippusid väärtust kaotama, osutus raamat ainsaks kindlaks vahetuskaubaks, millega isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna. Mitmed vanemad inimesed on rääkinud tollase raamatuostmise erakordsest ulatusest ja sellestki, et eriti “kõvaks valuutaks” osutus “Kevade”. (Aivar Kull “Oskar Luts”, 2007.)


1950ndad – Juhan Smuul


Viiekümnendate kirjanduselu nägi välja nagu pärisorjanduslik mõis. Üksikud härrad (August Jakobson, Leberecht) suplesid muretult külluses, suurem osa värises kupja (kriitiku) piitsa või koguni vangiraudade ees. Kupjad ise (Aira Kaal, Erni Hiir, Lilli Promet, Max Laosson) lasid küll piitsal hoolega välkuda, aga seda peamiselt hirmust, et soe koht kaob. Kirjutasid kõik kolm gruppi aga täpselt ühtmoodi. Smuul ei kuulu ühegi malli alla. Ta oli vist kõige siiram kommunist kirjanike seas, aga samas üks andekamaid. Smuulil polnud nooruse ja päritolu tõttu eesti ajast luukeresid kapis. Seet&otild e;ttu mõjub tema looming orgaaniliselt. “Vaese rannapoisi” aususest räägib tragikoomiline situatsioon aastast 1956, kui Smuul üritas Stalini kultuse hukkamõistu järel ka enda üle kõnetoolist kohut mõista, ametivennad aga takistasid teda, sest muidu pidanuksid nad ise järgmised olema.


“Inimnäoga” menukirjanikuks sai Smuul aastal 1955, kui ilmus tema “Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol”, mis pani heldima ka nii rafineeritud esteedi nagu Elo Tuglas: “Õhtul aga lugesin Tuklale Sirbist ja Vasarast Smuuli “Muhulaste imelikke juhtumisi”.


Vaimukas lugemine. Ja nende järele hakkasin lugema rootsi muinasjutte, mis pole kaugeltki nii vaimukad.”


Külluses suplejate elustandard jõudis ka raudse eesriide taha: “Suurte tõlkehonoraride tõttu peetakse Leberechti, Jakobsoni ja Smuuli nõukogude miljonärideks, neist esimene ja viimane armastavat ka eriti demonstreerida oma rikkust nii alalise pummeldamise kui uute autode ostmisega” (Aleksander Kaelas “Okupeeritud Eesti”, Stockholm 1956).


Leberecht sai omanimelise tänava pärast surma (1961) Nõmmel, kuid see nimetati tagasi Ugala tänavaks. Jakobsonil pole omanimelist tänavat olnudki, sest “nimekaima nimekaimu” C. R. Jakobsoni oma oli Tallinnas juba olemas.


Aga Smuuli tee on Lasnamäel tänaseni alles.


1960ndad – Egon Rannet


Kuuekümnendatel olid kõik ENSV kirjanikud menukirjanikud. Mitte kunagi varem ega hiljem ei supelnud literaadid sedavõrd luksuses ja austuses. 1966. aasta kirjanike liidu kongress toimus Ülemnõukogu (praeguse Riigikogu) saalis ning sel puhul ilmus Sirbi ja Vasara erinumber! Eliitkirjanikud said korterid Tallinna südalinna uude majja Harju 1 (mõned isegi viietoalised), kus õndsalt segunesid äsjased pealekaebajad ja ohvrid. Kirjanike liidu liikmeile oli seadusega lubatud “loominguline ülepind”.


Summadest annab aimu fakt, et sugugi mitte rikkaimate hulka kuuluv Ardi Liives sai 1966. aastal “Viini postmargi” filmivariandi eest 4000 rubla (pluss raamat ja lavastused).


Teema ega teostusega pead murda ei tulnud. Kõige kindlam oli kirjutada vaesest, kuid ausast ja töökast maainimesest, kes kunagi ei seksi, aga kelle elus on olnud muid katsumusi (näiteks vend oli Eesti Leegionis, tütar kolis linna elama).


Vaapo Vaher kirjutab monograafias “Imelaps, kellest ei saanud geeniust” (mida võib nimetada ka ENSV kirjanduse ja näitekunsti reisijuhiks): “Egon Rannetist, kunagisest NSV Liidu menu­dramaturgist, on postuumselt kujundatud kohutav koletis, jätis, monstrum, kimäär. Pea kõigi memuaristide kirjatöödes, kus teda meenutada võetud, kerkib Rannet esile jõhkra julmur-barbarina, kohati otse päikest varjutava mütoloogilise metsalisena, kelle loomust täitis pilgeni vaid üks saatanlikult hüperboliseeritud omadus – Pahe.”


Neljaklassilise haridusega endine sadamapätt Rannet ise kirjutas 1962 oma lemmikkirjanikust: “Ja Gorkilt saan ka praegu nõu ja abi alati, kui seda vajan.” Kuhu see nõu ja abi kadusid, ei tea, aga Gorki-nimeliselt autotehaselt sai Rannet abi Volga kujul. Millel ta kere siniseks, katuse valgeks ja armatuurlaua mustaks lasi värvida ja siis parteimaja ette sõitis.


Ranneti menukirjaniku staatuse aluseks oli näidend “Kadunud poeg”, mida 1959. aastal mängiti rohkem kui 170s NSV Liidu teatris ja mis oli sel aastal 7137 korraga enim etendatud näidend Nõukogudemaal üldse. Sisult on tegu jõleda propagandasoperdisega Läänest diversandina Eesti NSVs se saadetud väliseestlasest, kes siin nõukogude korra vääramatus üleolekus veendub, kapitalismi alatused maa põhja neab ja ümber sünnib. Aga kuuekümnendatel nimetati seda “tugeva sotsiaalse kõlaga psühholoogiliseks draamaks”.


Ilmselt parim, mida Rannet Eesti kirjandusele andis, on aines kaheks toredaks paroodiaks: Huko Lumeti “Küülikud” (Rannetil “Haned”) ja Uno Lahe “Juriidiline twist” (“Kriminaaltango”).


Mõlemad kinnitavad Ranneti kui näitekirjaniku lamedust ja konjunktuurlust vääramatu jõuga.


1970ndad – Jaan Kross


Seitsmekümnendatel muutus kirjanike majanduslik seisukord oluliselt. Mitte et nad vaesemaks oleksid jäänud, aga edukamad liharaiujad, kolhoosikalurid ja autolukksepad jõudsid elustandardis järele ja läksid möödagi. Pole siis ime, et radikaalselt muutus ka kirjandus: iroonilisemaks, intiimprobleemidesse süvenenumaks, eelkõige aga rahvuslikumaks.


Kuuekümnendate seosetu humanism, töö ülistamine ja seksi põlastamine kadusid mõne aastaga. Isegi Nooruse jutuvõistluse töödest võis lugeda olmevägistamisest. Kirjutati isegi Mustamäest (Mati Unt) või hullumajast (Teet Kallas).


Suurimad teened selles üleöö alanud rahvuslikkuse puhangus olid proosas Jaan Krossil ja Lennart Meril, luules Hando Runnelil ja Juhan Viidingul. Aga Kross oli kõige produktiivsem, kõige süvitsiminevam ja kõige soliidsem (no­jah, kõige vanem ka). Tema ajaloolise ja eestlaste vaimu virgutava proosa algus langeb täpselt kümnendi algusse. Ilusti on öeldud EPL nekroloogis (28.12.2007): “Eestlaste vaimsuse järgi liigitamise korral oleks Jaan Kross kahtlemata esimese järgu aadlimees, kohaliku ajaloo tegelikkusest paralleeli tuues ehk koguni rüütelkonna peamees XX sajandi teisel poolel, sest just esimesena võrdsete hulgas on ta kodumaad teeninud, nagu seisus on kohustanud.”


70ndate menukirjanikud ei olnud rahvuslased mitte ainult oma loomingu, vaid ka tegudega.


Eestlaste nigela iibe päästmiseks sündis neil ikka palju lapsi, enamik just seitsmekümnendatel.


Selle omaduse poolest erinesid nad oma eelkäijatest kõvasti. Ka nelja lapsega Jaan Kross kuulub selles arvestuses tegijate hulka.


1980ndad – Raimond Kaugver


Raimond Kaugveril oli ehtne menukirjaniku karakter. Ta oli mitmekülgne, andekas, elujanune ja hasartne. Oli härras- ja naistemees. Abivalmis sõber ja väsimatu peoloom. Kirjanikuna haarav ja pealiskaudne. Endise soomepoisina tuli tal viis aastat Siberis kinni istuda ja sealt pääsnuna tuli elult võtta, mis võtta annab, kaotatud aega tagasi teha. Kaugver kirjutas romaani valmis kuu ajaga (rohkem kui ühe romaani aastas ühelt autorilt kirjastus niikuinii ei avaldanud), ülejäänud aja elas ja seikles. Teenis oma romaanide hiigeltiraažidega kõvasti raha, aga kaht ühtmoodi tassi tal majapidamises polnud.


Kaugver esindas tüüpiliselt tollast menukirjaniku elustiili. Kolmapäeviti käis ta Kirjanike Liidus raamatuid ostmas, sageli pidutseti pärast sõprade Eno Raua või Villem Grossiga Pegasuses või KuKus.


Mees võis kirjutada 14–15 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Juhtus, et hakkas öösel kell üks novellivõistlusele tööd kirjutama, kui hommikul oli tähtaeg.


Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rek ord Eesti kirjanduses: Võsu puhkekodu kult­orgidena olid nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest.


“Raimond oli fenomen, mis praegu puudub: rahvakirjanik, kes on arusaadav igale keskharidusega lugejale,” on meenutanud Teet Kallas. Saanud kuulsaks küll osalt omaeluloolise romaaniga “Nelikümmend küünalt” (1966), jäid tema menuromaanid just 1980. aastatesse: “Vana mees tahab koju” (1983), “Meie pole süüdi” (1984) ja “Kas ema südant tunned sa?” (1988), mille trükiarv oli 115 000. Nii palju polnud ühtki eestlase romaani ühe aasta jooksul trükitud ega hakata ka kunagi trükkima. Mitte kunagi enam ei saa ükski Eesti kirjanik nii menukaks, kui oli Raimond Kaugver.


1990ndad – Kaur Kender


See kümnend oli Eesti kirjandusele väga niru. Vähemalt eelmistega võrreldes. Kui kirjanike integreerimine totalitaarsete režiimide õukonda algas 1934. aastal üsna tasahilju ja kestis umbes viisteist aastat, siis selle protsessi lõpp oli lühike ja valus.


Uued tegijad (keda oli palju) veel ei suutnud end kehtestada, vanad (keda oli veel rohkem) ei osanud uutes oludes ümber kujuneda. Lisaks tähendas demokraatia raamatute kirjastamise turul paljude varem põranda alla sunnitud andetute, kuid visade kirjasolkijate väljapääsu ning kuna internet polnud veel levinud, trükiti grafomaanide rämps reeglina ka paberlehekülgedele.


Nii oli sellest kümnendist natuke isegi kohatu menukirjanikku otsida. Aga Kender sobitub mõnede iseloomulike omaduste poolest sellesse rolli kõige paremini. Rämeda loomingu ja karmide ülesastumistega Kender kehastas kõige paremini uut vaprat rahajanust maailma.


Tema esimene romaan “Iseseisvuspäev” (1998) tõi Eesti kirjandusse imetlev-iroonilises toonis vägivalla, rahajanu, jõhkra seksi, antifeminismi ja vaesuse kui inimest oma liigist eristava puude. Kender ise eristus menukirjanikest seega, et ei kuulunud kirjanike liitu. Teiseks oli ta ametilt copywriter (elukutse, mille olemust olnuks kuuekümnendatel jälle täiesti mõeldamatu selgitada – nagu sedagi, miks menukirjanik üldse mingit teist elukutset peab pidama). Ta suutis endast jätta ühtlasi nii kirjaniku kui ka eduka inimese imago ning see oli omas ajas eeskuju andev vägitegu. Nüüd juba mitmeid aastaid on mees kirjanduspõranda all.


2000ndad – Andrus Kivirähk


Andrus Kivirähk on vilka sulega ajakirjanik täpselt nagu Eduard Vildegi. Alustas humoristina nagu Vildegi, tema 1990. aastatel loodud Vabariigi Valvur Ivan Orav hulgub nagu igavene juut ajaleheveergude ja firmapidude vahel, neil päevil sõidab koos Lennart Meri kirjandusliku kujuga kogunisti koos Ameerikasse. Kivirähk on kirjutanud kaks ajaloolist romaani, neist aastatuhande hakul ilmunud “Rehepapp” (2000) on saanud tänaseks üldmõisteks ja “Mees, kes teadis ussisõnu” on väsimatult populaarne. Kuigi Vilde-pärasest ajaloolisest rahvuslikust triloogiast on tal veel üks romaan puudu, on Kivrähk kirjutanud näidendeid juba mitme näitekirjaniku jagu. Parematele neist ei saa ­siiamaani kuidagi pileteid. Ja Kivirähk on sündinud menukirjanik – alati lahe ja sõbralik, müttab raadios, võimeline täitma kõiksugu tellimusi, kirjutama igas asendis, olgu või õlletehasele Limpast või lastele Lottest. Ja alati nii palju Päevalehele, et saab sealt haigekassakaardi, mis on menukirjaniku elus püsimise möödapääsmatu tingimus.
Menukirjanike ­varandused
  • Eduard Vilde  -Riigi kingitud korter Kadriorus, haritud ajakirjanikust naine Linda Jürmann.
  • Marie Under - Paažist abikaasa Artur Adson ja palju sukki, mis kunagi otsa ei saanud.
  • August Mälk - Talu Õismäe rabas, Rahvuskogu ja Riigivolikogu liige.
  • Oskar Luts - Maja Tammelinnas, esimene Eesti NSV rahvakirjanik.
  • Juhan Smuul - Maja Kadriorus, menuluuletajast abikaasa Debora Vaarandi, sõiduauto ZiM.
  • Egon Rannet - Maja Kadriorus, menukirjanikust lesk Vaike Rannet, valge katusega sinine Volga.
  • Jaan Kross - Menuluuletajast abikaasa Ellen Niit, tegusad lapsed, Helsingi ülikooli audoktori mõõk.
  • Raimond Kaugver - Hiigelsuured raamatutiraažid, valge Volga
  • Kaur Kender - Rikkad sõbrad, sõiduautod ­Ferrari ja Dodge Viper.
  • Andrus Kivirähk - Hirmsasti eetriruumi, abikaasa Ilona Kivirähk Tähekese peatoimetaja.