Mul endal oli tobe intsident kaimaniga. On selline krokodiljas peletis, genoomi poolest vanem nii Mart Laari kui Herodotose ajaloost. Eluka beebiversiooni sain katsuda Peruu koduloomaaias. Miskipärast olin kuraasi täis ja andsin mudakarva puuhalu seljale musi, mispeale elukas igati õiguspäraselt kringliks tõmbus ja mind põsest napsas. Oi, kuidas ma naersin, kui loomaaednik, vuntsid ehmatusest sorgus, ohuallika eemaldas!

Kivisildniku luuletuSTe teravmeelsus on mõnus ja naeruturtsatused lugedes vältimatud. Nagu ühes psühholoogiaraamatus selgitati – positiivne emotsioon vallandab meeldiva ihukeemia, ajab naerma, ja naer omakorda kütab keemiat juurde. Itsitav nõiaring. Siiski, mida aeg edasi, seda vähem kõlbavad Kivisildniku tekste iseloomustama sõnad “absurd” ja “huumor”. Asi on tõsine ning see, et ma lugedes naeru pugistan, on nurrumine hirmu leevendamiseks.

Soari-raamatu peategelane on saarlane Soar, võimas filosoof ja sõjapealik, kes tegutseb üpris apokalüptilistes oludes. Inimest kui tühmuse, ahnuse ja muude madalate omaduste kandjat vihkav Soar meenutab Nietzsche lookangelast Zarathustrat. Ometi jumaldatakse Soari, ilma et too peaks midagi üliinimese kontseptsiooni sarnast välja pakkuma.

Soari sees on püha vaim, mis lummab kõiki olendeid kuue kilomeetri raadiuses. Nood soovivad temaga vahekorras olla. Seetõttu otsustab Soar planeedi elanikkonda drastiliselt vähendada. Kui kiimalised olendid üle mineeritud Leedu soode tema välilaagri poole tormavad, loeb ta läbi valjuhääldi lühiluuletuse. Alles siis annab ta käsu avada miinipildujatuli. Selline on lugu Soarist.

“Soari evangeeliumis” täiendavad Kivisildniku luuletusi Navitrolla illustratsioonid. Tuntud naivistlik-sürrealistliku kunstniku mõttemaailm näikse Kivisildniku rütmiga hästi sobivat. Pildid on maitsekad ega trügi teksti üle valitsema, nagu illustratsioonidega mõnikord juhtub. Kiita tuleb ka “Enne sõda ja kõike seda” kujundanud Matthias Sildnikku. Orientaalsed hieroglüüfid ja Vietnami sõja aegne M16 karabiin, mis suurelt ja punaselt kaanele trükitud, on loetavad sümbolid ka hiina keelt valdamata. Tegu on, muuseas, ISBN numbrita partisaniväljaandega, mida saab hankida vaid Kivisildniku enda käest.

“Enne sõda ja kõike seda” peategelane on sõda. Või siis sõja häirekell Kivisildnik ise, kes täheldab härmahommikul, et maja ümber on jäljed maas. Sõda on öösel ümber maja luusinud, kolistanud, pole lasknud magada. Minu andmetel luusivad Kivisildniku Saarde vallas asuva kindlustalu ümber metssead, kuid tõsi ta on, et maailm on mitmenäolist sõda täis. Iga lisanduv suu, iga toiduabiga päästetud arengumaalane, iga arutult kulutatud bensiinitilk ja sotsiaalse sidususe kampaaniale raisatud kopikas toidab sõda aina priskemaks.

Kõik, mida Kivisildnik räägib, on hirmus. Mitte masendav, vaid ergastav. Jah, igaüks on süüdi. Nagu luuletuses “Põdra maja enne sõda” öeldud, “oleme halvad alatud põdrad jah / isegi sarved on meil puseriti peas”. Ometi, kui süü on totaalne, võib igaüks lugeda mõnda Kivisildniku uuemat raamatut, ehmatada, naerda ja võtta süü omaks. Kas just sarved päris sirgu kasvavad, pole kindel, aga mõni sõda toitev lollus jääb hirmu- ja naeruteraapia järel ikka tegemata. Ega elus teist korda krokodilli musitama ei hakka.


(:)Kivisildnik
“Enne sõda ja kõike seda”

Jumalikud Ilmutused, 2012. 60 lk.

Kivisildnik ja Navitrolla “(:)Soari evangeelium. Valuraamatu II köide”
Jumalikud Ilmutused, 2012. 92 lk.