Tööline ja kolhoositar: Paatoslik Kristi (Ursula Ratasepp) ja vaoshoitud Indrek (Alo Kõrve) Vargamäe niitude pääl revolutsiooni keerises. Siim Vahur
A. H. Tammsaare / Urmas Lennuk “Wargamäe Wabariik”

Lavastaja Elmo Nüganen. Mängivad Alo Kõrve, Epp Eespäev, Tõnu Kark (Eesti Draamateater), Aarne Üksküla (külalisena), Marje Metsur, Ursula Ratasepp, Mari Lill (Eesti Draamateater), Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Aleksander Eelmaa jpt.

Tallinna Linnateatri esietendus Tammsaare Väljamäe Lõunalaval 13. juunil.


Tammsaarel ehk romaani tõttu populaarsema nimega Vargamäel etendunud “Tõe ja õiguse” III osa dramatiseering valmistas head meelt saabumishetkest peale. Kohe tekkis vaimukujutlus, kuidas kusagil siinsamas niiduveerel vaatab kohalesaabuvat publikut Mäe talu kunagine peremees – üks neist, keda Pearu enne Andrest kohalt välja sõi – väsinult vikativarrele toetudes ja selle kentsaka seltskonna üle aru pidades. Mitte et ta kuidagi aru saaks vabaõhunäidendite mõttest või isegi sellest, miks oli 1905. aastal “kiirel heinaajal” vaja “wabariik” välja kuulutada. Aga peaasi, et tänu sellele ettevõtmisele on niidud puhtad, hein rõugus ja üks paigake Eestimaal ikkagi puugiparadiisiks saamisest päästetud.


Pearut ja Andrest ette kujutada polnud vaja. Nemad on laval isegi olemas ja väga täisvereliselt pealegi. “Wargamäe Wabariigi” Indrek (Alo Kõrve) on vaat et kõige täisverelisem antikangelane Eesti teatris. Kõrvaltvaatav, passiivne, kahtlev, saamatu. “Ega te eilane pole?” küsib Kristi (Ursula Ratasepp) Indrekult kohe kahtlevalt. On küll.


Võib ju küsida, mille poolest Elmo ­Nüganeni “Tõe ja õiguse” II ja IV osa dramatiseeringute Indrekud aktiivsemad on – tegu on ju põhimõtteliselt ühe ja sama kujuga? Vastan: väikeses lavaruumis on Indreku siseheitlused publikule lähemal. Seetõttu on Argo Aadli ja Indrek Sammuli Indrekute üksnes nüanssides avalduvad sisepinged pealt vaadates mõistetavamad kui Tammsaare hirmutavalt-hurmavalt avaratel väljadel (mis lavastaja tahtel olid muuseas kaldu karistussalklaste kasuks ja ülestõusnute kahjuks). Siiski tõi Kõrve mäng esile peamise – põhjatu kuristiku tema ning liigagi teotahteliste revolutsionääride vahel. “Ainus kaine revolutsionäär”, nagu kompanjonid ütlevad.


“Tõe ja õiguse” kolmas osa on eelkõige Kristi lugu, “Wargamäe Wabariik” samuti. Erinevalt epopöa tüüpilistest peategelannadest (Krõõt, Mari, Karin), keda autor enne põhjalikult piinab ja alles siis tapab, on Kristi vabaduse, elurõõmu ja optimismi kehastus ning seega väga teatraalne karakter, keda Jeanne d’Arciga võrrelda on liigagi lihtne. (Linnateatri lavastuses ta vormiliselt ei suregi.) Kristi fantaasiad muudavad romaani dramaturgiliseks ning dramatiseeringu eepiliseks. Tema siiras küsimus “Kuidas saab nuhil pere olla?” võtab revolutsioonilise paatose (ja selle purunemise) edukalt kokku. Tänu Ursula Ratasepa suurepärasele mängule särab Kristi vaim üle kogu lavastuse, ehkki ta ju väga palju ise laval polegi. Kummaliselt skulptuurse plastika tõttu mõjub Ratasepp ka kui Muhhina Kolhoositar tuntud 1937. aasta taiesest.


Teiseks saab “Wargamäes” nautida tervet pesakonda nappe, kuid reljeefseid karaktereid. Kõigepealt Tõnu Kargi üsna ebatüüpiline Andres. Andres on selles näidendis kaotaja, ta saab peksa nagu koer ja kaotab poja. Aga ta pole põrmugi heroiline ega paatoslik traagik, vaid parasjagu sõge, parasjagu jonnakas ning väga eluline. Temas on rohkem looma kui ini mest, aga see loom on üks väga võimas elukas (näiteks lõvi). Aarne Üksküla Pearu on tüki kõige koomilisem kuju, tema pooleldi kiuslik, pooleldi muretu monoloog pekstud Andrese ja murtud Indreku vahel säravaim üksiketteaste. (Kui jälle loomariigist võrdlust otsida, kõlbab Pearu võrdkujuks loomulikult mesilane.)


Paarina kerkisid esile Maria Klenskaja proua Kuusikuna ning Aleksander Eelmaa Bõstrõina kui tammsaareliku filosoofilise huumori head edasiandjad. Mässumeeste seltskonnast (keda juhtis kaunis loosung “Enne palk, siis töö”) oli meeldejäävaim Kalju Orro Mandžuuria. Temataolisi jorsse võib praegu endistes kolhoosikeskustes igal laupäevaõhtul laamendamas kuulda, ainult ilma kargu ja sõjamälestusteta. Kõrgelt hinnatav on ka Kristist veel naiivsema Vargamäe Antsu kuju (Simeoni Sundja). Tema kehastab näidendi pealkirjast lähtuvat juhtmõtet: mida ilusamad unistused, seda masendavam on nende kokkuvarisemine. “Miks mitte kunagi ei saa, mida tahad,” ütleb Kristi välja. Ants selle tunnetamiseni ei jõuagi.


Antsu loodud 37kopikalise eelarvega Wargamäe Wabariik ei lange erinevalt tänapäeva Eesti Vabariigist kasina eelarve puhul mingitesse segadustesse ja kahtlustesse, vaid kulutab kõik tüdrukutele maiustuste ostmiseks. Märkimisväärne eeskuju tänapäeva poliitikutele – eriti arvestades seda, et Wargamäe Wabariigi kujul oli ju tegu Eesti Vabariigi mitte küll juriidilise, aga vähemalt ideoloogilise eelkäijaga.


Etenduses hõlmatud trupp on väga suur – kavalehel 92 nime –, aga arvestades lava dimensioone, võinuks see vabalt kolm korda suuremgi olla. Kurb lihtsalt, et mitu head osatäitmist (eriti Erik Ruusi Viljasoo) jäävad nii ruumipuudusel mainimata. Kui võrrelda rolle ülikonnaga, siis oli Nüganen kõik 92 tükki nii hästiistuvalt välja õmmelnud, et sääskki poleks saanud varrukast sisse pugeda.


Urmas Lennuki dramatiseering on otse kuldlõikeline – kõik liinid, kõik karakterid, aga ka tervik on omavahel tasakaalus. Ainult teise vaatuse alguse nimedelugemine oli liiga pikk ja trafaretne.


Ainus asi, mis mulle meeltmööda polnud, oli dekoratsioonide minimalism, kuigi ma saan aru, et see oligi lavastaja eesmärk. Töölisklassi ja ajastuga seonduvat butafooriat võinuks natuke enam olla. Mööda rööpaid liikuvad raudmonstrumid olid rohkem lavalised kui industriaalsed objektid. Asi see siis olnuks mõni korsten püsti ajada. Vabrikuvilede hoiatavad hääled olid ju näidendi auditiivne dominant.


Mis veel? Vaheaeg oli piisavalt pikk, tualetijärjekorrad mõõdukad, puhveti assortiment rikkalik ja üldse mitte kallis. Röökivad imikud vähemalt esietendusel puudusid.