13.02.2009, 00:00
Säästureis Jaapanisse
Miks kasutatakse elektroonika kodumaal nii ohtralt sularaha, imestab Jaan Masing. Ja paljude teiste asjade üle veel.
Tänu Finnairi sügisesele sooduskampaaniale õnnestus lennata
Tallinnast Helsingi kaudu Osakasse ja tagasi vaid 7300 krooni eest ja seda
väga mugavate väljumis- ja saabumisaegadega. Meie 17päevane reis
sattus paraku jeeni 20protsendilisele tõusule (1 EEK = 8 JPY), kuid
hinnad olid ikka Eestiga umbes samal tasemel, teenuste kvaliteet aga parem.
Jaapan sobib reisisihiks ka inglise keele mitteoskajatele, sest ei seda ega
muid euroopa keeli ei räägi seal peaaegu keegi, kuid inimesed on
väga abivalmis. Sõbralike žestide ja isemõtlemisega saab
hakkama, kuigi paljud asjad jäävadki ebaselgeks.
Nii
budism, hieroglüüfid kui arhitektuur on Jaapanis võetud
üle muistselt Hiinalt, neid aja jooksul oludega kohandades. Tänu
sajandeid kestnud isolatsioonile ja vaid välismaal peetud sõdadele
on säilinud uskumatult palju ajaloolisi puithooneid ja usulisi
reliikviaid, mitmed lausa 6.–9. sajandist.
Ilmselt
kõrge haridus- ja elutaseme tõttu ei ole Jaapan eriti usklik maa,
kuid iidsed pühamud on väga heas korras, käib pidev
restaureerimine. Siiani on väga populaarne põlisusund shinto
– loodusvaimude, esivanemate hingede ja päikesekeisri kultus.
Kuulsad jaapani ilupuud omandavad oma eksootilised vormid
puhtmehhaaniliselt, pideva pügamise, lõikamise ja painutamisega.
Puud on otsekui juuksuris – redelitel aednikud harvendavad nende
okkatutte ja lühendavad okkaid, kile ilusti puu all, et kõik puhas
säiliks. Pilkupüüdev jäme rõhtoks pole midagi muud
kui bambuste abil kõrvalepainutatud latv, puu ajab külgoksast uue
ladva ega kasva enam kõrgeks.
Osakast vaid 50 km kirdes
paikneb riigi tähtsaim turismimagnet, üle tuhande aasta
(794–1868) Jaapanit valitsenud Kyoto, mille kümneid templeid, shinto
pühamuid, võrratuid parke, kalmistuid ja romantiliste teemajadega
vanalinnatänavaid ma kirjeldada ei suuda – tuleb ise vaatama
sõita. Siin kohtasime ka rohkelt kimonotes inimesi (ka mehi!) ja
geišasid – viimaseid ilmselt sobiva riigipüha, rahvuskultuuri
päeva tõttu (3.11). Maailma pikimas puitehitises Sanjusangenis on
1001 kuldset halastusjumalanna Kannoni kuju (10 x 100 rida), vaid
kümneminutilise rongisõidu kaugusel saab näha riigi suurimat,
Biwa järve (674 km²).
Osakast veidi läänes asub
1995. aastal purustava maavärinaga kuulsaks saanud suur sadamalinn Kobe,
mille huvitavaim osa on võimas, paljude parkide ja pühamutega Rokko
mäeahelik, kuhu viivad köisteed ja mägitrammid.
Põhjapoolsel nõlval, Takarazuka linna lähedal asub riigi
vanim kuumaveekuurort Arima, kirgastes sügisvärvides mõnus
alpilik linnake. Värve annavad peamiselt erkpunased väikeselehelised
vahtrad ja kuldkollased ginkod ehk hõlmikpuud. Kobest veel 50 km
läänes kõrgub künkal Jaapani võimsaim ja
kõige paremini säilinud kindlus Himeji, kolmekordsete
kõrgete müüride ja kahe vallikraaviga kaitsekompleks, kus
vanasti elas tuhandeid inimesi. Massiivsel umbes 15meetrisel kivisoklil trooniv
kaheksa kõrge korrusega peahoone valmis 1609, ülalt paistab
hästi kogu linn, meri ja mägine ümbrus.
Reisi
lõpu maiuspalaks oli Osakast 60 km lõunas paiknev püha
mägi Koya-san ja selle nõlval, ligi 900 m kõrgusel
põlises seedrimetsas laiuv kloostrite ja templite linnak. Siinse
pühak Kukai poolt 816. aastal asutatud Shingo-budistliku peakloostri
juurde tekkis 17.–18. sajandiks ligi tuhat pühamut, millest
tulekahjud ja taifuunid on säästnud 123.
53 neist
tegutsevad luksuslike templihotellidena, nende juurde kuuluvad erakordselt kauni
d, sügisvärvides jaapani aiad ja uhked peasissekäigud. Pakutakse
vaid taimtoitu ja süüakse-magatakse maas riisiõlgedest
tatami-mattidel. 1592 ehitatud peatempel Kongobu-ji, 12. sajandi ehitised ja
tohutu, üle 200 000 hauasambaga kalmistu Okuno-in (seal on ka Kukai
mausoleum) meelitavad siia aastas üle miljoni palveränduri, turistide
osa on tühine.
Mis Jaapanis hämmastas? Eelkõige
muidugi puhtus, korrektsus, seaduskuulekus ja turvalisus.
Tänavapildis andsid vaatamata sügisele tooni lühikestes
pükstes või miniseelikutes pikki kõrgekontsalisi saapaid
ja/või üle põlve musti põlvikuid kandvad noorikud.
Paraku on enamikul jaapanlannadel kõverad jalad ja ebanormaalne, varbad
sissepoole komberdav kõnnak, mis tuleneb lapsest saadik põrandal
jalgadel istumisest. Mööbel sisuliselt puudub, on vaid istepadjad,
madalad lauad ja liuguste-tagused kapid – ka lossides pole seest
eriti midagi vaadata. Enamik mehi käib mustades ülikondades, lapsed
on koolivormis ka puhkepäevadel. Inimesed ei armasta üksteisest
erineda, luksust ei torka silma. Samas oli just meie rajoonis ka asotsiaale,
kes saket rüüpasid ja suurtest pappkastidest omale öömaju
valmistasid. Raamatut loetakse ülalt alla ja ridu paremalt vasakule,
alustades tagant.
Üllatav, et elektroonika emamaal kasutatakse
põhiliselt sularaha, seda topitakse ka kõikvõimalikesse
automaatidesse. Pangaautomaate ja rahavahetuskohti on vähe, meie kaardid,
nagu GSM-telefonidki, seal ei kehti, mõnes kohas saab siiski
krediitkaardiga maksta. Kõikjal kaupluste, hotellide jt uste juures
seisavad mitmes suuruses vihmavarjud, mida saab saju korral vabalt võtta
ja siis mujale jätta. Väga palju on jalgrattureid, kes
sõidavad häirivalt kõnniteedel, sest sõiduteel ei
lubata, kuigi ruumi on. Mõnest turismiinfopunktist (asuvad peamiselt
jaamades) saab tasuta jalgrattaid laenata. Lugupidamise märgiks (lisaks
pidevatele kummardustele) antakse ja võetakse asju, eriti raha, kahe
käega. Puuduvad turistidele suunatud reisibürood, nagu oleme harjunud
nägema Egiptuses või Türgis, mingeid reise (näiteks
ümbruse huviväärsuste juurde) ei korraldata.
Paljud
kaubatänavad on klaaskatustega kaetud, moodustades poolsuletud linnaruumi.
Majade fassaadid on kirevate reklaamide alla varjunud, rohkelt on liigutavaid
kujusid ja mänguasju. Iga parkimismaja väljumistee juures on
reguleerijad, kes sügavate kummarduste saatel jalakäijaid ja autosid
lahus hoiavad.
Osaka lõunapoolses, värvika keskusega
vanalinnas, Shin-Imamiya jaama ümbruses paikneb kõrvuti
kümneid odavaid hotelle. Enamikus on nad paraku jaapani stiilis –
magatakse tatamil ja tualettruum on koridoris –, aga kõikides
tubades on külmik, TV, konditsioneer, kitlid, sussid, erinevad
rätikud, hambaharjad. Sellise toa hind on 350–430 krooni, meie
mugavustega tuba maksis 500. All fuajees on tasuta internetiga arvutid, keeva
vee kannud, mikrolaineahi (korrustel gaasiga köögid), pesumasinad
ning sauna, kuumaveebasseini ja pesuvahenditega minispaa.
Üle
tee asus ka ööpäev läbi töötav Spa World,
looduslikule kuumaveeallikale rajatud kaheksakorruseline luksuslik kompleks,
mis on väidetavalt Jaapani suurim. Rikkalikult stiilsete kujude ja
kompositsioonidega kaunistatud kümned erineva raviveekoostisega basseinid,
mitut tüüpi saunad ja lõõgastusruumid on jagatud
Euroopa ja Aasia korrusteks, üks meestele, teine naistele (järgmisel
kuul vastupidi). Seal ollakse alasti, lisaks rätikutele saab puhkuseks
või restoranikorrusele minekuks spaariided. Kasutamiseks on hiigelhulk
hüg
ieeni- ja juuksehooldusvahendeid, sh kammid, harjad jm – ning kõik
see maksab tööpäeva õhtuti kella 17–24 vaid 160
krooni! Kuid hommikune sooduspilet puudub.
Enamikul
söögikohtadest on tänaval väljas toitude mulaažid ja
hinnad, nende järgi valisimegi.
Korralik praad koos sinna
juurde käivate supi, vee ja rohelise teega maksis 80–130
krooni, arve toodi kohe ja jeenigi jootraha ei võetud, isegi kui
pakkusin. Kohalike seas on väga soositud baari tüüpi
paigad, kus istutakse reas pika leti ääres ja keedetakse endale vees
või õlis mingit rooga.
Kauplused on väiksemad kui
meil, hinnad mõistlikud, eeltöödeldud mereandide valik eriti
lai. Vaid lihatooted on kallimad, maitstud odavamad vorstid olid lausa
kalamaitselised. Tänavatel tehakse, müüakse ja pakutakse
omapäraseid küpsetisi, maiustusi, hapendatud juurvilja ja muud
sellist. Poest saab tasuta nii kuuma vett kiirtoitudele kui kiletatud
valmisportsjone mikrolaineahjus soojendada, kassaaparaat väljastab kohe
õige tagastussumma.
Ühistransport, eriti rongid-metrood,
on Jaapanis väga hästi korraldatud – võrgustik on
tihe, mugavad rongid väljuvad iga 2–5 minuti järel,
sõidavad kiiresti ja on alati täpselt graafikus. Pileteid saab
automaadist, väljudes kontrollib masin, kas oli õige hind –
kui ei, saab juurde maksta. Näiteks pilet meie jaamast Osaka kaudu
Kyotosse maksis 710 jeeni (90 kr), Narasse 60, Osaka sees 25 krooni.
Samas suunas sõitis sageli korraga mitu rongi, ülikiire Shinkanseni
jaoks oli aga eraldi tee ja jaamad. Hämmastas, et ümberistumistega
piletid olid korraga ostes kallimad kui näiteks Osaka peajaamas
väljudes ja uuesti sisenedes. Rongi oodates moodustatakse uste juurde
(rongid peatuvad alati täpses kohas) järjekorrad, keegi ei
trügi; rongis loetakse, vaadatakse telefonilt koomikseid või
mängitakse sellel, kuid ei räägita, ka helinad on keelatud.