Võimas naine: pinge noore Aliide näos reedab tema ohtlikkust. (Foto: solarfilms.com)

Sofi OksaneniPuhastuse” ainetel filmi vändanud Soome lavastaja Antti J. Jokinen (snd 1968) ütleb Solar Filmi internetilehel: “See on haarav draama väga võimsate peategelastega ja äärmiselt ainulaadsete olukordadega.”

Jaan Kaplinski on Ummamuudu blogis hinnanud filmi aluseks olevat kirjandusteost nii: “... raamat annab liiga dramaatilise, mõnedes üksikasjades juba vale pildi Eesti elust nõukogude ajal. Kirjanik kasutab osavalt ära romantilise kirjanduse võtteid ja vahendeid, kirjutades romaani, kus poliitiline hirmulugu on tegelikult saatusliku armastusloo teenistuses, andes sellele värvika tausta ja lisades traagikat.”

Kirjandusteadlane Eneken Laanes vaatas “Puhastust” 2007. aastal Soomes (see oligi kõigepealt näidend) ja märkas melodraamale iseloomulikku. “Oksaneni versioon Eesti ajaloost on hollywoodlik,” nendib ta. See on “süüdlaste ja ohvrite maailm, ilusad ja õilsad isamaalised eestlased on väljastpoolt pärit vägivalla ohvrid, inetud ja kurjad venelased ja eesti kommunistid on selle vägivalla tööriistad”.

Melodramaatilisus kuulub ammusest ajast kino juurde, võimendab, vastandab, aitab luua uusi käibetõdesid ja stereotüüpe. Aitab näidata kannatavat kangelannat ja saatuslikke kirgi. Sisse tuua saatuslikke olukordi. Jokinen panebki filmi paksult värvi. Peategelane Aliide on kirest lausa hullunud. Meid pannakse kaasa elama suurele armastusele, mis ei leia vastamist. Vastu astub hoopis kuri saatus.

Seitsmekümnendale eluaastale läheneva vana naise elusaatus hõlmab 1930ndaid, filmis vilksatab 1944., 1945., 1949., 1992. aasta. Ristmontaaž harutab tema elu lahti tagasivaadete abil. Kui filmist on nähtud umbes kaks kolmandikku, lähed suurte tunnete ja süngete elusaatustega kaasa. Ja kui Aliide kirjutab kirja Venemaale õele, tuleb pisar ka silma.

Kõik näitlejad teevad oma rolle usutavalt. Eriti tahaksin esile tõsta Laura Birni noore Aliide osas, kelle pinge näos on veenev. Selliseid võimsaid naisi, kes oma vaadete pärast ka mõrva ees tagasi ei kohku, pole kunstis palju (meenub vaid Gorki Vassa Železnova, 1909). (Ma ei mõtle siin meelelahutuslikke thriller’eid, nagu Henri Clouzot’ “Saatanlik” ja François Ozoni “Bassein”. )

Eesti vaataja jaoks on film problemaatiline peamiselt kahel põhjusel.

Esiteks hakkab ta “Puhastust” kõrvutama Eesti tõepärase ajalooga, kuid filmi romantilistele kaanonitele üles ehitatud tegevus esitab omad nõudmised, mis ei sobitu tõetruudusega. Režissöör Jokineni jaoks on Stalini-aegne Eesti midagi eksootilist, kauget ja ohtlikku. Umbes nagu Walter Scottile keskaegne julmus, mille vastu tuleb üles tõusta. Peamine küsimus on kogu situatsiooni ebausutavuses: raske uskuda, et oli võimalik keldris olevasse peidikusse varjuda, kui majas läks elu omasoodu edasi. Polnud meil Eestis selliseid leninlikke lahkusulisi koosolekuid ega majade ümber roostetanud okastraati. Massiline seotud silmadega metsavendade mahalaskmine vallamaja juures on võetud kusagilt sõja- või ajaloolistest filmidest. Arstikabinetis piinamine sobiks natsidele ja ülekuulatavatele kottide pähetõmbamine Lõuna-Ameerika filmi. Selle kohta, et ta seda kunagi harjutanud pole, tulistab Aliide lihtsalt hiilgavalt, mafioosole kohe otsaette. Kurb on muidugi, et ajalooliselt ei paku film uut ja on taandatav rahva seas käibivatele klišeedele, mis kurdavad taga aega, kui Laidoner juhatas väge ja Päts oli president... Film troonib sel heldimust tekitaval enesekuvandil.

Teine probleem on see, et peategelane, eestlanna, on selgelt tehtud antikangelaseks. Vaataja ei taha sellega leppida. Lavastaja ei ole ka kuigi järjekindel žanri valikus. Kas ta on teinud armastusfilmi saatusliku armastusega? Ajaloolist põnevusfilmi? Etteheited seksi ja vägivalla rohkuse pärast on muidugi liialdatud. Seksi seal peaaegu polegi, vägivalda, seda küll. Lõbumajade seks on ju ainult suur vägivald. See on nagu reality show. Episood on aga liiga pikk ja viib filmi rütmist välja. Antikangelanna monoloog kiiktoolis on kui tähendamissõnaline kammerteater. Kuid põnevusest ja hirmutundest jääb puudu, kui juba see laad on valitud.

Miks see film siiski võib peale minna? Filmis on jõudu ja mastaapi. Armastatule, kelles pettutakse, joodetakse mürki, ja alles pärast seda röövitakse talt esimene suudlus. Mis jääb ka viimaseks. Suured tunded tungivad ekraanilt meie pragmaatilisse argitsivilisatsiooni, milles aeg kulub tulude-kulude arvestamisele ja kus kunst on tarbimiseks. Selle taustal film raputab publikut, lõpp annab lootust. Kriitikud aga võivad endale lubada kriitilisust. Nad näevad skeemi taha, märkavad klišeesid ja muid populaarkultuuri võtteid.

Laia maailma viib ta siiski teate, et Eesti polnud mitte ainult judenfrei, vaid et siin marodööritses lisaks gestaapole veel KGB ja et kommunismi nimel pandi toime kuritegusid. Sellist filmimaailma festivalid võtaksid. Meile on määratud Ida-Euroopa filminišš (siia kuuluvad ka filmi seksiorjad). Festivalid on aastaid näidanud samalaadseid vängeid draamasid Balkani (Jugoslaavia) sõdadest. “Puhastus” klapib nendega.Viimase aja traagilised kahe õe loodImbi Paju, “Tõrjutud mälestused” – film 2005, raamat 2006 (e.k 2007)

Ene Mihkelson, “Katkuhaud” – 2007

Sofi Oksanen, “Puhastus” – näidend 2007, romaan 2008 (e.k 2009)

Lars von Trier, “Melanhoolia” – 2011