18.07.2008, 00:00
Sabaidee, Khop Chai Deu ja Sok Dee!*
Mürgise sajajalgsega vürtsitatud viskit ja muud head-paremat käis Laoses maitsmas Marko Merevoo.
Ventilaatoritega Upper Second Class Sleeper tundub isegi jahe. Vinnan end
narilt maha ja liitun restoranvagunis pummeldavate sakslaste, austerlaste ja
brittidega. Rongisõit Bangkokist Vientianesse, Laose RDV pealinna,
kestab 12 tundi, pilet on maksnud umbes 15 dollarit.
Mööduvad riisipõllud ja banaanisalud. Hommikuks
jõuame piiriäärsesse Nong Khaisse. Bussiga üle Taid-Laost
poolitava Sõpruse silla. Vahetult enne Laose piiripunkti muudab foor
vasakpoolse liikluse parempoolseks. 30 USDd viisa eest ja lao-tüüpi
tuk-tukiga 2–3 dollari eest pealinna.
Pärast majanduse
detsentraliseerimist ja eraettevõtluse legaliseerimist 1986 on Laose
keskmine majanduskasv olnud 6 protsenti aastas, lisaks veel normaalsete
kaubandussuhete leping USAga 2004, mis kaotas kõrged eksporditollid.
Arengut on näha eriti linnades, hoogustunud on turism, levinud mobiilside,
kuulus on Laose karge, pehme, vaoshoitud maitsega õlu. Ajakiri Time
nimetas Beerlao Aasia 2004. aasta parimaks õlleks.
Pealinn Vientiane (tõlkes “Kuulinn” või
“Kuninga sandlipuusalu”) on väike (200 000 elanikku), vaikne
ja armas, lilledesse ja lopsakasse rohelusse uppuv linn. Tsentris
ümmargune purskkaev, prantsuse koloniaalstiilis majad, kuldsed templid,
prantsuspärased kohvikud.
Sinipunavalgete rahvuslippude
kõrval on näha sirbi ja vasaraga punalippe.
Põhilised vaatamisväärsused on kuldne Pha That Luang –
Laose kõige püham stuupa ja rahvuslik sümbol, Patuxai –
Laose stiilis triumfikaar, pühendatud võidu saavutamisele Prantsuse
vägede üle (ehitatud USA rahaga, mis oli ette nähtud lennujaama
ehitamiseks), That Dam (must stuupa, kus elavat seitsmepealine draakon) ja
1958. aastal rajatud Buddha park. Hommikuturg, presidendi palee, Mekongi
jõgi.
Lepime austerlastega kokku, et kohtume õhtul
kell 7 purskkaevu juures.
Siiski ei tule õhtusest
ühisest väljaminekust midagi välja, kuna saan kokku oma Laose
tuttavaga. Pärast külalislahket õhtusööki tema kodus
siirdume linna parimasse pubisse Khop Chai Deu, mis asub prantsuse stiilis
koloniaalvillas. Laose toit meenutab mingit hakkliha igasuguse muruga (tohutult
erinevaid herbe), senitundmatu maitsega kokkupakitud
“kapsalehekesi”, sisaldab piraajakujulisi kalu Mekongi jõest
ja on väga terav.
Õhtut kroonib Beerlao röstitud
kriketitega (tirtsulaadsed putukad), mis on siin samasugune snäkk nagu
meil küüslauguleivakesed. Esimene suutäis läheb pisut
läbi raskuste, kuid hiljem juba tundub kõik normaalne. Kriketid on
kergelt pähkli maitsega ja toitvad!
Tarzanihüpe
ja tubing
Järgmise päeva lõunal asume
teele Vang Viengi poole. Õhtuks jõuame sellesse väikesesse
kuurortlinna maaliliste mägede vahel. Tõeline tšillimispaik,
ekstreemselt populaarne valgete noorte seas. Hommikul algab kanuuretk Nam Songi
jõel. Akvarellikud vaated, päikesepaiste, soe vesi. Vahepeal teeme
peatuse, ronime mägedesse, kahlame küünlavalgel koobastes, kus
varjusid ligi 300 inimest pommirünnakute eest Vietnami sõja ajal.
Peame piknikku sticky riisi (kleepuv riis) ja palmilehtedesse keeratud
šašlõkiga.
Külastame Mulberry farmi, kus
mooruspuude lehtedest valmistatakse vererõhku alandavat raviteed.
Esimest korda elus proovin väheses taignas röstitud lehti meega.
Maitselt krõbedad ja mõnusad!
Edasi jõuame
paika, mille poolest Vang Vieng on kuulus noorte seas. Tubing on
võimalus traktori sisekummiga ja õlut libistades allavoolu
triivida. Iga paarisaja meetri tagant on partyplace,
õllepunkt valjude reggae-rütmide ja 10 meetri kõrguste,
Tarzani stiilis vettehüppetornidega, kust isegi hüpatud sai.
Mõni õllekas asub ujuval saarel. Pärast
päevatšilli toimub aftertšill ühes paljudest pubidest,
kus saad ennast patjadega lamamistooli visata, süüa, telekast
“Friendsi” vaadata, piljardit mängida või tantsida.
Mu külalislahked võõrustajad pakuvad proovida baby
chicken egg’i. Pärast paari õlut tundub täitsa talutav,
loode on suht hall, pehme ja maitsetu, veidi keedetud muna maitsega. Turult
saab veel osta nahkhiire-, orava-, ahvi-, roti- ja
hiirešašlõkki.
Niisiis, õhtul pannakse
mind kohaliku öise bussi peale, mis peaks viima Laose religioosseimasse
linna – Luang Prabangi.
“Miljoni Elevandi
Kuningriigi” kunagine pealinn
Buss vingerdab
mööda mägiteid. Terve tee mängib Lao karaoke, vahekäik
on täis reisijate varandust, millest pissipeatustes kõik üle
ronivad. Bussis rohkem välismaalasi ei ole. Õhtul tehakse
ühine söögipeatus. Sattumata Hmongi* bandiitide varitsuse
kätte, jõuan kell 3 öösel Luang Prabangi. Kõige
naljakam on see, et mul pole broneeritud öömaja. Õnneks aitab
mind hädast välja üks kohalik naine, kelle maja lähedal on
guesthouse.
Hommikul, pärast öist võitlust mind
malaariasse nakatada tahtvate sääskedega, äratavad mind kukkede
kiremine, koerte haukumine ja kohalike veidrad hõiked.
Vean
ennast kaunist, rõdudega võõrastemajast välja,
komistan igasugu kodulindude otsa (ettevaatust, linnugripp!) ja näen maja
lähedal seisvat veidra välimusega sõiduriista, juht tukkumas
peal. Lähemal vaatlusel osutub see isetehtud külgkorviga mopeediks.
Sõidame linna.
Luang Prabang on 20 000 elanikuga
idülliline, kümnete templitega ja rohelusse uppuv linn Mekongi
jõe kaldal. Liikvel on näha oranžides rüüdes munki
trendikate mobiiltelefonide ja päevavarjudega. Tihti veedavad nad aega
internetikohvikutes.
Seiklus- ja ökoturismipakette
müüva Green Discovery kontorist on võimalik tellida, nagu
Vang Viengiski, ühe- ja mitmepäevaseid jalgsi-, kanuu-,
elevandi-, jalgratta- ning mootorrattamatku ümberkaudsetesse Khmu ja
Hmongi hõimuküladesse, vihmametsadesse, koobaste ja koskede
juurde.
Erilist tähelepanu väärivad Pak Ou koopad
sadade budakujukestega ja 30 kilomeetri kaugusele jääv Kuang Si
kosk, kus saab ka supelda. Ettevaatust vaid maamiinidega –
kodusõja ajal (1962–75) puistati neid 2 tonni inimese kohta.
Tegemist leiavad kaljuronimis-, linnu- ja liblikavaatlushuvilised.
Hõime külastades soovitatakse kaasa võtta hambapastat ja
seepi ning õpetada lapsi neid kasutama.
Ja ka Luang Prabangi
city’s ei hakka igav. Diskoteeke ma küll ei leidnud, kuid rahuliku
ja vaikse õhtu saad veeta ühes paljudest vabaõhukohvikutest
Mekongi kaldal, põigata sisse palvuse ajal mõnda templisse,
mekkida kahedollarilist Lao Laod (Laose viskit), mille pudelipõhjas
kobra, skorpion või mürgine sajajalgne (maitselt
diislikütusena kange, kuid aitavat selja- ja lihasevalude vastu),
või osta turult umbes 30 krooni eest Beerlao t-särke.
Hilisööl pakuvad mootorratturid tänaval oopiumi
müüa. Päeval tasub külastada kuulsaimat templit Wat Xieng
Thongi ja ronida Mount Phousile, kust on ümbruskonnale imetabane vaade.
Lao inimesed on üldiselt väikesed, lahked, naljakad, l&
otil
de;busad ja abivalmid. Näiteks võõrastemaja peremees
Vientianes kinkis mulle vene keele oskuse eest (ta oli kunagi Moskvas
õppinud) kaunite Laose misside piltidega Lao Telekomi seinakalendri.
Suveniiripoe omanik jagas oma lõunat minuga isegi siis, kui ma midagi ei
ostnud.
Hommikul tõttan Lao Airlinesi lennukile, et lennata
tagasi Taisse. Pilet Luang Prabang – Chiang Mai maksab 100 dollarit.
Propellerlennuk küll pisut väriseb, kuid hüvastijätuvaade
illuminaatorist Mekongile, mägedele ja Luang Prabangile on ülim.
Soovitaksin valida lennukitüübiks Prantsuse-Itaalia ATR72
Hiina Y-12 asemel, millega on olnud viis õnnetust alates 90ndatest.
Kaunis stjuardess naeratab julgustavalt ja juba tunnikese pärast maandume
Chiang Mais.
*
- Tere, tänan ja õnn
kaasa! lao keeles
**
– Hmongid
on mägihõimud, kes võitlesid Vietnami sõja ajal Lao
kommunistide ja Vietnami Rahvaarmee vastu. Pärast kommunistide
võimuletulekut 1975 on neid diskrimineeritud, mägedesse pagendatud,
tuli- ja keemiarelvadega hävitatud. Paljud on emigreerunud USAsse,
Austraaliasse ja Kanadasse.