Sagadi segadus ehk kuidas petta puhkajat
Vainupea Miniooper Sagadi mõisas.
Jacques Offenbachi lühiooper
“L’amour fatale”.
Kui oled päev otsa maitsnud tõsipuhkamise vilju, tahaks õhtupoole
miskitmoodi elevust. Puhkaja poolt mõni päev varem nauditud Vanalinnastuudio
vahva “Päikesekontsert” Kolga mõisas ergutas minema reedesel õhtul Sagadi
mõisasse, kus lubati Offenbachi lühiooperit “L’amour fatal”.
Algus oli paljulubav neile, kes taipasid, et sissepääs oli seekord n-ö õue
poolt, mitte peauksest. Ükski viit lahendust ei pakkunud. Nagu ei teadnud
toimuvast päeva-aegu ei piletilevi ega Estonia info.
Kenad noored inimesed,
rõivastatud nagu kasiinode krupjeed – valged kindad ja puha – juhatasid õhtu
sisse. Kuulutasid õuel eesti ja saksa keeli (põhikooli 6. klass) saalitäiele
rahvale (ca 50 hinge), et maitstagu nüüd mõnusasti veini (uhkusega
demonstreeriti hiljem plastpudelites aastakäiku) ja kuulatagu kvartetti, kui
pärisasi pihta hakkab, antakse kellukesega märku. Ei antud muide.
Sagadi
toredasse saali sisenedes lõi julmalt tuimaks lavakujundus. Vanameister Jaak
Vaus oli paremaks pidanud tuua Kadaka turg Lääne-Virumaa mõisasüdamesse.
Kriiskav-kollarohelised plastmassist lillevanikud olid vist mõeldud looma XIX
sajandi talupojameeleolu. Väike apsak oleks totaalselt stressivaba ja
heatahtliku puhkaja kindlasti puutumata jätnud, kui poleks järgnenud etendust.
Suurepärased lauljad pidid esitama ülemöödunud sajandil loodu eestindust,
millel ilmselgelt kamavõru ümber suu.
Ei oska siiamaani mõista, miks on vaja
võtta iidne libreto ja see suviseks palaganiks ümber sättida. Priit Aimla on
vaieldamatult väga vaimukas ja võimekas tekstisepp. Aga, kulla kaimud, pole
mõtet palgata seppa, kui vaja oleks juveliiri!
Kes suurepärase sisu ei tea:
kaua kaugel olnud õde-venda kohtuvad, armuvad, mõistavad järsku sugulussuhteid,
heituvad ja saavad lõpuks teada, et armastet õeke on adoptiivbeib. Happy
end.
Selle lustliku süžee on maarjamaalased (eesotsas lavastaja isand Ardo Ran
Varresega) suutnud vormida magedaks tivolituuriks. Meiekeelne tekst räägib
plastharjadest ja vaat et pepsodendist ning tiivakestest. Miks peaks
suveetendus olema tingimata stiilis “ihhii-ahhaa”? Sama spektaaklit
õllesummeril või linnahallis nähes oleksin kindlasti täiega aplodeerinud. Iga
asi omal kohal. Ent miks on valitud stiilne Sagadi? Toodud välja vahvad noored,
kes tõotavad õhtu hakul kohtumist olematu mõisahärraga.
Ei soovi siin
pikemalt tegijate nimesid deklameerida – lauljad: Annika Tõnuri, Peeter
Kaljumäe, ja kvartett: Henno Soode, Eivin Toodo, Mati Leibak ning Tundmatu olid
tõeliselt nauditavad.
Publikum oli tol reedesel õhtul väga ooperialdis. Kaks
vene soost daami kulgesid enne etendust mööda pargiteid ja lugesid teineteisele
kauneid poeeme. Vanemas keskeas seltskond nautis ja juurdles samas
eksponeeritud puuskulptuuride teemal. Pärast etendust peegeldus paljude
nägudest sulaselge pettumus. Kui lubatakse miniooperit, ei soovi auditoorium
ooperist pläkerdatud operetti. Ligemale paarsada krooni sellise “elamuse” eest
tundus tõesti liiast.
Etenduse lõpus sponsorite ümbrike jagamine võttis
viimase hea meki suust. Ja kui siis veel paarikümneruutmeetrisel platsil
tantsima kehutati, oli minek kiire.
Tõttaks roosade varvaste välkudes
tarbijakaitseametisse – kui on lubatud ooper, miks topitakse laata? Aga ei
viitsi. Puhkus ju!