Kui oled päev otsa maitsnud tõsipuhkamise vilju, tahaks õhtupoole miskitmoodi elevust. Puhkaja poolt mõni päev varem nauditud Vanalinnastuudio vahva “Päikesekontsert” Kolga mõisas ergutas  minema reedesel õhtul Sagadi mõisasse, kus lubati Offenbachi lühiooperit “L’amour fatal”.

Algus oli paljulubav neile, kes taipasid, et sissepääs oli seekord n-ö õue poolt, mitte peauksest. Ükski viit lahendust ei pakkunud. Nagu ei teadnud toimuvast päeva-aegu ei piletilevi ega Estonia info.
Kenad noored inimesed, rõivastatud nagu kasiinode krupjeed – valged kindad ja puha – juhatasid õhtu sisse. Kuulutasid õuel eesti ja saksa keeli (põhikooli 6. klass) saalitäiele rahvale (ca 50 hinge), et maitstagu nüüd mõnusasti veini (uhkusega demonstreeriti hiljem plastpudelites aastakäiku) ja kuulatagu kvartetti, kui pärisasi pihta hakkab, antakse kellukesega märku. Ei antud muide.
Sagadi toredasse saali sisenedes lõi julmalt tuimaks lavakujundus. Vanameister Jaak Vaus oli paremaks pidanud tuua Kadaka turg Lääne-Virumaa mõisasüdamesse. Kriiskav-kollarohelised plastmassist lillevanikud olid vist mõeldud looma XIX sajandi talupojameeleolu. Väike apsak oleks totaalselt stressivaba ja heatahtliku puhkaja kindlasti puutumata jätnud, kui poleks järgnenud etendust. Suurepärased lauljad pidid esitama ülemöödunud sajandil loodu eestindust, millel ilmselgelt kamavõru ümber suu.
Ei oska siiamaani mõista, miks on vaja võtta iidne libreto ja see suviseks palaganiks ümber sättida. Priit Aimla on vaieldamatult väga vaimukas ja võimekas tekstisepp. Aga, kulla kaimud, pole mõtet palgata seppa, kui vaja oleks juveliiri!
Kes suurepärase sisu ei tea: kaua kaugel olnud õde-venda kohtuvad, armuvad, mõistavad järsku sugulussuhteid, heituvad ja saavad lõpuks teada, et armastet õeke on adoptiivbeib. Happy end.

Selle lustliku süžee on maarjamaalased (eesotsas lavastaja isand Ardo Ran Varresega) suutnud vormida magedaks tivolituuriks. Meiekeelne tekst räägib plastharjadest ja vaat et pepsodendist ning tiivakestest. Miks peaks suveetendus olema tingimata stiilis “ihhii-ahhaa”? Sama spektaaklit õllesummeril või linnahallis nähes oleksin kindlasti täiega aplodeerinud. Iga asi omal kohal. Ent miks on valitud stiilne Sagadi? Toodud välja vahvad noored, kes tõotavad õhtu hakul kohtumist olematu mõisahärraga.
Ei soovi siin pikemalt tegijate nimesid deklameerida – lauljad: Annika Tõnuri, Peeter Kaljumäe, ja kvartett: Henno Soode, Eivin Toodo, Mati Leibak ning Tundmatu olid tõeliselt nauditavad.
Publikum oli tol reedesel õhtul väga ooperialdis. Kaks vene soost daami kulgesid enne etendust mööda pargiteid ja lugesid teineteisele kauneid poeeme. Vanemas keskeas seltskond nautis ja juurdles samas eksponeeritud puuskulptuuride teemal. Pärast etendust peegeldus paljude nägudest sulaselge pettumus. Kui lubatakse miniooperit, ei soovi auditoorium ooperist pläkerdatud operetti. Ligemale paarsada krooni sellise “elamuse” eest tundus tõesti liiast.
Etenduse lõpus sponsorite ümbrike jagamine võttis viimase hea meki suust. Ja kui siis veel paarikümneruutmeetrisel platsil tantsima kehutati, oli minek kiire.
Tõttaks roosade varvaste välkudes tarbijakaitseametisse – kui on lubatud ooper, miks topitakse laata? Aga ei viitsi. Puhkus ju!

Viimane etendus on Sagadis 30. augustil kell 20.