Sajandi kümme parimat Eesti filmi
Pean tunnistama, et Eesti filmi kõigi aegade täispikkade mängufilmide paremiku, nimetatud tipp-10 koostamisel ei lähtunud ma sugugi südames valitsevast soovist juhatada eesti rahvas tagasi või edasi eesti filmi rikkuste juurde, nagu sõnastas oma taotlust koguteose “101 Eesti kirjandusteost” koostamisel Rein Veidemann. Ei häirinud mind ka tema mure, et tuli tahes-tahtmata arvestada kohustuslikku koolikirjandust. Film – õnneks või õnnetuseks – on populaarkunst ja põhikoolis õppimisele ei kuulu. “Kohustuslikku filmi” ei ole olemas.
Küsitelu käivitas lähenev Eesti filmi sajandijuubel. Olgu öeldud, et Eesti film loeb oma algust kaadritest vigurlendur Sergei Utotškini Tartu kasarmuõue kohal tiirutamise demonstreerimisest Tartu kinos Illusioon 30. aprillil 1912. See oli seni fotograafina tuntud Johannes Pääsukese esimene avalik esinemine.
Film on oma arengus hilisem kui teised rahvuslikud põhikunstid. Filmist tänapäeva mõttes saab kõnelda alles 19. sajandi viimastest aastatest. Kui Johannes Pääsuke sündis (1892), pidi ta saama kolmeseks, enne kui Pariisis vennad Lumière’id Grand Cafés oma esimese kinoseansi korraldasid. Ja ega meie kirjanduskultuurgi nii väga iidne pole. Kristjan-Jaak Petersoni sündi (1801) lahutab Pääsukese omast vaid 91 aastat. Ja esimene eesti algupärane ooper kirjutati “Estonia” tellimustööna 1928. aastal (Evald Aava “Vikerlased”), esimeseks algupäraseks balletiks sai Eduard Tubina “Kratt” õnnetul 1944. aastal. Oleme igapidi noor kultuur – kui kultuuri all mõelda professionaalset kultuuri.
Esimeses Eesti Vabariigis oli kino moes. Ameerika ja saksa filme vaadati palju, filmitähtedest kirjutati ja kõneldi omavahel, moodsatest kinodest kujunesid modernse importkultuuri templid. Aastas oli 7 miljonit kinokülastust. Helifilmi tulekuga aga loobuti Eestis mängufilmide tootmisest teadlikult, sest need maksid palju ja poleks majanduslikult ära tasunud ning riigi toetusega ei saanud arvestada. Luges rahvaarv. See-eest näiteks Soomes, kus alustati helifilmiga samal ajal, arenes kinotööstus kolmekümnendate lõpul päris oma Hollywoodiks.
Maailmasõja järel imporditi mängufilmi tootmine pärast Stalini surma Nõukogude Venemaalt. Viiekümnendatel õpiti “kinematograafia spetsiifikat”, nagu seda Tallinnfilmis pidevalt rõhutati. Kuid nõukogulikest päevaklišedeest vabanemine sai võimalikuks alles ühiskonna liberaliseerumisel. Oli ju kino korraga lähedal nii võimule kui rahale ja ega keegi tahtnud mugavast kineasti positsioonist loobuda, pealegi oli filmide arv piiratud.
Ja nii saamegi tõsiselt filmikunstist kõnelda alles kuuekümnendatest aastatest. Et näeme eesti filmide tippkümnes kuue- ja seitsmekümnendatest aastatest nelja filmi, on loogiline. Neljakümnendates, Moskva teatriinistituudis erialase ettevalmistuse saanud mehed said ennast kunstis teostada.
Arutasime seda “kunstiküsitelu” Eesti Filmiajakirjanike Ühingus ja otsustasime, et sobivaimateks hindajateks on filmist kirjutajad ja filmiuurijad. Personaalselt nende poole pöördusimegi, vastused saime 33-lt. Ei saa öelda, et vastajad aktiivsed oleksid olnud. Siinkohal pean ma paraku “õgvendama” tulemust. Pärast seda, kui tulemused PÖFFi avaõhtul välja kuulutasin, laekus veel üks ankeet, selle tagajärjel vahetasid “Georgica” ja “Ideaalmaastik” kohad, “Georgica” tõusis viiendaks. Väga napilt, kuid siiski.
Kõigepealt saatis oma nimestiku ära noorim vastaja, kes viibis välismaisel teadusreisil. Järgnesid korrektsemad kolleegid. Rebis ette esikolmik: kõigist ees “Sügisball”, “Kevade” ja “Hullumeelsus”. Seejärel tuntava häältevahega järgmine nelikrühm: “Nipernaadi”, “Viimne reliikvia”, ““Hukkunud Alpinisti” hotell”, “Somnambuul”. Ning – järk allpool – “Naerata ometi”, “Ukuaru”, “Põrgupõhja uus Vanapagan” – ja “Keskea rõõmud”.
Kahe kolmandiku häälte kokkulugemise järel oli napilt ees “Hullumeelsus”, kuid tema järel kohe “Sügisball” ja “Kevade”. Aste allpool, järgmises rühmas, oli “Nipernaadi” tõusnud neljandaks, “Ideaalmaastik” viiendaks, “Viimne reliikvia” kuuendaks ja “Georgica” seitsmendaks. “Ukuaru” ja “Põrgupõhja uus Vanapagan” olid jäänud tahapoole.
Nagu näeme, kogus lõpuks enim punkte “Sügisball”, seda nimetati 29 korral. Kuus vastajat pidas seda kõigi aegade parimaks. “Hullumeelsust” nimetati 28 korral, kõigi aegade parimaks pidas seda viis vastajat. Tagantjärele tark olles tundub püramiidi tipp (üldse nimetati 59 filmi) olevat üpris loogiline. Vastustes olid esindatud kõik režissöörid, kes seda vääriksid, meie filmiloo seni viljakaim ja näitlejatundlikem lavastaja Kaljo Kiisk on siin kahe ja tänapäeva teraselt eritlev Veiko Õunpuu kahe filmiga, samuti Grigori Kromanov.
Kõik žanrid on esindatud ja “Kevade” ning “Viimse reliikvia” kohal saavad isegi kriitikud ja publik kokku. “Ideaalmaastikku” peeti parimaks sagedamini, kuid “Georgicat” hinnati nimestiku sees kõrgemalt. ““Hukkunud Alpinisti” hotelli” ei peetud kordagi parimaks filmiks, kuid tema stabiilne hindamine tõi filmi kaheksandaks. Tipp-10 liigendamisel häälejaotuse põhjal saame kolm rühma: esimesed neli on nagu A-klass (“Sügisball”, “Hullumeelsus”, “Kevade”, “Viimne reliikvia”), keskel B-klass (“Georgica”, “Ideaalmaastik”) ja lõpuks C-klass (“Nipernaadi”, ““Hukkunud Alpinisti” hotell”, “Naerata ometi”, “Püha Tõnu kiusamine”).
“Somnambuul” jäi 11ndaks, “Tuulte pesa” ja “Põrgupõhja uus Vanapagan” jagama 12.-13. kohta. Kuid mine tea, kui ka neist kahest oleks hiljaaegu näidatud restaureeritud koopiaid? Minu meelest teenimatult unustatud filmide hulka kuulub 15. kohale jäänud “Ukuaru” – meie parimate filminäitlejate Elle Kulli ja Lembit Ulfsakiga peaosades. Ja mulle oli üllatuseks “Keskea rõõmude” (jõudis 14. kohale) nimetamine kuuel korral – paistab, et keskealiste vastajate poolt. Vastajaist oli 20 meest ja 13 naist. Ehk oli naiste hulgas suhteliselt enam “Sügisballi” hindajaid. Ja teadlaste üks enimhinnatu oli”Georgica”.
Seniste raamatute “101 Eesti...” autorid on jätnud lahti tagaukse, nentides, et iga selline valik on subjektiivne, kuigi mööndes, et 80–90% juhtudest peaksid arvamused kokku langema. Muidugi pole filmikriitika täppisteadus ja igas kunstihinnangus on omajagu subjektiivsust. Meie probleem aga oligi selles, kuidas juhul, kui iga valik on paratamatult subjektiivne, kokku panna sellistest eri värvi subjektiivsetest spektrivärvidest tervikpilt. Kui palju peab olema koos subjektiivsust, et kokku panna “objektiivne” hetkepilt. Loodan siiski tõenäosusteooria suurte arvude seadusele. Mida enam osavõtjaid, seda enam tõuseb kehtivais maitseis esile ühisnimetaja. Taandunud või alles võimust võtvate kunstiparadigmade esindajad jäävad sellistes nimekirjades paratamatult marginaalseteks.
Film tundub mulle kõikide kunstide hulgast kõige elulähedasem, ta on tõesti “jäädvustatud aeg”, heliga varustatud liikuv foto. Tema teostamise aeg peegeldub ka mängufilmis. Kas sellelt pingerealt just nõuda “eestlaste olemislugu”, kuid Eestimaast saab nende filmide kaudu õige pildi küll. Lisaks veel kunstilise naudingu. Ainult et senini raamatukogust neid DVD-l laenutada ei saa, kuigi DVD-karp on raamatutega kõrvu panemiseks nimme tehtud raamatukujuline. Kui eesti filmid oleks pidevalt koduses tarbimiskäibes, ehk kujunenuks see rittaseade lõpuosas veidi teistsuguseks.
| Sajandi kümme parimat Eesti filmi | ||
| 1. | Sügisball (Veiko Õunpuu, 2006) | 203,5 |
| 2. | Hullumeelsus (Kaljo Kiisk, 1969) | 196,5 |
| 3. | Kevade (Arvo Kruusement, 1970) | 178,5 |
| 4. | Viimne reliikvia (Grigori Kromanov, 1970) | 140 |
| 5. | Georgica (Sulev Keedus, 1998) | 114,5 |
| 6. | Ideaalmaastik (Peeter Simm, 1981) | 112 |
| 7. | Nipernaadi (Kaljo Kiisk, 1983) | 104 |
| 8. | “Hukkunud Alpinisti” hotell (Grigori Kromanov, 1979) | 99 |
| 9. | Naerata ometi (Leida Laius, Arvo Iho 1986) | 70,5 |
| 10. | Püha Tõnu kiusamine (Veiko Õunpuu, 2010) | 53,5 |
Seadsime eesmärgiks välja selgitada kümme kõigi aegade parimat filmi. Lootsime, et see kümme sisaldab nii nn tüvitekste, kunstitippe kui ka omas laadis olulisi kinematograafilisi ja ühiskondlikke jälgi jätnud töid. Kuna Eesti täispikkade mängufilmide arv on suhteliselt väike, palusime tulemuste paremaks diferentseerimiseks filmid ka vastajate arvates olulisuse järjekorras pingeritta asetada. Kui mõnel pingerea lõigul olid filmid võrdselt asetatud, liideti nende kohtade punktid ja jagati nende filmide arvuga, siit ka lõpptulemuses poolpunktiline arvestus, nagu näete.
Saatsime kõigile osavõtjaile nimekirja kõigist Eesti täispikkadest filmidest (pikemad kui 60 minutit). Olgu öeldud, et esimene selline oli Fjodor Lubovski lavastatud “Must teemant” (1923). Võrdluseks – Soome esimene täispikk mängufilm “Kui õnn petab” esilinastus juba 1913.
