08.03.2007, 00:00
Sajandi sada sõnalavastust
Koostanud ja kommenteerinud Reet Neimar.
Lõppenud Eesti teatri aasta tõi teatriteemalist
kirjandust juurde riiulitäie, järellainetus veel kestab. Kohati
tüütukski kisub järjekordsest mälestustekogumikust
või meenutusteraamatust sündmuse väljakloppimine.
Reet Neimari “kommenteeritud pildialbum” oli oodatud teos ja “sündmuse” vääriline. Teatriga ühes rütmis hinganud inimeste jaoks on siit nii mõndagi puudu ja mõndagi üle, kuid Neimar ei peida oma valikukriteeriume: “... üllatused; murrangud; ajastu esinduslavastused; värskete ideede ja väljendusvahendite tulek; lavastajatöö – särav debüüt või valus luigelaul, küpse kõrgvormi tipplavastus; kümnendi mentaliteedi või esteetika musternäide; mõnikord ka lavaloo kestev populaarsus – vahel võib kauamängitud lavastuse uude valgusse tuua ka rahva kustumatu armastus; näitleja – suurroll või väga viljakas eluetapp; huvitav näitlejakooslus, täiuslik ansambel; oluline ühiskondlik foon, problemaatika; ebatavaline sekkumine väljastpoolt teatrimaailma; silmatorkav lahkheli esialgse kriitika ja hilisema retseptsiooni vahel...”
Kaante vahele jõudnud sada sajandi sõnalavastust ei ole kindlasti top-sada, tippe ja toppe ei armasta Neimar mitte, oluline on “tähelepanuväärsus”. Teatri “hindamisega” ongi kultuurimälus kõige suuremad riskid. Tõlgendust ei saa vaidlustada, retseptsiooni “adekvaatsust” üle kontrollida. On kokku lepitud, et see või teine sajandi alguse “Altermanni teatri” tükk oli “murranguline”, kuid fakt on vaid see, et lavastus lavale jõudis. Järele on jäänud heal juhul vaid võimekamate ja vähemvõimekate kirjutajate sõnasse tõlgitud emotsioon.
Kõik ajalookirjutused on subjektiivsed. Neimar näib olevat natuke pabinas ka, sest oma kommentaari kinnituseks on ta lisanud hulga tolleaegsete retseptsioonide katkeid ja autorite-osalejate endi mälestuskatkeid. Kogu eessõna pühendab ta oma subjektiivsete valikute õigustamisele – “Sääraseks see “pasjanss” lihtsalt kujunes”, ütleb ta. Teatriavalikkus on ju siiamaani nõnda tundlik “subjektiivsete” (tule taevas appi, ainuvõimalike) arvamuste suhtes. Kibe tõdemus nii “valesti mõistetud” lavastajale-loojale kui solvatud staarnäitlejale, kes igatsevad saada objektiivset kriitikat, et seda ei ole ega hakka kunagi olema. Neimarit aga austatakse, tema tõlgendus on osa kaanonist. Minuvanused näiteks ei tohiks sellist raamatut koostada.
Raamatut lugedes süveneb veendumus, et meie teatriretseptsioon on äärmiselt feminiinne. Aimamisi, tundlemisi, õhkamisi, kauneid metafoore, efektset kujundikõnet, imetlust täis. (Vaid Esimese vabariigi ajal domineerisid teatriarvustajatena kuulsad kirjanikuhärrad.) Selgeks saab seegi, et kriitikute ja vaatajate arvamused lähevad haruharva kokku, lavastuse “tõeline suurus” selgub alles tagantjärele. Arvamuste kohandamine valitseva ideoloogiaga toimub suures osas vormiliselt (nõukogude-aegne retseptsioon).
Midagi uut siin päikese all ei ole. Geeniused, ka Eesti teatris, surevad noorelt, vana kaardivägi on püha ja puutumatu, provintsiteatritest tullakse ikka ja jälle pealinna lavadele. Oleme kord Euroopa ja Vene teatriga võrreldes lootusetult reelt maas, siis jälle paljulubavalt ajast ees. Teater on elujõuline tänu sellele, et alati leidub neid, kes vastandavad end kõigele eelnenule, otsivad uut teed, saavad vanemaks, kanoniseeritakse, sildistatakse templiga “oma tuntud headuses ”, kuni tulevad jälle nooremad, kes tõukavad ennast kordama kippuva valitseja troonilt.
Konteksti seletamine jääb tihti konarlikuks, kuigi kolm lehekülge edasi või tagasi keerates saab pilt selgemaks. Ilmsesti on kommentaari maht see, mis tingib fragmentaarsuse.
Reet Neimari “kommenteeritud pildialbum” oli oodatud teos ja “sündmuse” vääriline. Teatriga ühes rütmis hinganud inimeste jaoks on siit nii mõndagi puudu ja mõndagi üle, kuid Neimar ei peida oma valikukriteeriume: “... üllatused; murrangud; ajastu esinduslavastused; värskete ideede ja väljendusvahendite tulek; lavastajatöö – särav debüüt või valus luigelaul, küpse kõrgvormi tipplavastus; kümnendi mentaliteedi või esteetika musternäide; mõnikord ka lavaloo kestev populaarsus – vahel võib kauamängitud lavastuse uude valgusse tuua ka rahva kustumatu armastus; näitleja – suurroll või väga viljakas eluetapp; huvitav näitlejakooslus, täiuslik ansambel; oluline ühiskondlik foon, problemaatika; ebatavaline sekkumine väljastpoolt teatrimaailma; silmatorkav lahkheli esialgse kriitika ja hilisema retseptsiooni vahel...”
Kaante vahele jõudnud sada sajandi sõnalavastust ei ole kindlasti top-sada, tippe ja toppe ei armasta Neimar mitte, oluline on “tähelepanuväärsus”. Teatri “hindamisega” ongi kultuurimälus kõige suuremad riskid. Tõlgendust ei saa vaidlustada, retseptsiooni “adekvaatsust” üle kontrollida. On kokku lepitud, et see või teine sajandi alguse “Altermanni teatri” tükk oli “murranguline”, kuid fakt on vaid see, et lavastus lavale jõudis. Järele on jäänud heal juhul vaid võimekamate ja vähemvõimekate kirjutajate sõnasse tõlgitud emotsioon.
Kõik ajalookirjutused on subjektiivsed. Neimar näib olevat natuke pabinas ka, sest oma kommentaari kinnituseks on ta lisanud hulga tolleaegsete retseptsioonide katkeid ja autorite-osalejate endi mälestuskatkeid. Kogu eessõna pühendab ta oma subjektiivsete valikute õigustamisele – “Sääraseks see “pasjanss” lihtsalt kujunes”, ütleb ta. Teatriavalikkus on ju siiamaani nõnda tundlik “subjektiivsete” (tule taevas appi, ainuvõimalike) arvamuste suhtes. Kibe tõdemus nii “valesti mõistetud” lavastajale-loojale kui solvatud staarnäitlejale, kes igatsevad saada objektiivset kriitikat, et seda ei ole ega hakka kunagi olema. Neimarit aga austatakse, tema tõlgendus on osa kaanonist. Minuvanused näiteks ei tohiks sellist raamatut koostada.
Raamatut lugedes süveneb veendumus, et meie teatriretseptsioon on äärmiselt feminiinne. Aimamisi, tundlemisi, õhkamisi, kauneid metafoore, efektset kujundikõnet, imetlust täis. (Vaid Esimese vabariigi ajal domineerisid teatriarvustajatena kuulsad kirjanikuhärrad.) Selgeks saab seegi, et kriitikute ja vaatajate arvamused lähevad haruharva kokku, lavastuse “tõeline suurus” selgub alles tagantjärele. Arvamuste kohandamine valitseva ideoloogiaga toimub suures osas vormiliselt (nõukogude-aegne retseptsioon).
Midagi uut siin päikese all ei ole. Geeniused, ka Eesti teatris, surevad noorelt, vana kaardivägi on püha ja puutumatu, provintsiteatritest tullakse ikka ja jälle pealinna lavadele. Oleme kord Euroopa ja Vene teatriga võrreldes lootusetult reelt maas, siis jälle paljulubavalt ajast ees. Teater on elujõuline tänu sellele, et alati leidub neid, kes vastandavad end kõigele eelnenule, otsivad uut teed, saavad vanemaks, kanoniseeritakse, sildistatakse templiga “oma tuntud headuses ”, kuni tulevad jälle nooremad, kes tõukavad ennast kordama kippuva valitseja troonilt.
Konteksti seletamine jääb tihti konarlikuks, kuigi kolm lehekülge edasi või tagasi keerates saab pilt selgemaks. Ilmsesti on kommentaari maht see, mis tingib fragmentaarsuse.