Sirgjooneline šveitsi stiil arenes täiuslikkuseni ja mõjutas kogu maailma juba 1950ndatel. Edasi sai seda vaid lihvida, ikka ja jälle vanas hääduses taasluua. Omaaegsetest radikaal­setest disainimõtlejatest said tasapisi dinosaurused, kes riigi arvukates kunsttööstuskoolides aina uutele põlvkondadele grid’i ja peentüpograafia põhitõdesid pähe tagusid.

Praeguseks maailmakuulsaks saanud Šveitsi disainiduo NORM on oma kooliajast rääkides meenutanud karme vanu professoreid, kes logokavandite virna mõõtsid joonlauaga (miinimum oli 5 cm) ning kelle kulli­pilk nägi erinevusi ka kahes täiesti identses fotokoopias. Töö detailide kallal käis hommikust õhtuni.

Loomulikult ei jäänud selline surve tagajärjeta. 1990ndate lõpus toimus Šveitsis disainiplahvatus, mille järellainetust maitseme tänaseni. Otsekui üleöö ilmusid välja ja said rahvusvaheliselt tuntuks disainerid François Chalet, Urs ja Jürg Lehni, Aude Lehmann, Martin Woodtli, disainikollektiivid Büro Destruct, Norm, Elektrosmog, Happypets jpt.

Nende loodud kujundused ei sarnanenud millegi senikogetuga. Raske oli selles ida ja lääne popkultuuride, areneva arvutitehnoloogia ja pidurdamatu mängulusti virvarris (märksõnad: disko, ufo, manga, piksel, sünteetika, kartulivorm, villased sokid, fotopoe tagant leitud pildid jne) näha mingitki seost aastakümnete jooksul välja töötatud distsipliini ja süsteemiga, mida noored disainerid koolis ometi õppinud olid.

Marco Walser tuntud disainibüroost Elektrosmog on meenutanud: “Olime grid’i vastu. Totaalselt! Pigem leidsime inspiratsiooni Prantsuse disainistaaride M&M vabakäelisest loomingust.” Hirmuäratavalt intellektuaalne raamatukujundaja ja maailmas hinnatud disainiõppejõud Aude Lehmann lisab: “See väike kool, kus mina käsin, oli nii igav ja tagurlik, et otsustasime sõpradega ise tegutsema hakata, näitusi teha ja ajakirja välja anda.” Sündis illustratsiooniga eksperimenteeriv disainiüksus Silex (vasakul), mille väljaanded said kuulsaks nii siin- kui sealpool ekvaatorit. Palju jännati tehnoloogiaga. Näiteks ajas illustraator ja infodisainer Martin Woodtli oma arvutit sihilikult hulluks saavutamaks ootamatuid tulemusi; Norm ehitas märgigeneraatori, mis suudab nende väitel tuletada kõiki nüüd ja igavesti vaja minevaid sümboleid; küberneetikat õppinud Jürg Lehni konstrueeris aga grafitiroboti Hector, mis ühendatuna arvuti külge joonistab suurele pinnale perfektseid ja samas kõveraid tekste ja kujutisi. Masinast endast on saanud tõeline superstaar ning see ringleb mööda laia maailma galeriisid.

Noorte disainerite mäss langes kokku Inglismaal Neville Brody stuudios ja ajakirja The Face kunstilise juhina tuntust kogunud Cornel Windlini kojunaasmisega 1993. aastal. Tema edukat karjääri kommertsvallas on “tumestanud” pidevad vembud, mida ta tellijatele mängib või mängida üritab. Disainiajalukku on läinud avaldamata jäänud plakat Fostersi õllele, kus pikka reklaamiteksti saab lugeda ka “Get Marketing Con!” ehk “Näe marketingipettus läbi!”. Cornel Windlin asutas oma stuudio Zürichisse, mis on tänaseni riigi disainimekaks. Ehkki paljud tuntud ja tundmatud Šveitsi disainikoolid asuvad teistes linnades, tõmbavad Zürichi nooruslik vaim, kirev ööelu ja helded sponsorid paremaid loomeinimesi just sinnapoole.

Windlini tähetunniks sai aga Zürichi linnateatri Schauspielhaus totaalne ümberkuju ndamine graafilise disaini kaasabil. Läbi aegade jõuka keskklassi keskmisele maitsele orienteeritud teater kutsus pealavastajaks Christoph Marthaleri Saksamaalt. Kompro­missitu kunstnik lasi kohe lahti pooled näitlejad, tõi pooled Saksamaalt ja Austriast juurde ning asus tegema radikaalset teatrit. Kujundajaks kutsus ta Windlini, andes talle täieliku loomevabaduse.

Tulemusena valminud pidevalt muutuv teatrilogo, maitsepiiril balansseerivad reklaamikampaaniad, hullud plakatid ja kavad tõid teatrisse uue, noore põlvkonna. Teater ise võitis mitmeid kordi järjest saksakeelse kultuuriruumi parima teatri auhinna.

Viimastel aastatel on Šveitsi disainis toimunud visuaalne rahunemine. Tegijad on taas tolmust puhtaks löönud kunagi hallide vanameeste käe all omandatud oskused. Neoonvärvides plakatid ja disko-flaierid on asendunud võitmatult elegantsete raamatutega suurkirjastustele ja kultuuriinstitutsioonidele. Just nüüd, kui muu maailm on 90ndate aastate Šveitsi “kreisi” visuaalkeele enam-vähem omandanud, on šveitslased ise lülitunud klassikalainele. Mitte kusagil maailmas ei looda nii harmoonilis-jõulisi tüpograafilisi lahendusi ega pöörata nii tõsist tähelepanu trükitehnoloogia nüanssidele.

Samas on tõsidus üksnes näiline. Iga pealtnäha veatu klassikaline kujundus peidab endas lustakaid leide ja kummalisi üllatusi – neid tuleb osata vaid üles leida. Ja ka disainerid ise – ehkki paljud juba pereinimesed ja rahvusvaheliste suurprojektidega seotud – paistavad üllatavalt vähe aega veetvat töökohal. Nad vaidlevad endistviisi hommikutundideni õlleklaasi taga maailmaasjade üle, et siis paar tundi magada ning seejärel samade sõpradega jalgpalli mängima minna. Nädalavahetusel on nad aga kõik mägedes matkamas.

Mõningad disainerid õnnestus meil siiski tabada ning nende tööd Eestisse vaatamiseks tuua.
Kristjan Mändmaa
 
Näitus “Uus šveitsi graafiline disain” ja “Šveitsi kaunimad raamatud 2007” avatakse Eesti Kunstiakadeemias tuleval esmaspäeval, 29. oktoobril kell 18. Avamisele järgnevad disainerite Julia ­Borni ja Laurenz Brunneri loengud.

31. oktoobril kell 18 linastub KUMUs USA režissööri Gary Hustwiti täispikk dokumentaalfilm
“Helvetica”.

Vaata ka http://www.graphicdesign.ee/ .
Šveitsi disaini päevi toetavad Pro Helvetia ja Kultuurkapital.