Saksa ristiisad – Cluster

Aleksander T. Yostafa küsitleb kosmilise duo Cluster liiget Hans-Joachim Roedeliust ja annab põgusa ülevaate muinasjutulisest kümnendist Saksa muusikas.

Maailmas leidub mõningaid ­inimesi – näiteks David Bowie –, kelle arvates 70. aastatel tuli muusikaline innovatsioon olulisel määral Saksamaalt. Siin on muidugi vaidlemise koht, sest egas ülejäänud progressiivne maailm paigal seisnud, aga teatud vitaalsest lainest saab Lääne-Saksamaa kultuuriteravikus rääkida küll.

Muusika plaanis ühendasid rock’i intensiivsuse, avangardi eksperimendi, posthipiliku maailmarütmi ja pastoraal­sed süntesaatorikatsetused sellised grupid nagu Faust, Cluster, Kraftwerk, Can, Amon Düül, Neu!, Tangerine Dream.

Kinokunstis asusid paralleelselt vägeva hooga saksa vaimu ja ajalugu harutama Wim Wenders, Rainer Werner Fassbinder, Werner Herzog ja teised.

Kunstivallas olid aktiivsed praeguseks klassikud – Joseph Beuys, Anselm Kiefer, Georg Baselitz jt.

Rote Armee Fraktion ­terroriseeris, Lääne-Saksamaa majandus õitses, ­Becken­bauer lõi väravaid – ühesõnaga, Saksamaa oli fookuses, fookuseks oli olemas reason.

Need on muidugi populaarsed nimed, sündmused, inimesed, mida haritud inimene ikka teab. Kuid kõige vähem teab ta kindlasti tollasest saksa mittešlaagermuusikast, millele muusika­press on andnud nime krautrock või kosmische musik. Seesama hinnanguline innovatsioon, millele osutas Bowie ja millest lasi end ära võluda Brian Eno. Selle muusika liikumise mõju kogu hilisemale muusikaajaloole oleks tark mitte alahinnata.

Üks tollase laine gruppidest Cluster ehitas oma muusika valdavalt süntesaatoritele, olles üks n-ö kosmiche gruppidest. Neid on nimetatud nii ambientmuusika eelkäijateks kui protoindustriaaliks ja loomulikult ka krautrock’iks, mis Clusterile endale kuidagi hästi ei näi istuvat.

Cluster koosnes kahest põhiliikmest – Hans-Joachim Roedeliusest ja Dieter Moebiusest, kes projekti vahepealse kahe kümneaastase pausiga siiamaani veavad. Clusteri albumid nagu “Zuckerzeit” (1974), koostöös Brian Enoga salvestatud stuudiosessioonid “Cluster & Eno” (1977) ja Clusteridjuudide sõsarprojekt Harmonia plaadid kuuluvad kindlasti elektroonilise muusika raudvarasse.

*

Clusterist ja tema tegemistest praegu on üldkättesaadavate allikate põhjal keeruline ülevaadet anda, mistõttu sai tehtud küsimuste-vastuste voor 50% Clusteriga – Joachim Roedeliusega.

Kuidas Cluster 2007. aastal esineb? Improvisatsioon? Lindistatud lugude reaalajas manipuleerimine? Vanem kraam segamini uuega?
Valdavalt eellindistatud materjal, mida me manipuleerime ja mängime laiviga kokku. Ma kasutan juba linti võetud asjade hulgas ka publikule tundmatuks jäävaid, vanemaid Clusteri lugusid. Ainult tõsised insaiderid tabavad selle ära, kuna see on miksitud uude, erinevasse konteksti.

Tallinnas te esinete ekstsentrilise mõisniku Nikolai von Glehni poolt 1886. aastal ehitatud liba­keskaegses lossis. Kuidas tundub? Kus te tavaliselt esinete?
See on hea uudis. Milline see ruum on, kus me esineme?

(õlakehitus)
Me oleme oma karjääri jooksul pea igal pool mänginud, ka kirikutes. Ma arvan, et me oleme suutelised selles castello’s esinemist hindama. Kuid mis veel olulisem ja miks me rahul oleme – me pole päris Ida-Euroopas kunagi käinud ja see on meie esimene samm sellesse maakera punkti. Mu emapoolne sugupuu võrsub idast ja võimalik, et mu esivanemad pärinevad Baltimaadest.

Millised olid põhilised ihad erinevate Clusteri albumite taga?
Sel oli pistmist II maailmasõja järgse Saksamaa poliitilise ja k ultuurilise situatsiooniga. See olukord põhjustas ­selle, kuidas me lähenesime alates 1968. aastast kompositsioonile ja muusikale. ­Dieter Moebius oli graafiline disainer ja mina tegutsesin füsioterapeudina.
Me õppisime muusikat ja kompositsiooni katsetades, praktiseerides pea kõigega, mis tekitas müra. Seeläbi saime me paremini teadlikuks, kuidas viimistleda oma isiklikku helikeelt. Mis iganes moel, mis iganes viisil. Meie albumite taga on vaid üks vaim – Cluster, kahe isiksuse ühine siht.

Kui sa oleksid jäänud Ida-Saksamaale elama, oleksid sa muusik?
Ma pidasin Ida-Saksamaal ­füsiotera­peudi ja massööri ametit, soovisin ­arstiks saada. Pidin Ida-Berliinist ­kiiresti – ­tea­tud põhjustel – lahkuma, see ­muutis mu elukorda totaalselt ja ­minust sai ­kunstnik.

Kas lääne muusikaajalugu on Clusteri tähtsusest kuidagi mööda vaadanud?
Paljud inimesed (sealhulgas ma ise) ütlevad, et me oleme sama olulised, kui me olime tollal (70ndatel – autor). Me kastame pideva järjekindlusega avangardiks kutsutava õrna taime juuri.

Clusteri sõsarprojekt oli Harmonia, miks Harmonia ei taasühinenud?
Harmonia proovib taasühineda 27. novembril Berliinis “Worldtronic”-festivalil. Harmonia tegelikult avabki selle festivali. Kui see peaks õnnestuma, siis võimalik, et Harmonia kontserdid saavad lisa. Põhimõtteliselt on kirjas juba ka esinemine 2008. aasta aprilliks Londonis, Queen Elizabeth Hallis, samuti ühel Norra suvefestivalil ja legendaarsel Montreaux’ jazz’ifestivalil 2008. aasta juulis. Kuid kõik oleneb sellest, kas pärast Harmonia 30aastast esinemispausi Berliini kontsert õnnestub

Mida termin krautrock sinu jaoks tähendab?
Cluster ei olnud kunagi krautrock-bänd. Me olime ja oleme endiselt nn krautrokkaritest väga erinevad. Me olime alati ja oleme siiani kaugel ees sellest, mis parasjagu kaasaegse, populaarse või elektroonilise muusika väljal argipäevane on. Me oleme muusikaliselt – kosmoseajastu alusepanijad, vähemasti selline on olnud publiku vastukaja Jaapanis.

Nüüdisaja elektrooniline muusika ja innovatsioon?
Mul pole piisavalt aega, et olla nüüdisaegsega kursis. Ma kuulan oma kaasaegset elektroonilist muusikat juhuslikult, näiteks autoga sõites. ­Innovatsioon on alati võimalik ja küll mõningad kreatiivsed inimesed selle eest hoolt kannavad. Kunstis on alati uusi juveele ja inimesi, kes on armunud elusse enesesse.

Sinu sooloplaadid on raskesti hoomatavad ja vaiksemad kui bändi­asjad, kas üksindus on ahvatlev?
Ma armastan üksindust väga, kuna üksinduses saan ma viimistleda oma toonikeelt. Vähemoluline pole ka tegelemine tekstitööga, mis on tähtsuselt mul muusikaga samal pulgal.

Utoopiatesse usud? Kui jah, siis äkki nimetad mõne?
Ma püüan olla nii tõsine kui võimalik, et luua oma personaalset Utoopiat, mida ma nimetan Roedeliuse teeks.

Gil Scott Heron rääkis 1970. aastal: “Revolution will not be televised” (“Revolutsiooni ei kanta televiisoris üle”). Kas avangard kantakse üle?
Avangard on saatus, mitte eesmärk, ja ei saa kunagi ühegi süsteemi poolt ära söödud.

Aitäh, kas sul on mingi isiklik sõnum neile, kes veel kahtlevad Clusteri esinemises?
Kes kahtlevad?
 
Cluster esineb laupäeval, 6. ­oktoobril Glehni lossis, festivali “Hea Uus ­Heli” raames toi muval sündmusel “Müsteerium”.

 

Valitud nimed 70ndate saksa muusikast, peale The Scorpionsi:

Can
60ndatel Kölnis kokku tulnud ­Saksa rock’i imegrupp, mis kummutas paljude muusikasõprade arvamuse, et sakslastel puudub funk’i tunnetus. Kuulake näiteks Cani 18minutilist lugu “Halleluwah” 1971. aasta albumilt “Tago Mago”. Klahvpillidel möllas Stockhauseni õpilane Irmin Schmidt, inimtrummimasina osa täitis möödunudaastasel HUHil esinenud Jaki Liebezeit, kitarri venitas Michael Karoli, laulu veeretas – samuti Eestis käinud – jaapanlane Damo Suzuki ja bassi-wizard’i osa oli vana vuntsi Holger Czukay kanda.

Neu!
Kraftwerkist lahkunud kuttide ­Michael Rotheri ja Klaus Dingeri duo, kelle oskus teha perfektset autosõidu-rock’i sai inspi­ratsiooniks hiljem ka Kraftwerkile. Kuulake näiteks Neu 11minutilist lugu “Für Immer” 1973. aasta albumilt “Neu! 2”. Michael Rotheri koosjämmingud Clusteriga aka grupp Harmonia oli Clusteri ja Neu! kena laps. Neu! oskusest groove’i võluda on võlutud olnud mitmed hilisemadki kuulsad bändid, Kraftwerkist kuulsamadki.

Konrad Plank
Tuntud ka kui Conny Plank ja krautrock’i Phil Spector – oli vana habe Kölnist, kes oli põhimõtteliselt kõikide saksa bändide liige – enamasti produtsendina. Saagu nimetatud vaid mõned: Guru Guru, Cluster, Neu!, Kraftwerk, DAF, Scorpions (sic!), Harmonia, Ash Ra Tempel, Can’i Holger Czukay jne. Kui siia panna otsa veel posu Conny Planki produtseeritud inglise new wave-bände (­Eurytmics, Ultravox), saab klaariks, kuhu saksa mõju jõudis. Conny Plank suri 18. detsembril 1987. aastal vähki ja keerab praegu ilmselt paika teispoolsuse saunde. Ilmselt oleks ka Eestis kohta mingilaadsele Conny mälestusüritusele.

La Düsseldorf
Kuna kõnealune kraudiskene ei kuulu muusikatööstuse mõttes suurte skenede hulka, võib siin täheldada risti-rästi läbipõimumist. Ärge nüüd üllatuge, et La Düsseldorfi projekti taga oli Neu! sepp Klaus Dinger koos oma venna (oeh!) Thomas Dingeriga. La Düsseldorf kannab eneses küll sarnaselt Tangerine Dreamiga krautrock’i proge­vaimu, kuid seda koos Neu! motoorse ­kiirusega. Kuulake näiteks La Düsseldorfi 20minutilist lugu “Cha Cha 2000 2000” 1978. aasta albumilt “Viva”, see on Bowie “­Heroesi” jultunult tantsisklev vennasversioon. La Düsseldorf müüs muuseas väga hästi, miljonites.

Tangerine Dream
Võiks ju öelda, et tegemist oli saksa Pink Floydiga, aga emma-kumma suhtes oleks see siis ebaõiglane. Dinosaurus ja hüperlink on Tangerine Dream aga kindlasti. Grupi asutaja oli 1967. aastal Edgar Froese ja on olnud liige ka läbi grupi ajaloo. Kuid vähem või rohkem on olnud selle liikmed ka Joseph Beuysi käe all skulptuuri õppinud, Clusteri liige olnud ja krautrock’i vaat et olulisemaid orgunnijaid Conrad Schnitzler. Samuti üks elektroonilise muusika issidest Klaus Schulze, kes tegi bändi nimega Ash Ra Tempel, kus üheks liikmeks oli AD 2007 LCD Soundsystemit otseses ­plagiaadis süüdistav Manuel Göttsching.
Huvitav oli see 70ndate Saksamaa, ka siit 21. sajandist järele kajades.

A.T.Y