Äsja Tartu kirjandusfestivali Prima Vista külastanud Audrey Magee kasvas üles Iirimaal, väikeses ilusas külas Dublini lähedal mere ääres. „Kena väike koht, aga kõige rohkem tahtsin ma sealt ära minna,“ rääkis ta. Magee rändas maailmas ringi, elas ja õppis Saksamaal, reisis Austraalias, Kagu-Aasias ning pöördus lõpuks koju. Tema äsja eesti keeles ilmunud romaan „Avantüür“ räägib traagilise loo teise maailmasõja aegsest saksa perekonnast, ulatudes Idarinde lahingutest kuni Vene sõdurite metsikusteni vallutatud Berliinis.

Kuidas tuli romaani idee?

18aastaselt läksin Saksamaale lapsehoidjaks. Ma ei rääkinud saksa keelt ega teadnud sellest riigist suurt midagi, mu pead täitis ­klassikaline angloameerika narratiiv sõjast, natsidest ja holokaustist. Ma hoidsin lapsi, aga tundsin ka vanavanemate ja vanemate vahelisi pingeid. See sõja paine oli päritud ja seda taaka pidid kandma niihästi vanemad kui ka lapselapsed.

Vaikus huvitas mind. Münchenis kohtasin Ameerika juudi päritolu meest, kes oli perele lubanud, et läheb tapetud pereliikmetele koonduslaagrisse austust avaldama. Ma pakkusin, et lähen kaasa. Meil oli üks päev aega, see oli ilus suvine esmaspäev.

Ameeriklane oli endast väljas, sest laager oli kinni ja ta oli perele lubaduse andnud. Pakkusin, et teeme ringi ümber laagri. Laager on samasugune nagu siis, kui see töötas. Okastraat ja kõik. Isegi kõndides oli tunda vangistust, suletust, see mälestus oli nelikümmend aastat hiljem ikka veel seal.

Kõndides kohtasime kuuekümnendates eluaastates saksa naist, kes ühes aias aiatöid tegi. Nad hakkasid rääkima, mina tõlkisin. Selgus, et naine oli terve elu seal majas elanud, ka sõja ajal. Aed oli otse koonduslaagri müüri kõrval. Ta oli kogu sõja lihtsalt oma aias töötanud, sealsamas koonduslaagri kõrval.

« Avalehele 23 Kommentaari