25.04.2008, 00:00
Sakslanna jäi kompromiteerimata
Mele Pesti leidis Kuressaare Teatris, et Tammsaare on ikka veel terav ja kõnetab tänapäeva.
A. H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast”
Lavastaja Raivo
Trass. Osades Maarja Jakobson, Hannes Prikk, Evald Aavik, Piret Rauk, Kärt
Reemann ja Egon Nuter.
Esietendus 28. märtsil Kuressaare
linnateatris.
Lavastaja Raivo Trassi lubadus tuua lavale ehe, ilma
vidinateta Tammsaare hirmutas veidi ära küll. Õnneks lubas
eheda klassiku kontseptsioon siiski uut dramatiseeringut. Rünno
Saaremäe tõstis teksti ajaliselt ringi ja värskendas
ülesehitust. Veidi kärpimist oleks ka ära kulunud, sest ligi
kolm tundi kestev tõsine tekstiesitus ei ole kvaliteet omaette. Kokku
sai aga siiski toimiv ja elav tükk. Halba rolli ei teinud keegi, alates
täiesti usutavast herr baron Evald Aavikust armsa totuna esineva nutika
teenijatüdrukuni (Kärt Reemann). Maarja Jakobsonist sakslanna osas
kumas lausa läbi, et Tammsaare on üks ta lemmikautoreid ja Saksa
kultuuriruum talle sümpaatne – kui varem on tundunud, et Jakobson
sobib filmi rohkem kui teatrisse, siis selles tükis oli ta täpselt
omal kohal.
Aga kõige vahvam ja suurem üllataja oli ehk
hoopis teatrijuht Piret Rauk. Tema refräänina korduv
“Süüa tuleb ikka õigel ajal, olgu või mis”
pitseeris särtsakalt türanliku majaproua kuju.
Lõunalaua stseenides lõigi dialoog kõige paremini elama.
Isegi dünaamilisemalt kui samanimelises televersioonis, kus
Nüganeni-Reemanni pingpong lõunalauas oli kahvatu lavastuse
kõrghetkeks.
Kui lavastuse eesmärk oli tõestada,
et Tammsaare tekst võib ka praegu mõjuda teravalt ja ta teemad
aktuaalselt, siis täitus see täielikult. Eesti lavadel valitsevad
praegu üheplaanilised nais-lillekesed (vt kas või Tätte
teoseid), aga Tammsaare naiskujud on alati põnevad ja mitmetahulised
olnud – ja andnud võimalusi tõstatada küsimusi naise
rollist ja ühiskondlikest normidest. Kas selleks, et pääseda
intelligentselt diskuteerima, tuleb suitsetada ja juua nagu naiskorporandid?
Kuidas põrandaid küürides daamiks jääda?
Ja teiseks “Ma armastasin sakslast” põhiteema:
identiteediotsingud muutuvates poliitoludes.
Ühtpidi tahaks
nagu öelda: meil on vaja uusi tükke, miks mitte Tammsaaret
alltekstina kasutavaid “Ma armastasin egiptlast” või
“Ma armastasin puertoricolast”. Elu pakub ju pidevalt
armastusdraamasid ja meie jäigavõitu immigratsioonipoliitika
tõttu ka lausa tragöödiaid. Ja ehk tasuks lavale seada ka
Maimu Bergi “Ma armastasin venelast”?
Teistpidi vaadates
– ka olemasoleval kujul on peategelasest korporandi ja potentsiaalse
äiapapa dilemmad väga aktuaalsed. Rahvuste kaalumine, puhaste tunnete
võimalikkus ideologiseeritud olukorras jne. Kas vaene Eesti poiss
armastas lihtsalt üht tüdrukut või tema parunessi-seisust? Kas
ka tänases ilmas võiks veel juhtuda, et mõni vana Euroopa
aadlik või moodsama rahadünastia esindaja ei luba oma tütart
puupaljale idaeurooplasele naiseks? Võib vist küll.
Kokkuvõtteks: meie auväärt vidinateta klassik kõnetas
vaatajat küll, lavastus oli realistlik, igav ei hakanud. Ehk üks
pisiasi, mis praegu koolis Tammsaaret studeeriva noore jaoks võib
anakronismina mõjuda: teose kulminatsioon, ärevus
“tütarlapse kompromiteerimise” ümber kõlab
indigo-põlvkonnale ilmselt kui hiina keel.