Donna Tartt Foto: Beowulf Sheehan / Corbis / All Over Press Baltic
I
I

22. oktoobril 2013 olid New Yorgi kultuurihuvilised keerulise valiku ees: kas minna raamatukauplusse hankima kirjanik Donna Tartti kauaoodatud, enam kui seitsmesaja lehekülje paksust ja samal päeval esitletud romaani “The Goldfinch”, mille keskmes ja esikaanel on samanimeline maal? Või suunduda hoopis näituse avamisele Fricki kunstikollektsiooni muuseumis New Yorgi seitsmekümnendal tänaval, Central Parki veeres, lootuses pärast hiigeljärjekorras seismist oma ihusilmaga näha sedasama “Goldfinchi”-nimelist maali, mille 1654. aastal lõi Madalmaade kunstnik Carel Fabritius?

II

Raske on öelda, mis asjaoludel selline uskumatu kokkusattumine – samanimelise romaani ja maali üheaegne ilmumine newyorklastele – aset leidis. Donna Tartt kinnitas, et tal polnud näitusest aimugi, Fricki kunstikollektsiooni esindaja aga tunnistas, et nad polnud midagi kuulnud Donna Tartti raamatust.

Nii või teisiti tõmbas maali samaaegne esitlus New Yorgis ligi nii palju raamatuhuvilisi muuseumikülastajaid, et kahe ja poole kuu jooksul käis muuseumis ligi veerand miljonit külastajat, kellest enamik soovis näha nimetatud maali. Tavaliselt käib Fricki muuseumis selline hulk inimesi terve aasta jooksul.

III

Nii romaani kui näituse peategelane goldfinch on eesti keeles ohakalind (Carduelis carduelis). Kehakaal tavaliselt 15–20 grammi, tiivapikkus 8–9 sentimeetrit. “Ohakalind on üks kõige ilusamaid ja kirjumaid laululinde. “Nägu” on tal punane, põsed ja kõhualune valged. Selg aga pruunikas ning lagipea, kukal, tiivad ja saba must. Ohakalinnu laul on kiiretempoline, sisaldab rohkesti kutsehüüde vaheldumisi vidistavate, klõbistavate ja ka mõningate vileliste häälitsustega. Tavaliselt laulab ohakalind puuladvas, vahel ka lennul, “ kirjutatakse Tartu Ülikooli loodushariduse veebiküljel. Ohakalind on levinud terves Euroopas, osa isendeid talvitub Eestis, osa suundub mõnele soojemale maale.

IV

Carel Fabritius (1622–1654) maalis oma ohakalinnu lauatükile mõõtmetega 33,5 x 22,8 sentimeetrit, mis on lähedal sellele, mida toona nimetati kvartformaadiks, tänapäeval aga A4-formaadiks. Lind seisab heleda seina külge kinnitatud linnusöögilaual. Tema jala ümber on peaaegu märkamatu kett, mis hoiab teda vaskse võru küljes kinni. Kunstniku lühikesed tugevad pintslitõmbed vihjavad Rembrandtile, kelle tõenäoliselt kõige andekam õpilane ta oli; teine nimekas Delfti meister, Fabritiusest noorem Jan Vermeer oli aga võlutud Fabritiuse maalide säravast valgusest ja erakordsest rahust.

Kui Fabritius oli kolmekümne kahe aastane, siis plahvatas Delftis püssirohuarsenal. Veerand linna ehitistest hävis, sealhulgas ka Fabritiuse maja ning palju tema maale. Fabritius ise hukkus. Temast jäi järele vaid umbes tosin maali.

V

Kirjanik Donna Tartt on salapärane isik. Üks teravapilguline jälgija on öelnud, et alati filigraanselt hoolitsetud välimusega Tartti välimuses on nii kauaaegsele Ameerika Vogue’i peatoimetajale Anna Wintourile kui kirjanik Oscar Wilde’ile omaseid jooni. Ta annab intervjuusid äärmiselt harva, ei käi tavaliselt raamatututvustamise tuuridel, ei osale kirjanduslike suurkujude paneelidel ega galaõhtutel, kus autasustatakse kuulsaid kirjanikke. Ta pole abielus, tal pole lapsi. Ta on vaikne, kuid mõjukas, tema autoriteet on nagu nähtamatu gaas, mida kirjandusringkonnad sisse hingavad, teda ennast käega katsumata.

Donna Tartt astus suurde kirjandusse 1992. aastal mõrvamüsteeriumiga “The Secret History” (e.k “Salajane ajalugu”. Kirjastus Pegasus, 2007.) Seda mõrvaloosse sattunud üliõpilaste elu kirjeldavat raamatut on müüdud maailmas rohkem kui viis miljonit eksemplari ning see on tõlgitud kahekümne nelja keelde.

Debüütromaani kirjutamist alustas Tartt juba kolledžis. Pärast raamatu peadpööritavat edu – esimese soojaga müüdi maha terve algne tiraaž, üle 50 000 eksemplari – oli ta öelnud umbes nii: milline kergendus, nüüd võin ma pühenduda tervenisti raamatute kirjutamisele, sest tööl pole mul kunagi tarvis käia!

Mitte et Tartt oleks hakanud raamatuid tootma nagu tehas. Kaugel sellest, juba toona teatas ta, et tal kulub ühe raamatu kirjutamisele ligikaudu kümme aastat. Ning ta pidas oma sõna. 2002. aastal ilmus tema teine romaan “The Little Friend”, mis räägib tüdrukust, kes asub uurima on venna salapärast poomissurma kodumaja tagaõuel ning otsustab õigusemõistmise enda kätte võtta. Seda teost saatis mõnevõrra hillitsetum menu. “The Goldfinch” ilmus sellest üksteist aastat hiljem.

Tartt on kirjutamismärkmikke pidanud kogu oma kirjanik olemise aja jooksul, s.t peaaegu terve elu, sest ta alustas kirjutamist juba viieaastasena. Ta lõikas vanadest National Geographicu ajakirjadest välja pilte, kleepis neid paberile ning kirjutas nende ümber lugusid. Ka “The Goldfinch” sai alguse mõnest stseenist, mis Tartt oli paarkümmend aastat tagasi Amsterdami külastades kirja pannud.

Donna Tartt kuulub Ameerika kahekümnenda sajandi lõpu ja uue sajandi alguse tähtsamate kirjanike hulka. See on fakt.


Kuid nüüd proovige end kujutleda kolmeteistkümneaastase korralikust perekonnast pärit õrnahingelise poisi Theo Deckeri nahka, kes elab koos emaga Manhattanil väikeses valgusrikkas korteris. Poiss armastab piiritult oma ema (“Kõik ärkas tema juuresolekul ellu, ta kiirgas teatri võluvalgust”), kelle isa, keda võiks võrrelda mõne hea välimusega, kuid ebasümpaatse ja närvilise tüübiga seriaalist “Mad Men”, on perekonna juurest ootamatult jalga lasknud, jätmata maha ei raha ega aadressi. Nad on kerges majanduslikus kitsikuses, kuid tulevad toime. Poisil aga tekivad heas erakoolis pahandused. Ema peab koos pojaga koolijuhataja jutule minema, ja et tee peal neid tabanud paduvihma eest varju leida, otsustab ta läbi astuda Metropolitani kunstimuuseumist. Poiss muidugi rõõmustab süllekukkunud viivituse üle. Ühel hetkel läheb ema Theo juurest muuseumipoodi midagi ostma. Ootamatult kõlab kõrvulukustav plahvatus. See on terroristide pomm. Saali lagi Theo pea kohal variseb kokku. Kui Theo vähehaaval teadvusele tuleb, asub ta palavikuliselt ema otsima. Kuid kokkuvarisenud ruum on täis tolmu, mürgist suitsu, prahti, ja ema ei ole kusagil näha… Theo loodab, loodab oma pisikese poisisüdame kogu jõuga, et emaga on kõik hästi, et ema on lihtsalt kusagil mujal… Ta püüab rusude vahel roomates liikuda ning leiab sureva vanamehe, keda ta nägi enne plahvatust. Verest tühjaks jooksev mees hakkab Theoga rääkima, peksab ajuti segast, Theo hoiab tema kätt, mille haavast vulksub tumepunast verd, mida peatada ei saa. Vanamees võtab sõrmest vanaaegse pitsatsõrmuse, nimetab aadressi, kuhu see toimetada, ning käsib Theol endaga kaasa võtta prahi sees vedelev väike maal. Totaalses stressis, ainult ema peale mõtlev Theo teeb, nagu vanamees käsib, mässib maali sisse ja leiab tuikudes tee purunenud hoonest välja. Kogu tema keha valutab, kõrvus vilistab, silmad ja kopsud on täis tolmu. Tänaval valab vihma nagu oavarrest. Väike Theo poeb politsei tõkkelindi alt läbi, ilma et keegi teda märkaks, ja kiirustab koju. Koju! Ema, ema, ema juurde! Ta jõuab läbimärjana ja väsimusest tuikudes koju, kuid uks on lukus. Ema ei ole kodus… ja ei tule enam kunagi. Theo on jäänud maailma üksinda.


Nii dramaatiliselt algab Bildungsroman, mis pajatab noore Theo Deckeri käekäigust neljateistkümne aasta jooksul. Tema elu läbivad pidevad juhused ja kokkusattumused: kui kõik on väga halvasti, siis juhtub midagi head; kui kõik on suurepärane, siis on see ainult eelhoiatus täielikuks katastroofiks.

Theo klammerdub maali külge. Ta loeb ajalehest, et plahvatuses läksid mõned maalid kaduma ja et vargaid ootab ees vangla ja tohutu rahatrahv. Paanikas poiss ei leia muud väljapääsu kui maali meeleheitlikult varjata ning see endaga kõikjale kaasa võtta.

Surevalt vanamehelt saadud salapärane pitsatsõrmus juhatab Theo dickenslikku maailma, New Yorgi Village’is asuva väikese antiigipoe asukate juurde. Surev mees oli olnud poe omanik, austatud antiigiärimees ja kunstiekspert. Poeomaniku äripartner, Theo tulevane heategija Hobie on aga tippklassi restauraator, kelle töö järele on suur nõudmine New Yorgi rikkaimates “vana raha” perekondades.

Ja just siis, kui vaiksest, vana hea Inglismaa hõngu kiirgavast majast on saamas Theo kodu ja tema ellu on saabumas stabiilsus, lööb saatus kaardid uuesti segi. Järgneb kümme aastat seiklusi, mis lõpeb peadpööritava puändiga.

Kogu selle aja jooksul on maal Theole ainus mälestus emast ja mingis mõttes isegi ema asendaja; samal põhjusel vaevleb Theo süümepiinades, teades end olevat vääritu varga. Mida iganes ta ei tee või kellega ei kohtu, ikka on tal teine plaan, teine elu, mida varjata.



Kui seiklused on otsas ja pulss rahunenud, jäävad järele küsimused, mille esitamiseks ja neile vastuse andmiseks kulutas kirjanik Donna Tartt kümme aastat oma elust. Miks kohtus Theo Decker oma maaliga, mida see maal tähendab ja mida see kõik kokku meile õpetab. Theo, kes on kogu oma täiskasvanuelu veetnud süükoorma all ja vältimatu karistuse eest põgenedes, tunnistab: “Me ei saa valida selle vahel, mida me tahame ja mida ei taha. See on külm tõde. Mõnikord tahame seda isegi siis, kui teame, et see asi tahab meid hävitada. Me ei saa põgeneda selle eest, kes me oleme.”

Theo pidi võtma selle maali, et ta saaks kunagi oma hilisemas elus teha järgmise sammu. Sest maal iseenesest tema jaoks vastust ei sisalda: “Kes teab, mida Fabritius kavatses? Tema töödest pole järel niipaljutki, et isegi mingit arvamust kujundada. Lind vaatab meid. See pole idealiseeritud ega inimlikustatud. See on vägagi lind. Tähelepanelik, tüdinud. Pole ei moraali ega lugu. Pole lahendust. On ainult kahekordne sügavik: kunstniku ja vangistatud linnu vahel; meile jäetud kujutise ja meie kogemuse vahel sellest, sajandeid hiljem.”

Surev mees muuseumis ei mõelnud vargusele, politseile ega muudele maistele tühiasjadele. Tema mõtles igavikule, seistes ise selle serval. Theo mõistab seda lõpuks: “Kuid see maal on mulle õpetanud, et me võime üksteisega rääkida üle aja. [–] Niikaua kuni see maal on surematu (ja see on), on ka minul selles surematuses oma väike, särav ja muutumatu osa. See on ja jääb.”


V

Eks ole, mõnikord haarab meid midagi väga ilusat vaadates tunne, mis vihjab millegi palju suurema olemasolule. Ilu ja kunst on sel hetkel justkui märguanne, nagu eelpost, et tunneksime – kusagil lähedal on midagi nii suurt, puhast ja igavikulist, et see teeb meid õnnelikuks.

Ei tohi kunagi väsida armastamast ilu, mis viib meid surematusele lähemale.

Donna Tartt

Donna Tartt sündis 2. detsembril 1962. aastal Ameerika Ühendriikides Greenwoodis Mississippi delta piirkonnas ning kasvas üles Grenada linnakeses. 1981. aastal astus ta Mississippi ülikooli. Tema kirjanduslik anne paelus kohe õppejõudude tähelepanu. Ta jätkas õpinguid Benningtoni Kolledžis, kus ta suhtles lähedalt noorte kirjanike ringiga, kuhu kuulusid muuhulgas Bret Easton Ellis – kes samuti tõusis varakult ameerika suurimate kirjanike hulka (“American Psycho”, “Glamorama”, “Lunar Park” jt) –, Jay McInerney (“Bright Lights, Big City”) jt.

Need kirjanikud kirjeldasid 80. aastate Ameerika noorte võõrandunud elu ja uimastite kasutamist. Tartt ja Ellis tutvustasid teineteisele oma debüütromaanide sisu, väidetakse, et Tartt kasutas oma esimeses romaanis mõningaid oma kirjanduslikke sõpru prototüüpidena, samas kui Bret Easton Ellis kasutas nii “American Psychos” kui “Glamoramas” tegelasena üht Jay McInerney romaani tegelast ning hiljem cameo-rollis ka Jay McInerneyt ennast.

Tartt on lisaks romaanidele avaldanud väiksel arvul lühijutte ja esseid ning elulooliste andmete nappuse tõttu on tema austajaskond nende põhjal püüdnud kirjeldada tema varasemat elulugu: näiteks olevat tema vanaisa ravinud teda mitu aastat kodeiinipõhiste ravimitega. Küsimusele, miks ta nii aeglaselt kirjutab, vastab Tartt tavaliselt, et ta on perfektsionist ja et kirjutamine nõuab aega. Kolmkümmend aastat pärast oma esimese romaani ilmumist on Donna Tartt jäänud sama salapäraseks nagu oma kirjanikutee alguses.

Donna Tartti romaanid

“The Secret History” (1992) e.k “Salajane ajalugu” Pegasus, 2007

“The Little Friend” (2002)

“The Goldfinch” (2013)