Seda kümnendit Eesti kunstiväljal on nimetatud ülbeks, mis polegi tagantjärele targutades väga vale, sest omajagu bravuuri, nahaalsust ja geniaalsust läks edukas olemiseks kindlasti igal elualal vaja. Samas olid üheksakümnendad sedavõrd hektilised, kummastavad, imelised ja ka väga vaesed, et üheselt defineerivat nimetajat pole võimalik välja pakkuda. „Salatoimikud“ on kahtlemata vajalik sissevaade sellesse imelisse ülekiirendatud aega, liiatigi et viimane 1990ndate ülevaatenäitus, „Kogutud kriisid“, toimus enam kui kümme aastat tagasi, vahetult pärast Kumu kunstimuuseumi avamist publikule.