24.07.2009, 00:00
Salman Rushdie “Kesköö lapsed”
Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 2009. 672 lk.
Seda raamatut lugedes tuli mul tahtmatult meelde Leipzigi dokkfilmide
festivalil nähtud film “Children of the Pyre”
(“Tuleriida lapsed”, režissöör Rajesh S. Jala), kus
näidatakse hindude pühas linnas V?r?nasis elavate laste elu. Nende,
kes teenivad elatist surnute põletamisega. Iga hindu unistuseks on saada
põletatud V?r?nasis, et siis tema tuhk puistataks pühasse
jõkke Gangesesse.
Surnukehasid põletavad lapsed
elavad maapealses põrgus. Nad on puutumatud, rüvedad, marihuaanat
suitsetavad jõnglased, kellest “korralikud” inimesed hoiavad
nii rangelt eemale, et isegi nende vari ei tohi neile peale langeda.
Ma sunniks seda filmi vaatama kõiki neid friike, kes leiavad Indiast
mingit enneolematut Lääne inimesele kättesaamatut tõde.
Kõiki neid OM-i ümisevaid, krišnaiitlikke trumme
põristavaid, mandalaid joonistavaid ullikesi.
Salman Rushdie
romaan võiks mõjuda sama kainestavalt. Kuigi jah – filmiga
saab pooleteise tunni kestel ühele poole, aga romaani lugesin ma kaks
nädalat.
Jätkates filmimaailmast karkude otsimist, julgen
meenutada “Forrest Gumpi”: loll räägib oma loo, mille
käigus selgub, et mehe elulugu on lootusetult põimunud ja sassis
tema kodumaa ajalooga. Mul on kuri kahtlus, et “Forrest Gumpi”
stsenarist viksis selle idee maha Rushdie romaanist.
“Kesköö laste” peategelane Saleem Sinai sünnib
samal hetkel, kui India vabaneb Briti ülemvõimust ning toimub
Pakistani (väga verine ja vägivallarohke) eraldumine
vastsündinud sõltumatust riigist.
Saleemi edasine
saatus ja elu on maagilisel moel seotud India ajalooga. See ajalugu ei ole
ilus, see sandistab. Romaani lõpus on Saleemist saanud kastreeritud
inimvare. Ka enamus ülejäänud kesköö lastest (kokku
1001 last, kes sündisid koos India sõltumatusega) on kas surnud
või sandid. Neilt on röövitud kirurgilise vahelesegamise ning
psühhoterroriga kõik imelised omadused, mis kesköö
lastele saatuse või jumalate poolt kingiks anti. Saleem, näiteks,
oli telepaat, kes suutis lugeda inimeste mõtteid. Ja see oli pigem
õnnetus, olgu kohe lisatud.
Rushdie järjekorras teine
romaan tõi talle ülemaailmse kuulsuse. Ingliskeelsetes
ülikoolides on see kohustuslik kirjandus. Ajakiri Time paigutas
“Kesköö lapsed” eelmise sajandi 100 parima kirjandusteose
hulka. Rushdie romaani võrreldakse Grassi “Plekktrummiga”
või Márqueze “Saja aasta üksildusega”.
Maagiline realism seega. Veel üks märksõna on
“postkoloniaalne kirjandus”. Võib-olla on nende
tähistuste väljatoomine tarbetu. Tegemist on suure kirjandusega.
India lõhnad ja värvid ja valu ja hullumeelsus on seal kõik
koos. Kes julgeb, see loeb. Aga hoiatan kohe, et see ei ole kerge lugemine.