Eks Venemaa arhitektuurimaastik on palju kirjum kui väljapoole näha ning Archstoyanie esindab ikkagi pigem tänapäevasemat lähenemist, kus kitšiga seostatavat maitselagedust ei kohta. Venemaal ehitavad ka välismaa staarid palju kvaliteetset arhitektuuri. Festivalil pidas näiteks loengu eelmise Veneetsia arhitektuuribiennaali võitnud Jun’ya Ishigami, kes ehitab Moskvasse teadusmuuseumi.

Archstoyanie on tegelikult pika ajalooga üritus, mis toimub juba viieteistkümnendat korda väikeses Nikola-Lenivetsi nimelises külas Kaluga oblastis umbes 250 kilomeetri kaugusel Moskvast. Festival sai alguse tuntud vene kunstniku ja disaineri Nikolai Polisski suurtest puidust objektidest, mida ta oma kodukohta on aja jooksul rajanud. Nendest on põgusalt kirjutatud ka nüüdseks ilmumise lõpetanud ajalehes Epifanio (nr 13). Ühe mehe kodu-show’st on tänaseks kasvanud rahvusvaheline festival, kuhu juuli lõpul sõidab paariks päevaks kohale tuhandeid inimesi. Möödunud aastal oli osalejate arv 6000, nii et mõneti võiks seda rahvarohkuselt võrrelda näiteks Rabarockiga.

Ala on muidugi ääretult suur, nii et massid kaovad metsade vahele ära ja nii suurt inimeste kontsentratsiooni kui rokifestivalil seal ei kohta. Lisaks maastikuarhitektuuri objektide esitamisele toimuvad festivali ajal ka kontserdid ja tantsuetendused.

Viimasel kuuel aastal on festival muutunud rahvusvaheliseks. Sinna on igal aastal kutsutud eri kunstnikke ja arhitekte, näiteks meil viimasel Tallinna arhitektuuribiennaalil esinenud François Roche, tuntud Hollandi maastikuarhitekt Adriaan Geuze büroost West 8, Eestiski käinud Soome arhitekt Sami Rintala, tuntud paberiga töötav arhitekt Aleksander Brodsky jpt.

Igal aastal on kohal ka prantsuse maastikuarhitektuuritudengid, kes tegelevad üldise maastikulahendusega ning rajavad samuti väikseid installatsioone. Sel aastal ehitati kolm suuremat uut installatsiooni. Lisaks meie omale tuntuima noore Vene arhitekti Boris Bernaskoni triumfikaar ning Vene büroo Manipulazione Internazionale redelitest ehitatud torn. Mõni installatsioon säilitatakse pikemaks, mõni vahetatakse ajapikku välja.

Mida teie installatsioon endast kujutas?

Seekordse festivali teema võiks eesti keelde tõlkida kui “Liikumise reeglid”. Taristu seosed arhitektuuri ja maastikuarhitektuuriga on meid alati huvitanud, eelkõige see, kuidas loominguline lähenemine suudaks mõjutada taristu olemust, mis koosneb pigem normidest kui loovast mõtlemisest.

Korraldajad soovisidki, et teeksime midagi erinevat sinna üldjuhul püstitatavatest puidust paviljonidest.

Oma projektis “Fast Track” otsustasime tegelda olemasoleva taristuga, mille moodustavad alale rajatud ja sissetallatud teed, ning ühe teelõigu raames pakkuda kasutajale võimalust näha ümbrust teistmoodi – emotsionaalsel, kolmemõõtmelisel viisil ja kiirusel, mida looduses üldjuhul kohmakas inimene endale harilikult lubada ei saa. Tee ja liikuja vastastikune toimimine muudab niimoodi tee meediumiks külastaja ja looduse vahel.

Raha vähesuse tõttu ehitati tee 51 meetri pikkune, veidi lühem kui algul planeeritud, ent teadaolevalt on ikkagi tegu maailma pikima batuudiga. Lisaks tavakülastajatele, kes batuudil hüppamas käisid, valisid “Fast Tracki” oma esinemiskohaks ka mitu kohale kutsutud koreograafiatruppi.

Millised objektid sulle veel silma jäid?

Sellel aastal rajatud Bernaskoni triumfikaar on oma totaalsuses ja paiknemises metsateede ristpunktil väga veenev. Kogu festivaliala üks tundlikumaid töid on juba kuus aastat tagasi rajatud West 8 käbipaviljon. Ja see võib meeldida või mitte, kuid festivali ikooniks on kujunenud Brodsky rotund, mis markeerib oma kohalt põllul juba kaugelt festivaliala.