Mari Räägu ja Lagle Israeli näitus
“Teineteisemõistmine” on Tartu Kunstimuuseumis kuni 2. septembrini.

Näituse kuraatoril Reet Pulk-­Piatkowskal on õnnestunud saalidesse tekitada kummaliselt paeluv, nostalgiline meeleolu. Kuidas täpselt, ei oska isegi sõnastada. Mari ­Räägu (kel oktoobris on 100. sünniaastapäev) ja Lagle Israeli näitus mõjub äärmiselt rahustavalt ja selles rahus nõuab pikemat süvenemist. Kiirel vaatamisel on kerge vitriinidesse pandud kahvatutest, pruunidest-hallidest, mõne üksiku eredama sinise laiguga nõudest mööda minna, seda enam, kui kummutikaunistamine veres ei ole. Kuid juba teise või kolmanda vitriini ees jääd imetlema keraamikat katva maalingu lihtsuse liigutavat ilu.

Väga tavalise kujuga vaasidel, kannudel, taldrikutel kujutatakse kõige enam levinumaid taimi – tulikaid, ohakaid, rohuliblesid, kresse ja otsekui vastukaaluks pingviine, pelikane, sebrasid ja papagoisid. Tabad end mõttelt, et keraamika meenutab väga graafikat – tegemise protsess on kunstnikule ilmselt sama põnev/töömahukas ja lõpp sama etteaimamatu kui värvilise graafika puhul. Sest kõik vormid on Mari Räägu voolitud ja glasuurid enda segatud; glasuur, muide, muudab pärast põletamist tugevalt värvi – seega nõud maalides peab ette kujutama värve, mida veel pole ja mille lõplikus toonis kunagi päris kindel ei saa olla, ja seda, kuidas need olematud värvid omavahel kokku kõlavad.

Mari Rääk (1907–1986) õppis kaheksa aastat keraamikat, ligi seitse aastat skulptuuri ning ametlikult mitte päevagi metallehistööd. Ometi on just tema ehted need, mis südame kohe esimesest hetkest põksuma panevad. Ehete valmistamisega hakkas ta tegelema sõja ajal Pallases õppides, et endale leiba teenida. Ta oli esimene eesti kunstnik, kes kasutas taostöötehnikat, mis tähendab väikese haamriga enamasti õhukesele hõbelehele mõlemalt poolt kujundite toksimist.

Ebakorrapärase kujuga prossidel, kergelt lopergustel käevõrudel ja ripatsitel kujutab ta võrratu graafilise joonega neidsamu lihtsaid taimi mida keraamikalgi, kuid hõbedas muutuvad nad ääretult pidulikeks, salapärasteks, müstilisteks. Ehetel kujutab ta palju ka inimesi ja jälle üllatab argiste piltidega. Rinnanõelad saunastseeniga – kaks pesevat naist kibuga keskel või kuju toksiva skulptoriga on vaevalt et tavapärased. Kogu seda uhkust vaadates tekib ketserlik protest selle vastu, et need ehted on suletud vitriinidesse, neid peaks kandma, nende üle uhkust tundma, nendega peaks elama.

Kas oli kasutamiseks mõeldud Mari Räägu ja Lagle Iisraeli koos tehtud mööblikomplekt – õrnhabras laud kahe tooliga, mille sisse osavalt seatud keraamilised glasuuriproovid, on küsitav. Ilmselt nad siiski kasutasid väikest nelja jalaga järi – kohvikannualusena, kuid kindlasti oli tookord iga päev kasutuses Mari Räägu tehtud keraamika, nagu selgub Lagle Israeli (1923–2000) pastellidelt. Meeletus värviilus on piltidel kujutatud jälle samu tavalisi taimi Mari Räägu vaasides. Teineteisemõistmine.

Mari Rääk ja Lagle Israel elasid koos üle 30 aasta. See nõuab suurt teineteisest aru saamist.

Ja nende kahe töödele mõeldes oskan ma äkki sõnastada ka selle meeleolu näituselt – see on puhtus, pärismaalaslik lapsemeelsus, rikkumatus ja rippumatus. See on vaade hoopis teise aega, mis avanes mulle esimest korda vist &uum l;ht 1962. aastal tehtud telefilmi vaadates. Valdo Pant käis seal mööda Viru tänavat ja küsitles inimesi, kes kõik näisid kuuluvat hoopis teise, paremasse liiki. Selline, teise aja värelus on ka kõnesoleval näitusel kinni püütud.