Sama ornament, samad tunded
Mari Räägu ja Lagle Israeli näitus
“Teineteisemõistmine” on Tartu Kunstimuuseumis kuni 2.
septembrini.
Näituse kuraatoril Reet
Pulk-Piatkowskal on õnnestunud saalidesse tekitada kummaliselt
paeluv, nostalgiline meeleolu. Kuidas täpselt, ei oska isegi
sõnastada. Mari Räägu (kel oktoobris on 100.
sünniaastapäev) ja Lagle Israeli näitus mõjub
äärmiselt rahustavalt ja selles rahus nõuab pikemat
süvenemist. Kiirel vaatamisel on kerge vitriinidesse pandud kahvatutest,
pruunidest-hallidest, mõne üksiku eredama sinise laiguga
nõudest mööda minna, seda enam, kui kummutikaunistamine veres
ei ole. Kuid juba teise või kolmanda vitriini ees jääd
imetlema keraamikat katva maalingu lihtsuse liigutavat ilu.
Väga tavalise kujuga vaasidel, kannudel, taldrikutel kujutatakse
kõige enam levinumaid taimi – tulikaid, ohakaid, rohuliblesid,
kresse ja otsekui vastukaaluks pingviine, pelikane, sebrasid ja papagoisid.
Tabad end mõttelt, et keraamika meenutab väga graafikat –
tegemise protsess on kunstnikule ilmselt sama põnev/töömahukas
ja lõpp sama etteaimamatu kui värvilise graafika puhul. Sest
kõik vormid on Mari Räägu voolitud ja glasuurid enda segatud;
glasuur, muide, muudab pärast põletamist tugevalt värvi
– seega nõud maalides peab ette kujutama värve, mida veel
pole ja mille lõplikus toonis kunagi päris kindel ei saa olla, ja
seda, kuidas need olematud värvid omavahel kokku kõlavad.
Mari Rääk (1907–1986) õppis kaheksa
aastat keraamikat, ligi seitse aastat skulptuuri ning ametlikult mitte
päevagi metallehistööd. Ometi on just tema ehted need, mis
südame kohe esimesest hetkest põksuma panevad. Ehete valmistamisega
hakkas ta tegelema sõja ajal Pallases õppides, et endale leiba
teenida. Ta oli esimene eesti kunstnik, kes kasutas taostöötehnikat,
mis tähendab väikese haamriga enamasti õhukesele
hõbelehele mõlemalt poolt kujundite toksimist.
Ebakorrapärase kujuga prossidel, kergelt lopergustel
käevõrudel ja ripatsitel kujutab ta võrratu graafilise
joonega neidsamu lihtsaid taimi mida keraamikalgi, kuid hõbedas muutuvad
nad ääretult pidulikeks, salapärasteks, müstilisteks.
Ehetel kujutab ta palju ka inimesi ja jälle üllatab argiste
piltidega. Rinnanõelad saunastseeniga – kaks pesevat naist kibuga
keskel või kuju toksiva skulptoriga on vaevalt et tavapärased. Kogu
seda uhkust vaadates tekib ketserlik protest selle vastu, et need ehted on
suletud vitriinidesse, neid peaks kandma, nende üle uhkust tundma, nendega
peaks elama.
Kas oli kasutamiseks mõeldud
Mari Räägu ja Lagle Iisraeli koos tehtud mööblikomplekt
– õrnhabras laud kahe tooliga, mille sisse osavalt seatud
keraamilised glasuuriproovid, on küsitav. Ilmselt nad siiski kasutasid
väikest nelja jalaga järi – kohvikannualusena, kuid kindlasti
oli tookord iga päev kasutuses Mari Räägu tehtud keraamika, nagu
selgub Lagle Israeli (1923–2000) pastellidelt. Meeletus värviilus on
piltidel kujutatud jälle samu tavalisi taimi Mari Räägu
vaasides. Teineteisemõistmine.
Mari Rääk ja Lagle
Israel elasid koos üle 30 aasta. See nõuab suurt teineteisest aru
saamist.
Ja nende kahe töödele mõeldes oskan ma
äkki sõnastada ka selle meeleolu näituselt – see on
puhtus, pärismaalaslik lapsemeelsus, rikkumatus ja rippumatus. See on
vaade hoopis teise aega, mis avanes mulle esimest korda vist &uum
l;ht 1962. aastal tehtud telefilmi vaadates. Valdo Pant käis seal
mööda Viru tänavat ja küsitles inimesi, kes kõik
näisid kuuluvat hoopis teise, paremasse liiki. Selline, teise aja
värelus on ka kõnesoleval näitusel kinni
püütud.