05.09.2007, 00:00
Sambast funk’ini, kokaiini ja kuulide vahel
Telefon heliseb poole üheksa paiku ja ma olen toru võttes veidi unine. “Tead, ära ikka täna tule.” Järgmine lause äratab kiirelt: “Narkosõda on siia jõudnud, politsei sisenes favelasse, kuulid lendavad.”
MELE PESTI
Saan aru, et helistab Fabio, lahke noormees favela-laste
abikeskusest, kes oli lubanud mind väikesele tuurile viia.
"Ja ma soovitaksin veel... ära ise omaette ka praegu kuhugi hulkuma mine."
Viimast lauset ei ole vaja korrata. Mulle piisab juba Altairilt kuuldud loost ajakirjanikust ja mikrolaineahjust, mis toimus viis aastat tagasi Vila Cruzeiros, Rio põhjaosas, kus praegugi kõige ägedamad narkosõjad käivad.
Tim Lopes, Rio de Janeiro suurima lehe El Globo uuriv ajakirjanik sisenes fotoaparaadiga Vila Cruzeiro favela fangile (kohalik pidu, vt lähemalt kõrvalloost). Ta oli vana kala, elanud hea reportaaži nimel nädalaid ohtlikumateski paikades ja kirjutanud terve seeria uurivaid lugusid favelapidudel toimunud relva- ja narkoärist. See viimane kohalikke narkoparuneid ilmselt ärritaski. Lopes tunti ära, võeti kinni ja veeti peolt minema. Kari lapsi jooksis omakohtu-meeste ja ajakirjaniku järel, nõudes kooris: "Microonda, microonda!" (mikrolaineahi - port k). Lapsed said oma nõutud shou: Tim Lopes pisteti tünni, valati bensiiniga üle ja pandi põlema.
Otsitakse maailmapäästjaid
Sama hulle, veel hullemaid ja hoopis ilusamaid lugusid võib ainuüksi Rio favelade kohta kuulda lõpmatult.
Robin Hoodi tüüpi narkoparunid, kes proovivad maailma muuta ja vägivalla ahelat murda. Evangelistid, moodsate kirikute esindajad, kes käivad kaitstult mööda kõige vägivaldsemaid favelasid, hirmsad narkosõdurid kui tallekesed järel (millegipärast on nende sõnum ainuke, mis kurjategijateni jõuab). Ja sajad tuhanded lihtsad vaesed heasüdamlikud inimesed, kellel pole vähimatki pistmist ei narkokaubanduse ega muu kuritegevusega; kes aga iga päev puhtalt oma elupaiga pärast roppu moodi kannatavad.
Üks ilus ja täiesti tõene lugu räägib sellest, kuidas muusika ka favelamaailma muuta suudab.
Vigario Geralis (taas favela põhja-Rios) tapeti 1993 augustis narkosõja käigus neli politseinikku. Järgmine päev tuli politsei eriüksus revanši nõudma. Oma harimatul ja tahumatul (et mitte öelda idiootsel) moel nagu siinkandi politseis kombeks. Üle 40 maskides professionaalse killeri sisenesid keset päeva linnaossa, tapsid juhuslikult esimestena ette sattunud 21 inimest, möllasid ja lõhkusid. Ohvrite seas ei olnud ühtegi narkosõjaga seotut.
Ühe tänaval tapetu vend, narkodiiler Sá Anderson leinas pikalt ja nuputas, kuidas seda lõpmatut vägivallaringi ometi lõhkuda. Oli ju ilmselge, et püssidega õigust nõudes tuleb vastus teiselt poolt taas püsside või kuulipildujaga. Anderson otsustas luua noortele alternatiivi: ta lõi rühmituse AfroReggae, mis hakkas muusika, trummirühma ja capoeiraga noori narkogängidest välja tõmbama. Siis korraldas ta bändidele favelade tuuri. "Ühel kontserdil juhtus kõige iroonilisem asi: narkoparun tuli ja tänas mind tehtud töö eest! Kogu minu tegevus võitleb tema oma vastu, aga näe, tema sai aru, et ajame õiget asja."
Anderson on tugev tüüp, kes mõtles ennast tugevamaks kui vägivald ja sarnaneb nii vaat et Mahatma Gandhile. Tema lugu on USA dokumentalistide poolt päris hästi püütud filmi "Favela rising" (2005). Ilmselt kogu linna/riigi jaoks üks mees imelisi lahendusi välja pakkuda ei suuda, aga Vigario Gerali viimase aja tulevahetus-uudistes märganud ei ole.
Kultuuritöötajad arestiohus
Brasiilia kultuuriajaloo põhjal võib julgelt sõnastada reegli: "N& amp; amp; amp; amp; amp; amp; auml;htus ei ole enam kuritegelik siis, kui (valge rikas) keskklass selle heaks kiidab. Aktsepteerimise hetkest peale muutub ta kultuuriks."
Näitena võib tuua kasvõi capoeira: Brasiilia tantsulise võitluskunsti, mis praegu lööb laineid ka Euroopas, Eestiski saab mitmel pool seda õppida. Orjade välja mõeldud kunst keelati omal ajal kiirelt ära, kuulutati seadusevastaseks kaklusklubiks. Ilmselt realistlik legend räägib, et tantsulisus tuligi capoeirasse seetõttu, et orjad pidid varjama, et tegelevad võitlusega - nii väitsid nad, et lihtsalt tantsivad. Orjad olid kavalamad kui nende peremehed ja capoeira jäi ellu - nüüd on ta kõikjal aktsepteeritud ja populaarne.
Viimastel aastatel proovitakse abiprojektidega agulinoortele narkokaubanduse kõrvale alternatiivseid tegevusi pakkuda. Uus eneseväljendusvahend on filmikaamera, tulemuseks sadu filme, millest enamikku on küll valus vaadata - pilt hüppab ja montaazhi põhimõtted on noortele režissööridele veel hägused - aga sisu tihti intrigeerib. Hirmu tõttu muust linnast eraldatud favela elu on ju n-ö korralikule kodanikule tundmatu maailm. Nii on ka lihtsalt keset tänavat üles seatud kaamera jäädvustatu tihti põnev materjal.
Kui satub ette, vaadake Michael Jacksoni loo "They Don't Care About Us" videot. See filmiti ühes Rio kesklinna imelise vaatega väga kriminaalses favelas, kus kohalik narkoparun tagas Jacksonile ja tiimile filmimise ajaks täieliku puutumatuse. Brasiilia ajakirjanikke siiski sisse ei lubatud, ümber riietunud salareporterid tabati ja kihutati ähvarduste saatel minema.
Favelafilmi festivalilt "Perifeeria visioonid" astus korra läbi ka kirjanik Paulo Lins, kes kirjutas raamatu "Jumala linn", mille põhjal Fernando Meirelles tegi samanimelise hittfilmi (saadaval ka Eestis). Favela, millelt raamat ja film nime said - Cidade de Deus - on muide Rios tänaseni olemas, mööda sõites tundus üsna lohutu kant. "Lastest narkoäris rääkiv põnevusfilm "Cidade de Deus" oligi ju enam-vähem dok-film," kinnitas üks eluaegne Rio elanik.
Paulo Lins töötab praegu raamatu kallal samba ajaloost. Kõlab uskumatult, aga mees väidab, et samba ajalugu algas samamoodi kui capoeira omagi. Rio de Janeiro "Little Africa's" (praegune bussijaama ümbrus, üsna kesklinn) kogunesid mustanahalised, et viia läbi usurituaali candomblé ja tantsida äsja leiutatud afro-brasiilia rütmide järgi. Tegevust tuli hoida rangelt saladuses, sest valge keskklass seda ei aktsepteerinud.
Olge haritud, ärge ohverdage!
Samba praegusest üleilmsest populaarsusest ei maksa ilmselt rääkidagi, vaadake ükskõik millise Lääne väljaande ohtraid meelaid fotosid igas veebruaris Rio sambakarnevali ajal. Viimati kuulsin "Mais que nada't" laulmas Sofia Rubinat. Selle maailmas kuulsaima ja tänaseni kõikjal lauldava portugalikeelse loo ja ka paljude teiste hittide (näiteks "Taj Mahal") autor, sambaroki leiutaja Jorge Ben sündis ja kasvas samuti vaeses favelas.
Parimad sambakoolid asuvad tänaseni favelades, nad on kohalike au, uhkus ja südametunnistus. Osad favelas kasvanud sambastaaridest ei raatsigi ka kuulsaks ja rikkaks saanuna oma rahva juurest ära kolida, nad romantiseerivad ülipopulaarsetes sambalugudes hoopis koduaguli elu ja väärtusi. Samba on ju südametunnistusega, tihti ka vasakpoolsete vaadetega inimeste muusika, olulisteks väärtusteks on solidaarsus ja võrdsus.
Candomblé'ga on olukord tänaseni kehvem. N äitek s Rio ümbruse k aunite koskede juures seisavad aastal 2007 sildid: "Inimesed, olge haritud, ärge ohverdage!" Sellest hoolimata saabub grüünesse aeg-ajalt autoparsa, sellest väljuvad uhkete valgete kostüümidega süsimustad prouad hiiglaslike banaanikandikute, küünalde ja lilledega. Nende usk nõuab teatud päevadel voolava vee juures väikseid ohvriande. Siltidest hoolimata.
Ilmselt on taas vaid aja küsimus, millal rikas valge mees avastab: "Ohoo, selle toreda kombe võiks ju kaitse alla võtta, saaks turistidele hästi maha müüa." Siis muutuvad ka erinevad afro-rituaalid keelatud hobist pühaks Kultuuriks.
* * *
Niisiis, Rio vaestel mägedel on sündinud maailmakuulus samba, siit on pärit Euroopas populaarsust koguv favela fank. Siin tehakse filme, teatrit, mängitakse suurepärasel tasemel jalgpalli ja tehakse muud sporti. Kohalik arhitektuur on küll äärmiselt vaene, aga vägagi leidlik ja üleni öko!
Kui hirmust üle saada ja päikeselisel päeval favelasse jalutama minna, siis selgub (kohalikule keskklassile ääretuks üllatuseks!), et tavaline mäe otsas elav inimene on väga lahke, rõõmus ja üldse mitte loll. Nädal pärast järjekordset politseioperatsiooni ja suurt segadust õnnestus minulgi üks päev suvalises agulis koos kohalikega ringi kõmpida. Ülipõhjaliku linnaekskursiooni käigus vestlesin kümnete inimestega, käisin kodudes, hoovides, kõrtsis, poes ja poe taga, kus mehed suhkruroopuskarit mekkisid. 25st favelaelanikust 24 olid rõõmsad, kiitsid elu, viskasid nalja - ainult üks tädike tahtis ajakirjanikupreilile raske elu üle kurta.
Maailma suhtumises favelase on tavaliselt kaks võimalust: kas täiega üle reageerida, negatiivsusega punasesse panna või siis vastupidi, vaeste patuste alev üle romantiseerida.
Kirjanik Paulo Lins ütleb üheselt, et ka teine variant on täielik jama: "Elasin 30 aastat Cidade de Deusis (e.k Jumalate linn, vaene ja kuritegelik linnaosa Rio de Janeiros - MP). See elu oli vastik. Kõik need jutud, et tuleb tirida noored kuritegevusest eemale, aga ei tea kuidas - see on jama. Igale favela elanikule tuleb tagada lihtsalt inimõigused: haridus, tervis, kultuur - ja elu muutuks radikaalselt." Tema juttu toetab ka eelmisel aastal tehtud projekt, kus arhitektid pakkusid favela lihtelanikele võimaluse projekteerida endale unistuste maja. Joonistatud villad sarnanesid vägagi all-linnas nähtud rikaste eramutele. See näitab, et ei vasta tõele teooria, et favela elanikud ongi teadlikus opositsioonis ja tahavad teistsugused olla.
Lins kirjutas oma maailmakuulsat raamatut "Jumala linn" üle viie aasta ilma mingi lootuseta seda kusagil kirjastada. "Must vaene mees favelast, mul oli null võimalust." (Vahemärkusena olgu öeldud, et mina tema mustanahalisust küll ei tuvastanud, peaksin teda tõmmuks mulatiks, aga eks see rassi määratlemine olegi siin tuhande värvivarjundi maal keeruline kunst. Inimesed nimetavad ise oma nahavärvi tuhandet eri moodi "piimakohvist" "poolakani". Hiljuti tutvustas üks ajakiri eksperimenti, mille käigus DNA-analüüs ühemunakaksikutele kuulutas ühe valgeks, teise mustaks.)
Õudne statistika
Kui rahvusvaheline või ka kohalik meedia Rio mägedest midagi räägib, siis ainult kuritegevusest. Teema on nii kohutavalt ülekajastatud, et sama linnajao tavaline pereema ei paista meediakoorma alt enam välja, kurjategija staatus antakse juba aadressiga kaasa. Juuni lõpus tegi politsei taas reidi Rio nn Saksa Komplek si, kus nad tapsid 19 inimest. (Saksamaaga ei ole siin midagi pistmist, üks Rio suuremaid favelakomplekse sai nime Poola rahvusest maaomaniku järgi, kes oli pikk ja blond, mistõttu kohalikud hakkasid teda sakslaseks kutsuma.) "Politsei poolt tapetud inimesed muutuvad kõik tagantjärgi narkoparuniteks," ütles üks favelaelanike hääletoru kibestunult pressile. Selle järjekordse kahtlaste detailidega tapaloo pärast süüdistas Amnesty International Brasiiliat inimõiguste ränga rikkumises.
Kuritegevusest räägitakse küll väga palju, aga ega keegi midagi ette ei võta. Tegelikult on olukord Rio favelades aga juba aastaid selline, et otsekohe võiks välja kuulutada kodusõja ja rahvusvahelist abi paluda.
Ettekujutuse saamiseks veidi võrdluseid.
Eelmisel aastal hukkus kogu Iraagi riigis sealse siseministeeriumi andmetel umbes 14 tuhat inimest. Arvu sisse on arvatud nii tsiviilohvrid, politseinikud kui sõdurid. See teeb 100 tuhande elaniku kohta 56 surnut, absoluutarvudes tekkis Iraagis iga päev juurde keskmiselt 38 laipa.
N-ö Suures Rios ehk linnas koos ääre- ja satelliitlinnadega on viimaste aastakümnete keskmine umbes 50 mõrva aastas saja tuhande elaniku kohta. 2003 oli viimaste aegade rekord: 69 mõrva saja tuhande elaniku kohta. Absoluutarvuna teeb see 10 219 surnud inimest aastas ehk 28 tükki iga päev.
Iraagis toimuv on kahtlemata sõda, me kuuleme sellest meedias iga päev. Aga mis siis Rios toimub? Kuna Rio de Janeiro kaunites mägedes naftat ei sisaldu, kas siis peaks maailma üldsus seal toimuva suhtes vähem mures olema?
Kaks paralleelmaailma
Tegevusetuse põhjus on lihtne: kokaiin. Kui kokaiiniäri kasvas 70ndatel favelade kõige olulisemaks sissetulekuks, muutusid jõuvahekorrad linnas kardinaalselt. Narkoparunid said tohutu võimu ja kuigi neid just ei armastata, said nad faveladest ka vajaliku toetuse ja austuse.
Tänaseni on lihtsal mäeelanikul narkopealikuga väga ambivalentne suhe. Rio faveladest doktoritööd kirjutav Alex Freier selgitab seda nii: lihtinimene vihkab vägivalda, mis narkoäri kaudu tema koduümbrusesse jõuab; samast kogukonnast sirgunud narkoparun aga vajab, ja tavaliselt ka saavutab koostöö rahvaga. Vastutasuks tagab ta favelas algelise infrastruktuuri alates toidust ja ravimitest kuni kontsertide korraldamiseni. Kuulsin ka ise jutte, et kui lapsed äkki haigeks jäävad ja rohtu pole kusagilt võtta, siis ei jää muud üle, kui narkobossilt abi paluda. Hiljemalt järgmiseks hommikuks on kõik kallimad ravimid olemas, täiesti tasuta.
Narkoäri ja gängivõitluse ägenedes sai politsei suured, peaaegu limiteerimata õigused nendega võidelda. Head väljaõpet nende õigustega ei kaasnenud. Mitmetest dokfilmidest, näiteks Joao Sallese Noticias de uma Guerra Particular ("Uudiseid ühest erasõjast"- 1999) saab aimu Rio politsei jõhkrusest, harimatusest, labasusest ja halvast juhtimisest. Film Onibus 174 (Buss 174 - 2002) räägib loo tänavalapsest, kes osalt just politseivägivalla vastu protesteerides võtab pantvangi linnaliinibussi reisijad. Väga heast ja adrenaliinirohkest dokist saab ülevaate Rio tänavalaste olukorrast läbi aegade ja ka politsei ja vanglate masendavast seisust.
Kahene süsteem: rikkad oma reeglitega versus vaesed ja/või kriminaalsed, keda rikkad omakorda küündimatu politsei abil kontrolli all püüavad hoida, tekitabki konflikti, millest tõuseb vägivald.
"Rio kesk- ja kõrgklassil on ligipääs jur iidilisele ja sotsiaalsele sü ; ;steemile, 700 favela m arginaliseeritud elanikud on aga sellest täiesti välja arvatud - nii tekibki sotsiaalne võõrandumine" ütleb Freier.
Maailmapanga andmetel on Rio faveladest vähemalat pooled, 360 kindlalt narkokuritegevuse kontrolli all. Kinni seda äri ei panda, sest keegi ei ole väga huvitatud. Valgel ajal valijatele/ perele/ sõpradele/ lehelugejatele turvalisusest ja radikaalse reformi vajalikkusest pasundav poliitik/ advokaat/ rikas valge pereisa tellib öösel oma kokaiinilaksu, motoboy laskub mäe otsast kiiremini kui pitsapoiss ja kõik on rahul. Mõni noorem rikas perepoeg või tibi hiilib pimeduse varjus taksopeatusesse ja põrutab ise favelasse ennast välja elama. Vabalt saadaval olev narkots, tüdrukud või siis vastavalt püssi ja motikaga poisid pakuvad meeldivat lõõgastust muidu üksluisesse ellu.
Eelmainitud Sallesi dokis võttis üks endine politseijuht olukorra hästi kokku: mingeidki tulemusi kokaiiniäri piiramises võite oodata siis, kui keskklasas on päriselt valmis politseile reaalset võimu andma. "Te peate olema valmis, et maskidega rünnakrühm ei tungi mitte ainult vaesesse favelasse, vaid koputab keskööl teie rannavilla uksele ja teeb kõrgklassi valge-pulbri-peole järsu lõpu. Seda te ju ometi ei taha?" kergitas politseijuht irooniliselt kulmu.
Selge see, et ei taha. Ja nii hea on ju auru välja lasta valitsuse poolt innukalt toetatud jõhkrate politseirünnakutega mägedesse: nagu probleem asuks ainult seal. Politseivägivalla statistikat on äärmiselt raske leida, aga midagi siiski on. Niisiis: 2003. aasta jooksul tappis polisei Rios 1195 inimest, lisaks need 2400, kes tapsid end ise politseirünnaku käigus. Lisaks veel sajad või lausa tuhanded kaduma läinud inimesed. Palju neist neist n-ö päris pätte oli, on võimatu teada saada. Politsei, eriti militaarpolitsei on väga suures ulatuses ise narkoliiklusega seotud, kehvale sissetulekule lisa teenimiseks müüvad nad narkogrupeeringutele salaja relvi, ostavad ja vahendavad kokaiini. Mägede valitsemises osaleb nii endiseid kui ka praeguseid sõjaväelasi. Paljud arvavad, et paramilitaarsete gruppide valitsuspiirkondade laienemine on riigi poolt toetatud protsess: militaarid viskavad narkogängid välja ja tagavad mõõduka tasu eest ise favela turvalisuse. Nii et uus, poliitikutele sümpaatsem maffia võtab üle.
Omakohus on moes
Brasiilia ühiskond on aga aastakümnete pikkuse ajupesu tulemusel üsna verejanuline: veel paarkümmend aastat tagasi kiitsid paljud heaks tänavalaste tapmisaktsiooni tänavate puhastamiseks. Tänapäeval peavad paljud õigeks ka favelades kontrollimatult toimuvaid veriseid politseiaktsioone. Siit kumab läbi jõhker klassivahe tunnetus, mida muudes vormides näeb pidevalt mujalgi. Näiteks juhtum juunikuust: rikkama keskklassi hea haridusega noorukid peksid tänaval läbi neile tundmatu naise, öeldes hiljem vabanduseks: "Me ajasime sassi, pidasime teda lihtsalt prostituudiks, neid me käime ikka vahel peksmas."
Enamik hea sissetulekuga inimestest tahab kogu sest jamast aga lihtsalt eemale pääseda ja selleks kolivad nad üha suletumatesse elurajoonidesse. Maailma suurimate linnade hulka kuuluvates Mexico City's ja Sao Paulos on juba terved hermeetiliselt suletud linnaosad - condominiod - , mis on muu maailma eest täiesti suletud ja kogu eluks tarvilik saab aetud kõrgeima turvalisusega eraruumis. Samal ajal valivad need korralikud kodanikud korrumpeerunud poliitikuid, kes on samuti narkoäri ja vägivallaga seotud.
Alat es 1990ndat est on ka Rios käivitunud väga tugev aut o-segregatsiooni protse ss. Linnas on väga konkreetne jaotus: narkoparunid võitlevad territooriumide pärast, kus kontrollida narkomüüki rikastele; need samad rikkurid võitlevad oma "puhta linnaosa" pärast, kasutades selleks politsei repressioone.
Tulemuseks on Suurlinna kui sellise idee hävitamine, eri sissetulekuga elanike gruppide üksteisest eemale hoidmine ja hegemooniline linnaosade süsteem,
Sellise urbaansuse hävitamise vastu hoiatas Prantsuse linnateoreetik Lefebvre juba 1969ndal aastal.
Kui Brasiilia probleemid tunduvad liiga kauged, siis vaadakem päris ausa pilguga ka lähemal ringi. Kas Balti jaama turu hävitamise plaan ei ole mitte täpselt sama teema? (Tõrjume "nad" kesklinnast kaugemale, et "meil" oleks steriilse, puhta, turvalise pinna peal parem elada.) Kas see, kui Kuressaare Go Spa valmides soovitati kalli hoteli taga oleva agulitänava elanikel rangelt oma elupaiku veidi korda seada, et vaesema rahva korratus rikka kliendi silma ei riivaks - kas see ei ole mitte märk sestsamast piiravast linnahegemooniast?
Brasiilias toimub sama protsess lihtsalt märksa tugevamates värvides. Kaalul on nii sadade tuhandete elanike inimõigused kui ka maailmakultuuri oluline panus päris mitmel alal.
Veidi lootust siiski on. President Lula esines pärast viimast juulikuist verist politseioperatsiooni "hea isana" positiivse programmiga: ta tutvustas valitsuse kava investeerida Rio faveladesse inimväärseteks elutingimusteks suuri summasid (1,7 miljardit dollarit), viia vesi ja elekter sinna, kus seda veel pole; laiendada tänavaid, et sinna mahuks ka autod. (Brasiilia politsei on muide väga uhke oma erilise kõnnitee-võitluse-väljaõppe pärast, faveladesse suunatud löögirühmad õpivad võitlema ja üksteist katma meetri-kahe-laiustel slummitänavatel, kus tavaline võitlustaktika ei kehti.)
Muu seas kavatsetakse kurikuulsasse Saksa kompleksi ehitada köisraudtee, millega elanikud saaks lihtsama jalavaevaga ja turvalisemalt metroost oma koju järsul mäenõlval. Eeskuju võetakse Kolumbia hiljutistest sarnastest projektidest, mis olevat linna imeliselt muutnud.
Ajalugu näitab, et favela ei ole linna mädapaise, mis kõigis all-linna probleemides süüdi on, nagu üldsus tavatseb arvata. Meie, "asfaldi-elanikud", mitte ainult Brasiilias, vaid ka Euroopas või USAs võiksime järgmine kord karnevali nautides, Brasiilia jalkat vaadates, imelisi vanu sambasid või hoopis uut rokkivat favela fanki kuulates hetkeks järele mõelda. Ehk ei olegi teise - vaese ja hirmutava - eemaletõrjumine ja igaks juhuks hästi turvalisse villasse ära kolimine maailma paremaks muutmise teel ainus mõistlik lahendus.
"Ja ma soovitaksin veel... ära ise omaette ka praegu kuhugi hulkuma mine."
Viimast lauset ei ole vaja korrata. Mulle piisab juba Altairilt kuuldud loost ajakirjanikust ja mikrolaineahjust, mis toimus viis aastat tagasi Vila Cruzeiros, Rio põhjaosas, kus praegugi kõige ägedamad narkosõjad käivad.
Tim Lopes, Rio de Janeiro suurima lehe El Globo uuriv ajakirjanik sisenes fotoaparaadiga Vila Cruzeiro favela fangile (kohalik pidu, vt lähemalt kõrvalloost). Ta oli vana kala, elanud hea reportaaži nimel nädalaid ohtlikumateski paikades ja kirjutanud terve seeria uurivaid lugusid favelapidudel toimunud relva- ja narkoärist. See viimane kohalikke narkoparuneid ilmselt ärritaski. Lopes tunti ära, võeti kinni ja veeti peolt minema. Kari lapsi jooksis omakohtu-meeste ja ajakirjaniku järel, nõudes kooris: "Microonda, microonda!" (mikrolaineahi - port k). Lapsed said oma nõutud shou: Tim Lopes pisteti tünni, valati bensiiniga üle ja pandi põlema.
Otsitakse maailmapäästjaid
Sama hulle, veel hullemaid ja hoopis ilusamaid lugusid võib ainuüksi Rio favelade kohta kuulda lõpmatult.
Robin Hoodi tüüpi narkoparunid, kes proovivad maailma muuta ja vägivalla ahelat murda. Evangelistid, moodsate kirikute esindajad, kes käivad kaitstult mööda kõige vägivaldsemaid favelasid, hirmsad narkosõdurid kui tallekesed järel (millegipärast on nende sõnum ainuke, mis kurjategijateni jõuab). Ja sajad tuhanded lihtsad vaesed heasüdamlikud inimesed, kellel pole vähimatki pistmist ei narkokaubanduse ega muu kuritegevusega; kes aga iga päev puhtalt oma elupaiga pärast roppu moodi kannatavad.
Üks ilus ja täiesti tõene lugu räägib sellest, kuidas muusika ka favelamaailma muuta suudab.
Vigario Geralis (taas favela põhja-Rios) tapeti 1993 augustis narkosõja käigus neli politseinikku. Järgmine päev tuli politsei eriüksus revanši nõudma. Oma harimatul ja tahumatul (et mitte öelda idiootsel) moel nagu siinkandi politseis kombeks. Üle 40 maskides professionaalse killeri sisenesid keset päeva linnaossa, tapsid juhuslikult esimestena ette sattunud 21 inimest, möllasid ja lõhkusid. Ohvrite seas ei olnud ühtegi narkosõjaga seotut.
Ühe tänaval tapetu vend, narkodiiler Sá Anderson leinas pikalt ja nuputas, kuidas seda lõpmatut vägivallaringi ometi lõhkuda. Oli ju ilmselge, et püssidega õigust nõudes tuleb vastus teiselt poolt taas püsside või kuulipildujaga. Anderson otsustas luua noortele alternatiivi: ta lõi rühmituse AfroReggae, mis hakkas muusika, trummirühma ja capoeiraga noori narkogängidest välja tõmbama. Siis korraldas ta bändidele favelade tuuri. "Ühel kontserdil juhtus kõige iroonilisem asi: narkoparun tuli ja tänas mind tehtud töö eest! Kogu minu tegevus võitleb tema oma vastu, aga näe, tema sai aru, et ajame õiget asja."
Anderson on tugev tüüp, kes mõtles ennast tugevamaks kui vägivald ja sarnaneb nii vaat et Mahatma Gandhile. Tema lugu on USA dokumentalistide poolt päris hästi püütud filmi "Favela rising" (2005). Ilmselt kogu linna/riigi jaoks üks mees imelisi lahendusi välja pakkuda ei suuda, aga Vigario Gerali viimase aja tulevahetus-uudistes märganud ei ole.
Kultuuritöötajad arestiohus
Brasiilia kultuuriajaloo põhjal võib julgelt sõnastada reegli: "N& amp; amp; amp; amp; amp; amp; auml;htus ei ole enam kuritegelik siis, kui (valge rikas) keskklass selle heaks kiidab. Aktsepteerimise hetkest peale muutub ta kultuuriks."
Näitena võib tuua kasvõi capoeira: Brasiilia tantsulise võitluskunsti, mis praegu lööb laineid ka Euroopas, Eestiski saab mitmel pool seda õppida. Orjade välja mõeldud kunst keelati omal ajal kiirelt ära, kuulutati seadusevastaseks kaklusklubiks. Ilmselt realistlik legend räägib, et tantsulisus tuligi capoeirasse seetõttu, et orjad pidid varjama, et tegelevad võitlusega - nii väitsid nad, et lihtsalt tantsivad. Orjad olid kavalamad kui nende peremehed ja capoeira jäi ellu - nüüd on ta kõikjal aktsepteeritud ja populaarne.
Viimastel aastatel proovitakse abiprojektidega agulinoortele narkokaubanduse kõrvale alternatiivseid tegevusi pakkuda. Uus eneseväljendusvahend on filmikaamera, tulemuseks sadu filme, millest enamikku on küll valus vaadata - pilt hüppab ja montaazhi põhimõtted on noortele režissööridele veel hägused - aga sisu tihti intrigeerib. Hirmu tõttu muust linnast eraldatud favela elu on ju n-ö korralikule kodanikule tundmatu maailm. Nii on ka lihtsalt keset tänavat üles seatud kaamera jäädvustatu tihti põnev materjal.
Kui satub ette, vaadake Michael Jacksoni loo "They Don't Care About Us" videot. See filmiti ühes Rio kesklinna imelise vaatega väga kriminaalses favelas, kus kohalik narkoparun tagas Jacksonile ja tiimile filmimise ajaks täieliku puutumatuse. Brasiilia ajakirjanikke siiski sisse ei lubatud, ümber riietunud salareporterid tabati ja kihutati ähvarduste saatel minema.
Favelafilmi festivalilt "Perifeeria visioonid" astus korra läbi ka kirjanik Paulo Lins, kes kirjutas raamatu "Jumala linn", mille põhjal Fernando Meirelles tegi samanimelise hittfilmi (saadaval ka Eestis). Favela, millelt raamat ja film nime said - Cidade de Deus - on muide Rios tänaseni olemas, mööda sõites tundus üsna lohutu kant. "Lastest narkoäris rääkiv põnevusfilm "Cidade de Deus" oligi ju enam-vähem dok-film," kinnitas üks eluaegne Rio elanik.
Paulo Lins töötab praegu raamatu kallal samba ajaloost. Kõlab uskumatult, aga mees väidab, et samba ajalugu algas samamoodi kui capoeira omagi. Rio de Janeiro "Little Africa's" (praegune bussijaama ümbrus, üsna kesklinn) kogunesid mustanahalised, et viia läbi usurituaali candomblé ja tantsida äsja leiutatud afro-brasiilia rütmide järgi. Tegevust tuli hoida rangelt saladuses, sest valge keskklass seda ei aktsepteerinud.
Olge haritud, ärge ohverdage!
Samba praegusest üleilmsest populaarsusest ei maksa ilmselt rääkidagi, vaadake ükskõik millise Lääne väljaande ohtraid meelaid fotosid igas veebruaris Rio sambakarnevali ajal. Viimati kuulsin "Mais que nada't" laulmas Sofia Rubinat. Selle maailmas kuulsaima ja tänaseni kõikjal lauldava portugalikeelse loo ja ka paljude teiste hittide (näiteks "Taj Mahal") autor, sambaroki leiutaja Jorge Ben sündis ja kasvas samuti vaeses favelas.
Parimad sambakoolid asuvad tänaseni favelades, nad on kohalike au, uhkus ja südametunnistus. Osad favelas kasvanud sambastaaridest ei raatsigi ka kuulsaks ja rikkaks saanuna oma rahva juurest ära kolida, nad romantiseerivad ülipopulaarsetes sambalugudes hoopis koduaguli elu ja väärtusi. Samba on ju südametunnistusega, tihti ka vasakpoolsete vaadetega inimeste muusika, olulisteks väärtusteks on solidaarsus ja võrdsus.
Candomblé'ga on olukord tänaseni kehvem. N äitek s Rio ümbruse k aunite koskede juures seisavad aastal 2007 sildid: "Inimesed, olge haritud, ärge ohverdage!" Sellest hoolimata saabub grüünesse aeg-ajalt autoparsa, sellest väljuvad uhkete valgete kostüümidega süsimustad prouad hiiglaslike banaanikandikute, küünalde ja lilledega. Nende usk nõuab teatud päevadel voolava vee juures väikseid ohvriande. Siltidest hoolimata.
Ilmselt on taas vaid aja küsimus, millal rikas valge mees avastab: "Ohoo, selle toreda kombe võiks ju kaitse alla võtta, saaks turistidele hästi maha müüa." Siis muutuvad ka erinevad afro-rituaalid keelatud hobist pühaks Kultuuriks.
* * *
Niisiis, Rio vaestel mägedel on sündinud maailmakuulus samba, siit on pärit Euroopas populaarsust koguv favela fank. Siin tehakse filme, teatrit, mängitakse suurepärasel tasemel jalgpalli ja tehakse muud sporti. Kohalik arhitektuur on küll äärmiselt vaene, aga vägagi leidlik ja üleni öko!
Kui hirmust üle saada ja päikeselisel päeval favelasse jalutama minna, siis selgub (kohalikule keskklassile ääretuks üllatuseks!), et tavaline mäe otsas elav inimene on väga lahke, rõõmus ja üldse mitte loll. Nädal pärast järjekordset politseioperatsiooni ja suurt segadust õnnestus minulgi üks päev suvalises agulis koos kohalikega ringi kõmpida. Ülipõhjaliku linnaekskursiooni käigus vestlesin kümnete inimestega, käisin kodudes, hoovides, kõrtsis, poes ja poe taga, kus mehed suhkruroopuskarit mekkisid. 25st favelaelanikust 24 olid rõõmsad, kiitsid elu, viskasid nalja - ainult üks tädike tahtis ajakirjanikupreilile raske elu üle kurta.
Maailma suhtumises favelase on tavaliselt kaks võimalust: kas täiega üle reageerida, negatiivsusega punasesse panna või siis vastupidi, vaeste patuste alev üle romantiseerida.
Kirjanik Paulo Lins ütleb üheselt, et ka teine variant on täielik jama: "Elasin 30 aastat Cidade de Deusis (e.k Jumalate linn, vaene ja kuritegelik linnaosa Rio de Janeiros - MP). See elu oli vastik. Kõik need jutud, et tuleb tirida noored kuritegevusest eemale, aga ei tea kuidas - see on jama. Igale favela elanikule tuleb tagada lihtsalt inimõigused: haridus, tervis, kultuur - ja elu muutuks radikaalselt." Tema juttu toetab ka eelmisel aastal tehtud projekt, kus arhitektid pakkusid favela lihtelanikele võimaluse projekteerida endale unistuste maja. Joonistatud villad sarnanesid vägagi all-linnas nähtud rikaste eramutele. See näitab, et ei vasta tõele teooria, et favela elanikud ongi teadlikus opositsioonis ja tahavad teistsugused olla.
Lins kirjutas oma maailmakuulsat raamatut "Jumala linn" üle viie aasta ilma mingi lootuseta seda kusagil kirjastada. "Must vaene mees favelast, mul oli null võimalust." (Vahemärkusena olgu öeldud, et mina tema mustanahalisust küll ei tuvastanud, peaksin teda tõmmuks mulatiks, aga eks see rassi määratlemine olegi siin tuhande värvivarjundi maal keeruline kunst. Inimesed nimetavad ise oma nahavärvi tuhandet eri moodi "piimakohvist" "poolakani". Hiljuti tutvustas üks ajakiri eksperimenti, mille käigus DNA-analüüs ühemunakaksikutele kuulutas ühe valgeks, teise mustaks.)
Õudne statistika
Kui rahvusvaheline või ka kohalik meedia Rio mägedest midagi räägib, siis ainult kuritegevusest. Teema on nii kohutavalt ülekajastatud, et sama linnajao tavaline pereema ei paista meediakoorma alt enam välja, kurjategija staatus antakse juba aadressiga kaasa. Juuni lõpus tegi politsei taas reidi Rio nn Saksa Komplek si, kus nad tapsid 19 inimest. (Saksamaaga ei ole siin midagi pistmist, üks Rio suuremaid favelakomplekse sai nime Poola rahvusest maaomaniku järgi, kes oli pikk ja blond, mistõttu kohalikud hakkasid teda sakslaseks kutsuma.) "Politsei poolt tapetud inimesed muutuvad kõik tagantjärgi narkoparuniteks," ütles üks favelaelanike hääletoru kibestunult pressile. Selle järjekordse kahtlaste detailidega tapaloo pärast süüdistas Amnesty International Brasiiliat inimõiguste ränga rikkumises.
Kuritegevusest räägitakse küll väga palju, aga ega keegi midagi ette ei võta. Tegelikult on olukord Rio favelades aga juba aastaid selline, et otsekohe võiks välja kuulutada kodusõja ja rahvusvahelist abi paluda.
Ettekujutuse saamiseks veidi võrdluseid.
Eelmisel aastal hukkus kogu Iraagi riigis sealse siseministeeriumi andmetel umbes 14 tuhat inimest. Arvu sisse on arvatud nii tsiviilohvrid, politseinikud kui sõdurid. See teeb 100 tuhande elaniku kohta 56 surnut, absoluutarvudes tekkis Iraagis iga päev juurde keskmiselt 38 laipa.
N-ö Suures Rios ehk linnas koos ääre- ja satelliitlinnadega on viimaste aastakümnete keskmine umbes 50 mõrva aastas saja tuhande elaniku kohta. 2003 oli viimaste aegade rekord: 69 mõrva saja tuhande elaniku kohta. Absoluutarvuna teeb see 10 219 surnud inimest aastas ehk 28 tükki iga päev.
Iraagis toimuv on kahtlemata sõda, me kuuleme sellest meedias iga päev. Aga mis siis Rios toimub? Kuna Rio de Janeiro kaunites mägedes naftat ei sisaldu, kas siis peaks maailma üldsus seal toimuva suhtes vähem mures olema?
Kaks paralleelmaailma
Tegevusetuse põhjus on lihtne: kokaiin. Kui kokaiiniäri kasvas 70ndatel favelade kõige olulisemaks sissetulekuks, muutusid jõuvahekorrad linnas kardinaalselt. Narkoparunid said tohutu võimu ja kuigi neid just ei armastata, said nad faveladest ka vajaliku toetuse ja austuse.
Tänaseni on lihtsal mäeelanikul narkopealikuga väga ambivalentne suhe. Rio faveladest doktoritööd kirjutav Alex Freier selgitab seda nii: lihtinimene vihkab vägivalda, mis narkoäri kaudu tema koduümbrusesse jõuab; samast kogukonnast sirgunud narkoparun aga vajab, ja tavaliselt ka saavutab koostöö rahvaga. Vastutasuks tagab ta favelas algelise infrastruktuuri alates toidust ja ravimitest kuni kontsertide korraldamiseni. Kuulsin ka ise jutte, et kui lapsed äkki haigeks jäävad ja rohtu pole kusagilt võtta, siis ei jää muud üle, kui narkobossilt abi paluda. Hiljemalt järgmiseks hommikuks on kõik kallimad ravimid olemas, täiesti tasuta.
Narkoäri ja gängivõitluse ägenedes sai politsei suured, peaaegu limiteerimata õigused nendega võidelda. Head väljaõpet nende õigustega ei kaasnenud. Mitmetest dokfilmidest, näiteks Joao Sallese Noticias de uma Guerra Particular ("Uudiseid ühest erasõjast"- 1999) saab aimu Rio politsei jõhkrusest, harimatusest, labasusest ja halvast juhtimisest. Film Onibus 174 (Buss 174 - 2002) räägib loo tänavalapsest, kes osalt just politseivägivalla vastu protesteerides võtab pantvangi linnaliinibussi reisijad. Väga heast ja adrenaliinirohkest dokist saab ülevaate Rio tänavalaste olukorrast läbi aegade ja ka politsei ja vanglate masendavast seisust.
Kahene süsteem: rikkad oma reeglitega versus vaesed ja/või kriminaalsed, keda rikkad omakorda küündimatu politsei abil kontrolli all püüavad hoida, tekitabki konflikti, millest tõuseb vägivald.
"Rio kesk- ja kõrgklassil on ligipääs jur iidilisele ja sotsiaalsele sü ; ;steemile, 700 favela m arginaliseeritud elanikud on aga sellest täiesti välja arvatud - nii tekibki sotsiaalne võõrandumine" ütleb Freier.
Maailmapanga andmetel on Rio faveladest vähemalat pooled, 360 kindlalt narkokuritegevuse kontrolli all. Kinni seda äri ei panda, sest keegi ei ole väga huvitatud. Valgel ajal valijatele/ perele/ sõpradele/ lehelugejatele turvalisusest ja radikaalse reformi vajalikkusest pasundav poliitik/ advokaat/ rikas valge pereisa tellib öösel oma kokaiinilaksu, motoboy laskub mäe otsast kiiremini kui pitsapoiss ja kõik on rahul. Mõni noorem rikas perepoeg või tibi hiilib pimeduse varjus taksopeatusesse ja põrutab ise favelasse ennast välja elama. Vabalt saadaval olev narkots, tüdrukud või siis vastavalt püssi ja motikaga poisid pakuvad meeldivat lõõgastust muidu üksluisesse ellu.
Eelmainitud Sallesi dokis võttis üks endine politseijuht olukorra hästi kokku: mingeidki tulemusi kokaiiniäri piiramises võite oodata siis, kui keskklasas on päriselt valmis politseile reaalset võimu andma. "Te peate olema valmis, et maskidega rünnakrühm ei tungi mitte ainult vaesesse favelasse, vaid koputab keskööl teie rannavilla uksele ja teeb kõrgklassi valge-pulbri-peole järsu lõpu. Seda te ju ometi ei taha?" kergitas politseijuht irooniliselt kulmu.
Selge see, et ei taha. Ja nii hea on ju auru välja lasta valitsuse poolt innukalt toetatud jõhkrate politseirünnakutega mägedesse: nagu probleem asuks ainult seal. Politseivägivalla statistikat on äärmiselt raske leida, aga midagi siiski on. Niisiis: 2003. aasta jooksul tappis polisei Rios 1195 inimest, lisaks need 2400, kes tapsid end ise politseirünnaku käigus. Lisaks veel sajad või lausa tuhanded kaduma läinud inimesed. Palju neist neist n-ö päris pätte oli, on võimatu teada saada. Politsei, eriti militaarpolitsei on väga suures ulatuses ise narkoliiklusega seotud, kehvale sissetulekule lisa teenimiseks müüvad nad narkogrupeeringutele salaja relvi, ostavad ja vahendavad kokaiini. Mägede valitsemises osaleb nii endiseid kui ka praeguseid sõjaväelasi. Paljud arvavad, et paramilitaarsete gruppide valitsuspiirkondade laienemine on riigi poolt toetatud protsess: militaarid viskavad narkogängid välja ja tagavad mõõduka tasu eest ise favela turvalisuse. Nii et uus, poliitikutele sümpaatsem maffia võtab üle.
Omakohus on moes
Brasiilia ühiskond on aga aastakümnete pikkuse ajupesu tulemusel üsna verejanuline: veel paarkümmend aastat tagasi kiitsid paljud heaks tänavalaste tapmisaktsiooni tänavate puhastamiseks. Tänapäeval peavad paljud õigeks ka favelades kontrollimatult toimuvaid veriseid politseiaktsioone. Siit kumab läbi jõhker klassivahe tunnetus, mida muudes vormides näeb pidevalt mujalgi. Näiteks juhtum juunikuust: rikkama keskklassi hea haridusega noorukid peksid tänaval läbi neile tundmatu naise, öeldes hiljem vabanduseks: "Me ajasime sassi, pidasime teda lihtsalt prostituudiks, neid me käime ikka vahel peksmas."
Enamik hea sissetulekuga inimestest tahab kogu sest jamast aga lihtsalt eemale pääseda ja selleks kolivad nad üha suletumatesse elurajoonidesse. Maailma suurimate linnade hulka kuuluvates Mexico City's ja Sao Paulos on juba terved hermeetiliselt suletud linnaosad - condominiod - , mis on muu maailma eest täiesti suletud ja kogu eluks tarvilik saab aetud kõrgeima turvalisusega eraruumis. Samal ajal valivad need korralikud kodanikud korrumpeerunud poliitikuid, kes on samuti narkoäri ja vägivallaga seotud.
Alat es 1990ndat est on ka Rios käivitunud väga tugev aut o-segregatsiooni protse ss. Linnas on väga konkreetne jaotus: narkoparunid võitlevad territooriumide pärast, kus kontrollida narkomüüki rikastele; need samad rikkurid võitlevad oma "puhta linnaosa" pärast, kasutades selleks politsei repressioone.
Tulemuseks on Suurlinna kui sellise idee hävitamine, eri sissetulekuga elanike gruppide üksteisest eemale hoidmine ja hegemooniline linnaosade süsteem,
Sellise urbaansuse hävitamise vastu hoiatas Prantsuse linnateoreetik Lefebvre juba 1969ndal aastal.
Kui Brasiilia probleemid tunduvad liiga kauged, siis vaadakem päris ausa pilguga ka lähemal ringi. Kas Balti jaama turu hävitamise plaan ei ole mitte täpselt sama teema? (Tõrjume "nad" kesklinnast kaugemale, et "meil" oleks steriilse, puhta, turvalise pinna peal parem elada.) Kas see, kui Kuressaare Go Spa valmides soovitati kalli hoteli taga oleva agulitänava elanikel rangelt oma elupaiku veidi korda seada, et vaesema rahva korratus rikka kliendi silma ei riivaks - kas see ei ole mitte märk sestsamast piiravast linnahegemooniast?
Brasiilias toimub sama protsess lihtsalt märksa tugevamates värvides. Kaalul on nii sadade tuhandete elanike inimõigused kui ka maailmakultuuri oluline panus päris mitmel alal.
Veidi lootust siiski on. President Lula esines pärast viimast juulikuist verist politseioperatsiooni "hea isana" positiivse programmiga: ta tutvustas valitsuse kava investeerida Rio faveladesse inimväärseteks elutingimusteks suuri summasid (1,7 miljardit dollarit), viia vesi ja elekter sinna, kus seda veel pole; laiendada tänavaid, et sinna mahuks ka autod. (Brasiilia politsei on muide väga uhke oma erilise kõnnitee-võitluse-väljaõppe pärast, faveladesse suunatud löögirühmad õpivad võitlema ja üksteist katma meetri-kahe-laiustel slummitänavatel, kus tavaline võitlustaktika ei kehti.)
Muu seas kavatsetakse kurikuulsasse Saksa kompleksi ehitada köisraudtee, millega elanikud saaks lihtsama jalavaevaga ja turvalisemalt metroost oma koju järsul mäenõlval. Eeskuju võetakse Kolumbia hiljutistest sarnastest projektidest, mis olevat linna imeliselt muutnud.
Ajalugu näitab, et favela ei ole linna mädapaise, mis kõigis all-linna probleemides süüdi on, nagu üldsus tavatseb arvata. Meie, "asfaldi-elanikud", mitte ainult Brasiilias, vaid ka Euroopas või USAs võiksime järgmine kord karnevali nautides, Brasiilia jalkat vaadates, imelisi vanu sambasid või hoopis uut rokkivat favela fanki kuulates hetkeks järele mõelda. Ehk ei olegi teise - vaese ja hirmutava - eemaletõrjumine ja igaks juhuks hästi turvalisse villasse ära kolimine maailma paremaks muutmise teel ainus mõistlik lahendus.
Mis või kes on favela?
- Favelad on tühjadele territooriumidele käepärasest materjalist kreatiivselt püstitatud vaeste inimeste illegaalsed elupaigad Rio de Janeiro’s. Lähima visuaalselt sarnase näite leiab mõne Vene suurlinna ümbruse daatšade rajoonidest, kus inimesed on kitsikuse tõttu suvilasse kogu aastaks sisse kolinud ja kõige kättesaadavaga maju soojemaks tuuninud.
- Viimasel ajal on mõned Brasiilia favelad end üha enam legaliseerinud: neisse on ilmunud vesi ja elekter, paremal juhul ka prügimajandus. Valitsuse vastavaid projekte nimetatakse linnaosa desfaveliseerimiseks.
- Kasutan portugalikeelset terminit favela, sest ega eesti keeles head vastet ei ole. Vaeste-patuste alev ehk. Slumm on ju ka laensõna, jäägu siis parem originaal: favela.
- Favela termin sündis 1897, kui rühm sõdureid naasis Brasiilia kirdeosast pikaleveninud kodusõja moodi Canudose lahingust Rio’sse ja neile (ning kaasa toodud pruutidele) oli vaja ruttu tekitada elukohad. Ühele seni üsna tühjalt seisnud mäele Rio linnas ehitati kiirelt barakkide moodi ajutised majad – linnaosa nimeks sai Favela. Sealt levis nimi vaikselt ka teistele mägedele, kuhu vaesem rahvas järjest oma hütte ehitama hakkas. Tänaseks, 110 aastat pärast oma teket, on favela üldtermin, mida kasutatakse ka teistes linnades ja maades.
- Favela vaat et sünonüümiks on saanud morro, mägi portugali keeles. Põhjus on lihtne: tühi omanikuta maa, kuhu onnid üles löödi, asus tavaliselt karmi tõusunurgaga mäeküljel, kuhu ükski ehitusreegel ontlikku villat ehitada ei lubanud. Vastandpaarina kasutatakse tihti väljendeid mägi ja asfalt – kitsukestele mägitänavatele ei jõua linnavõim kuidagi; seal, kus algab asfalt, lõppeb favela.
- Ainuüksi Rio de Janeiro’s on hetkeseisuga kokku loetud 752 favelat, kus elab kokku ligi miljon inimest. Iga viies Rio elanik elab favelas.
