Samovar ja seppuku
On üsna hõlbus ette kujutada, millega tänase vene kirjanduse ikooni Viktor Pelevini kultusromaaniks tituleeritud "Tshapajev ja Pustota" (1996) võiks ahvatleda -- nii kogenud, kui oma teed alustavat -- lavastajat. Milline mitmekihilisus, infernaalsus, intellektuaalne ekvilibristika, intertekstuaalsed haaked! Meta! Laiekraaniline barokk! Maalitud lõkked! Uhuu!
Tallinna Linnateatris on lavale jõudnud teatritõlgendus, mille lavastajaks teatritudeng Mart Koldits, kellele see on esimeseks profiteatris tehtud tööks. Võib keerutamata välja öelda, et risk valida sedavõrd kaelamurdev materjal (ja teatri risk debütanti usaldada) on end õigustanud. Olgugi, et päris "kõrgema pilotaazhi" aste jäi seekord saavutamata. Olles suutnud kadestamisväärt meisterlikult innustada tegutsema oma näiteseltskonda, paistavad ometi selgelt välja lavastaja enda kõhklused, kes pole siiski päriselt suutnud end teksti lummusest "vabaks hüpata" ja sedakaudu kirjanikule suveräänseks kaasautoriks tõusta.
Sest milles siis seisneb selle teksti tegelik komplitseeritus teatrimaterjalina? Teatavasti kujutab Pelevini dialoog endast käänulist dispuutide ahelikku, mille sisuks ontoloogiline küsimustekolmik: kes olen mina?, kus lõpeb reaalsus?, mis on universumi taga? Ootuspäraselt jõuab sedavõrd kõrgelennuline arutelu välja triviaaltasandile, andeks vastusteks "ei tea" ja "tühjus". Muidugi on selge, et mitte kõik nendest mõttearendustest pole mõeldud tõsiseltvõtmiseks. Ent kui kirjutatatud tekstis on "kõneleja" intonatsioon lugeja poolt vabalt valitav, siis teatris kehtivad teised reeglid: siin tuleb täpselt välja mängida, kus on süvenemist eeldav filosoofia, kus pelgalt selle märk (käib filosofeerimine), kus aga küüniline paroodia, eesti keeli, hülge möla. Loomulikult võib hüpe ühelt tasandilt teisele olla välkkiire, isegi hoomamatu, ja Kolditsa töö üht suurimat õnnestumist näengi selles, et oma parimates lõikudes (esimesena lööb ette Marko Matvere, Allan Noormetsa ja Andero Ermeli diskussioon lõkke ääres) on kõik need tasandid üheaegselt jälgitavalt jooksma saadud. "Hülgemöla" liini tempereerib hästi Alo Kõrve mängitud peakangelane, poeet Petka, palavikus Pavka Kortshagin, kelle meeleheitlik küsimine elu mõtte kohta võimaldab vaatajale ka vajalikku identifitseerimisvõimalust. Samas kohtab passusi, kus lavastaja on lummatult "unustanud" end autoriteksti kuulama, mis aga eeldaksid aktiivsemat suhet.
Võib eeldada, et Pelevini romaani (lava)tõlgendusvõimalused Eestis tohiksid olla avaramad kui kirjaniku kodumaal. Sest kuigi Pelevin on öelnud, et alles oma üllatuseks avastas ta pärast romaani valmimist, et nõukogude ajast pole seal sõnagi (formaalselt toimub tegevus kodusõja- ja perestroika-aegsel Venemaal), on üsna ilmne, et see "kadunud tükk" tervikust, mida siin ahastades taga otsitakse, on nimelt 1922-1992 figureerinud NSVL-nimeline mütologeem, ja "paradigmaatilised muutused", mis siinsetele tegelastele sisendanud kahtlusi universumi eksistentsis, on seotud eelkõige nimetatud riigikorra kollapsiga. Eestlastele teatavasti olid selles mütologeemis määratud kõrvalosaliste rollid ja tänastele kahekümnestele on mälestus sellest ammusest Euraasia riigist ehk vaid koopaseinale joonistatud koletis (võrdluse tuletas lavastuses kasutatav varjuteatri võte). Kuivõrd teadvustatakse näiteks sedagi, et hullumaja kujund vene kontekstis pole mitte süüdimatu, vaid vaba, sõltumatu mõtteviisi märk?
Üks Pelevini leitmotiive on idee vene kultuuri ainukordsusest, mõte sellest, et kõik tema ristamise katsed teiste kultuuride ja mõtteviisidega viivad absurdini. "Tshapajevis" on see teema lahti mängitud Serdjuki (Argo Aadli) ning jaapani ärituusa Kawabata (Ago Roo) anekdootlikus "tehingus", mis päädib venelase rituaalse enesetapu seppuku-ga. Seega, kui eesti lavastaja valib lavastamiseks Pelevini romaani, polemiseerib ta juba tahtmatult autori rahvuskontseptsiooniga, eriti kui tema nägemus ei kriipsuta alla vene "eksootikat", vaid on "sulatanud" Pelevini tegelased rõhutatult ajatule, moodsalt minimalistlikule foonile. Kellele üllatuseks, kellele mitte, aga - see on tabanud pakku!
Sven Karja
