Nimetaksin seda hüpernaturalismiks. Tuleb meelde Zola "Söekaevurid". Ainult seal painab inimesi sund teha üle jõu käivat tööd, siin sund juua. Joomine on kategooriline imperatiiv, muidu ei ole siin võimalik elus püsida. Tegevuspaik on ühe Ungari linna äärelinna ääretänav, trööstitu paik, kus hinge sees hoida aitab sotsiaalabiraha.

Autori suhtumine oma tegelastesse on õige kiretu. Eriti vähe jagub tal empaatiat naistele, kelle ainus elumõte näib olevat promiskuiteetne seks. Ühe erandiga – ka ainus praktiliselt pahedeta tegelaskuju on vana naine, tädi Piroska, kes kõigile soovijaile iseäranis varasel hommikutunnil salaveini müüb (aga head, ise hoole ja armastusega valmistatut). Ka võlgu. Ka neile, kellelt tegelikult pole lootagi kogu raha kätte saada! Ise otsib delikaatselt muud tegevust, et mitte märgata kundede talumatult värisevaid käsi!!

Ajuti vähem, ajuti rohkem hüperboolne ja groteskne, jääb minu meelest asi siiski üksluiseks, läbini kehalis-materiaalseks, avaram pilk on puudu. Ja veidi palju trükivigu.