Sandra Jõgeva, kunstnik ja jutukirjanik

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?

“Histoire de ma vie”, kolmkümmned köidet Casanova memuaare. Mul poleks midagi selle vastu, et vanas eas veeta seitse viimast eluaastat, kirjutades detailselt üles oma elu. Ja jääda väga ootamatu boonusena kogu oma sajandi kirjandusest ühena vähestest alles. Selle oma olemuselt pretensioonitu raamatu põhjal otsustataks kirjutamise hetkeks juba kaduva maailma ja aja üle, kuhu ma kunagi kuulusin; see oleks omamoodi monument sellele – ilus ja liigutav...

Mis raamatut ei raatsiks isegi parimale sõbrale välja laenata?

"Kompromiss", Sergei Dovlatov. Lagunevate kaantega eksemplar, mida olen arvatavasti kümmekond korda lugenud. Lisaks puudutab see 1970ndate Tallinna venekeelses ajakirjandusmaailmas toimuvate novellide kogu igavest vaidlust teemal, kui palju võib oma elust ja ümbritsevatest inimestest kirjutada. “Mitja-Klenskil-on–tripper-sündroom", mõtlen iga kord, kui keegi mulle närviliselt selgeks teeb, et just nimelt temast ei tohi ma oma blogis – või üleüldse – kirjutada.

Mõni raamat, mis on teenimatult unustatud?

Teet Kallase “Kes tõttab öisele rongile”. Ülimahukas kelmiromaan, mis ometi lõpuni pinget ei kaota. Teet Kallas on Nõukogude Eesti parimaid "lugudejutustajaid" Jaan Krossi kõrval.