Särav suhetemäng
Jim Cartwright “1+1” (“two”).
Lavastaja Kadi Tudre.
Osades Maria Klenskaja ja Martin Veinmann.
Kunstnik Riina Degtjarenko.
Esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis 7. aprillil.
Inglise näitekirjaniku Jim Cartwrighti “1+1” on EMA Kõrgemas Lavakunstikoolis lavastamist õppiva Kadi Tudre bakalaureusetöö.
Alul suhtusin materjalivalikusse skepsisega, sest sügisel nähtud sama kirjaniku “Vaikse hääle tõus ja langus” valmistas mõningase pettumuse. Just kirjutatu osas, sest sealgi mängisid head näitlejad. Mu meelest oli ses tekstis ka palju tühjust ja mõttetuid, sisulise tähtsuseta episoode, nii-öelda aja- ja ruumitäidet.
Aga “1+1” tõlkija, Ekspressis toimetajana töötav Erkki Sivonen ütles mõni aeg enne esietendust, et tema arust on tegu päris hea materjaliga. Sivonen seletas, et kuna selle kammerliku näidendi tegevus toimub baaris, oleks seda igapidi sobilik ka päris baaris mängida. Nii et publik istub laudade taga ja näitlejad ajavad oma asju leti ääres. Sivoneni jutt mõjus usaldusväärselt ja sisendas kindlusetunnet. Huvi turgutasid ka lavastaja Kadi Tudre mõtted minimaalselt dekoreeritud, nii-öelda tühja lava teatri kohta, kus näitlejatöö võimalikult maksimaalselt mõjule pääseks.
Teel teatrisse trehvasin tänaval juhuslikult punkar Jänesega, kelle esietendusele kaasa kutsusin. See oli hea mõte, sest temalt sain pärast tüki äravaatamist kinnitust enda seisukohale, et esimene vaatus oli uimasevõitu ja teine vaatus läks juba hoopis särtsakamalt käima. Alul kõhklesin, et äkki olin ise esimese vaatuse ajal peast liiga uimane. Igaks juhuks vaatasin tüki veel teinegi kord, 10. aprillil üle. See oli kolmas etendus ja töötas seekord juba esimesest vaatusest nauditavalt.
“1+1” on pidevate ümberkehastumiste tükk, mille teemaks keerdkäigud inimsuhete maailmas. Maria Klenskaja ja Martin Veinmann mängivad kord ladnasid baariomanikke, siis jälle külastajaid. Baarist astub läbi värvikaid tüüpe. Näiteks vanapapi, kes on mõtetes ikka koos surnud abikaasaga; abielupaar, kus naine unistab nii kehalt kui vaimult suurtest meestest ja oma meest lontuks nimetab; siis selline abielupaar, kus mees kahtlustab paranoiliselt naist ega lase tollel eriti suudki lahti teha. Läbiv toon on tragikoomika, kusjuures mõni stseen on traagilisem ja mõni koomilisem.
Üleminekud on efektsed, osatäitmised filigraansed, tempo paigas ja tihe. Veinmann ja Klenskaja säravad, võttes oma rollidelt tõesti viimast. Kaif oli jälgida professionaalset näitlejatööd. Pärast etendust puhusin paar sõna juttu Rakvere Teatri kunstilise juhi Üllar Saaremäega, kellele samuti meeldis. Temagi kommentaar oli, et laval sai näha tõelisi tegijaid. ; & nbsp;
Riina Degtjarenko minimalistlik lavakujundus haakub lavastaja kontseptsiooniga suurepäraselt. Peamised elemendid ongi kaks baaripukki ja laes sädelev diskokera. Kiita tuleb ka lavastaja Kadi Tudre enese muusikalist kujundust – närviline pulseerimine stseenide vahel lisab ootusärevust vaataja hinge.
Kokkuvõtteks võib öelda, et “1+1” on midagi enamat kui puhas meelelahutus, aga samas ka mitte ülepingutatult deep vaatamine.
