Sass Henno. “Mereröövlimäng”
Ega siin mingit pikka juttu polegi – see on ilus vanamoodne ja korralik raamat. Vanamoodne ses mõttes, et keelekasutus on kaunis ja paigas, täislaused, viisakas kõnepruuk, ei mingit slängi, kõik tegelased on viksid ja viisakad. Lugu on huvitav ja lühike. Kaaned kõvad, paber kvaliteetne, pilte palju ja ilusaid. See on raamat eelkooliealistele lastele. Peategelasedki lähevad sügisel kooli. Nad on täiesti rikkumata tüübid ja võivad nii mõnelegi kaasaegsele 7-aastasele veidi titekad tunduda. See on õnneliku lõpuga lugu, kus leidub ka ohte, ähvardava tuleviku tumedust ja äpardusi. Henno on võtnud kirjeldava stiili, ta ei püüa siin lastele elutõdesid lahti seletada ega jää esitatu üle pikemalt juurdlema. Seletamine jäägu ettelugejatele. Minupoolest oleks jutt võinud veidi pikem olla, lõpp saabub liiga ootamatult ja kuidagi liiga lihtne on see leppimine ja lõpplahendus. Lugu on ilus, aga kaalu tahaks siiski natukene juurde. Raamatu parimaks osaks on vaieldamatult pildid ja kujundus, mis on lasteraamatu juures esmatähtis. Pent Talvet illustraatorina on hetkel sama kõva sõna kui Henno kirjutajana, tasuks see meelde jätta. Tugev tiim.