Esimene tulemine

On 2016 talv. Olen juba mingil põhjusel teist ööd Lõuna-Eesti nõlvade vahel Pühajärve spaahotelli numbritoas. Pikaleveninud Otepää versioon afterski’st liiga paljude viinadega rõdul, liiga paljude sulavate lumelaudadega risti-rästi põrandal, liiga ärapiinatud arvutikõlaritega kellegi käsutuses, kelle muusikamaitse on otsingukasti „eesti hitid“ kirjutamise tasemel. Rõdu on liiga kaugel ja kogu mu elu on nagu koopiamasinast läbilastud versioon Toe Tagi „Deja Vu’st“. Ja siis, ühel hetkel see kõik muutub, sest kõlaritest kostma hakanud Jüri Pootsmani lugu „Aga siis”, mis mind kunagi millegagi üllatada pole suutnud, läheb järsku jäädavalt katki, kui selle peale tuleb tekst:

5 miinuse jutti oli peeglil.

piletiks minina seelik.

sai juppe, pitse ja seeni,

ööga seljale päevituskreemi...

Mis toimub?! Pootsmani loo räpiversiooni (selle remix’i pealkirjaks on „Teine öö“) pätilikult lihtsakoeliste riimiskeemide taga hargneb räpaselt kiimane story Võsu teise öö peost võõraste tüdrukute, võõraste hotellitubade ja tõenäoliselt ka võõraste rahadega. Ma olen alati põlanud merkantiilse popkultuuri steriilsust ja massiloomingu tühisust, niisamuti olen alati imetlenud autorijulgust liikuda vastassuunavööndis, isegi kui see tundub pealtvaatajatele rumal, lihtne ja toores. Mõeldes ka kõige lihtsamatest teostest kui meie rahvuskultuuri molekulidest, olen oodanud igast põlvkonnast kutte, kes tuleksid ja laseksid midagi ilusat õhku, et selle suitsevatele varemetele oma must lipp püsti panna. Ma tegin seda ise kunagi noorteromaani žanris, kui aastaid tagasi „Mina olin siin“ kirjutasin. Enne mind tegi Kender katki sajandivahetuseks täiskasvanuks saanud proosa. Selline suunamuutust tekitav tavapärasuse diversioon on õnnestunud ka mõnedel headel räpparitel. Eestis on seda teinud Genka, kes lõhkus minu jaoks hiphopi egokeskse tõsiseltvõetavuse; Beebilõust, kes tegi oma autoriidentiteediga kohalikust õigekeelest enda isikliku keele, ja ka Suur Papa, kes tõi meisterlike riimide varjus oma tekstitehnikasse ka tunderikkuse, suutes ühes tekstivoos muutuda nii ähvardavast naljatlevaks, kurjast kurvaks kui ka loobunust lootusrikkaks.

EE
Igal juhul lõpeb minu teine öö selles Otepää talves nii, et kuulan ennastunustavalt ära kõik lood, mida otsing 5MIINUST annab, ja olen hommikuks täiesti kindel: see rullnokabande Võsult, need autoärikad, diilerid, metsavargad või kes iganes nad eraelus on, on see punt, kelle järgi varsti kümned väikesed kapiräpparid hakkavad roppe lugusid kirjutama. See juhtub alati, kui keegi taasloob normaalsuse mõnest tabuksmõeldud teemast. 5MIINUST on löönud läikima nii dringid, droogid, seksi kui ka lähisuhted, mis pärast Musta Q ja A-Rühma põlvkonnavahetusi tolmustele CD-riiulitele olid ununenud.

Päevakoer:Siinkohal peaks tänama paadimeest, kes meid augustis Mohni saarele pidi viima, küll aga lõid härral poolemeetrised lained üle bella ja sõit jäi tegemata. Senkud ja muss see-eest mitte, ja nii sündis Pasakaevu reisibüroost 5MIINUST.

Lancelot:Kuna Mohni asi läks perse, siis tuli viuna kõrvale midagi muud välja mõelda. Teeks räpsi? Why not?!? AASTA PLAAT.

Kaur Kender a.k.a Vana Yoss:Täiesti uskumatu, et Lääne-Viru kurjategijatest, narkodiileritest, autovarastest ossidest on saanud nii head räpparid. Äkki juhtus mingi eksitus ainetega, mida nad Hollandist tõid? Et sattus mingi RC kokiga segi ja siis nad said räpi supervõimed? Ei tea, aga igal juhul kõva. Ja tuletavad meelde segaseid aegu Võsul, kus sai suvilatuure, ronge ja jõhkralt palju pekstud ja kakeldud. Jah, ilusad ajad on tagasi.5 miinust rong nikub sulle perse.

Võsu FM

Talvest saab kevad, 5MIINUSE lood koguvad veebis kuulajaid ja ühel unisel pärastlõunal, kui sõidan Pärnu maanteel, laisalt telefonis oma sotsiaalmeediavoogusid kerides märkan sõbra taaspostitatud linki netiraadio podcast'ile, kus 5MIINUST oma esimest saadet teeb. See on eetritäis midagit, mis rikub korraga kõiki normaalse raadiosaate reegleid.

Mehed tulevad eetrisse, et mängida oma muusikat ja rääkida peagi valmivast plaadist, kuid mingi ülekandeprobleemi tõttu esimesed lood kuulajateni ei jõua. Savi. Selle asemel jõuab eetrisse kõige ehedam Võsu osside nädalavahetus, kus eelmise päeva pohmellist saab jagu vaid uue päeva peoga. Pohmell on vaestele. Rikas jõuab peale juua. Raadiosaate taustaks käib viinajoomine, alastifotode saatmise üleskutsed kuulajaile, jutt eelmiste päevade pidudest ning koostööst uuel albumil Eesti räpi raskekaalumeistrite Genka, Cool D, Reketi, Beebilõusta ja Kaur Kenderi räpi-alias’e Vana Yossiga. Jälgijate vahel läheb loosi saunaskäik koos viina ja bändiliikmetega, mille võidavad bändiliikmed ise. Tänase Eesti üks andekamaid kalamburiste Keiti Vilms kommenteerib Twitteri kaudu reaalajas üht lõpuks mängima hakanud lugu, öeldes, et 5MIINUSE muusika süütab temas lirvatulukese. Mõistan. Kõik, mida selles podcast’is kuulen, meenutab mingit minus endas aastatega unne vajunud vanakuradit. Korraks tuleb meelde, kuidas noore kirjanikuna tegin Chalice’i ja Rein Pakuga Tartust Maailma restoranist rahvusringhäälingu otse-eetrisse aastalõpuprogrammi, mille käigus end nii täis jõin, et mu mikrofon teisest saatetunnist alates lihtsalt maha tuli keerata. Või seda, kui luulesaate „Kuri karjas“ otse-eetris rahvast metamfetamiini ja lõhkeaineid valmistama õpetasin. Selles loomingulise destruktiivsuse stiihias tunnen ära geniaalsuse karje tähelepanu, tunnustuse ja eluõiguse järele.

Estoni Kohver:Eesti räpp on täis tüüpe, kes litivad mingeid ulme riimiskeeme ja ei räägi mitte millestki. Või kui räägivadki, siis hui saab aru, millest. Meie teemast saab vähemalt aru.

Päevakoer:Esimene saade – valetan, kui ütlen, et kõik on selgelt meeles, aga eks ta pigem emotsiooni pealt tule. Ja tahaks loota, et lirvatulukesi on rohkem süüdatud kui üks, Lääne-Viru valgustab vast juba praeguseks ära.

Cool D:Ausalt öeldes ma pole ikka päris pikka aega Eesti räpis nii roppude tekstidega asju kuulnud, ilmselt ma jään ise ka alla, kui võrrelda mu varasema loominguga. Küll on siin räpiskenes igasugu eneseleidjad ja mitte leidjaid, poeete ja wannabe’sid, gängstereid ja muidu lõuapoolikuid, aga sellise piisavalt promillise, eelmisest õhtust verre jäänud alkokraadiga kiimast litsumist annab otsida! Meeste suhtumine on elunautlev, lõbus ja moodsalt kiimane nagu madal Audi. 5MIINUST ei ürita sind lämmatada mingi võltstõsise targutamise ja elufilosoofiaga ning see ongi lahe!

Miinuste semiosfäär

See kevadine VõsuFMi raadiosaade avab ka 5MIINUSE elu logistilised parameetrid, peatuspunktid ja peokohad, mille vahel meeste neljaveolised madalad Audid peoöödel tiirlevad. Võsu kalifaat võtab lüürikas enda alla kogu Lääne-Viru omavalitsusüksuse, mis algab Kotka risti tanklast ning ulatub Rakvere linnuseni välja. 5MIINUSE lugudest moodustub justkui 2016. aasta Käsmu lahe riimkroonika, mis avab väikeküla elu patusema poole. Mis iganes maamärk sulle varem Võsult tuttav võis olla, annavad need neli räpparit sellele miinusmärgiga vääringu. Võsu rannatee koos O baari, Ukulele ja Seitsmenda Taevaga on kohad, kuhu jõuavad lugudes nii koduküla miisud kui ka Loksa libud.

Tarvase sarvede alt Käsmuni,

Su naine poni asemele saab täku siit.

Viinaks on Ukraina Mõrnaja. Kõrvale käib greip ja esimene pits läheb alati ilma. Esmakordselt heidab see vaid paarisaja kuulajaga podcast pilku ka räpparite anonüümsetele karakteritele, kes lugudest mulle kevadega tuttavaks on saanud. Päevakoer on keegi, kes magatab läbi kõik tüdrukud ja mainib seda kasvõi poole reaga igas loos, ja tal on täiesti ükskõik, kas ülejäänud salm on selle teemaga kuidagi seotud või mitte. Lancelot on see, kes grillis eelmise päeva peo käigus liha ja kelle mõõk nii mõnegi põlvitama on sundinud. Estoni Kohver on nagu mingi arusaamatu saladus, mida paljud ihaldavad, aga keegi ei tea, mis seal sees on. Põhja Korea, kelle majast kogu saade eetrisse läheb, on tüüp, kes on tõenäoliselt tuntud halastamatult murtud südamete poolest. Ma ei tea, nüüd ma juba lihtsalt oletan.

Mõeldes sümbolitele bändi lugudes, ei saa kuidagi mööda tüdrukutest. Kunagi 2007. aasta sügisel olin üks neist, kes kohe Kirjanike Liidu külje all ühes enam-vähem korteris Playboy ajakirja Eesti versiooni turule tõid. Mu üks lemmikintervjuusid kaanetüdruku Tanja Mihhailovaga keevitas mällu Tanja ema elutarkuse, mis sellel plaadil nii mitmes kohas end ise meelde tuletab. „Ega suhe pole sein, keda natuke eest ära nihutada ei saa.“ 5MIINUSE lugudes on kõikjal tajutav lähisuhete snapchat’ilik pealiskaudsus, kus tüdimus tekib isegi enne tutvust, ja see, kas keegi on kellegi pruut või ei ole, pole üheski loos takistuseks. Neljaöösuhted suhted tüdrukutega on parimad, sest nad lähevad lõpuks ise koju. Või tagasi Loksa. Vahel juhtub ka see, et tüdruk on küll läinud, aga tema omanik ehk isa on akna all. Kalifaadi seadused, kus naisel pole vanemad, vaid omanikud, tuletavad end meelde ka plaadi üheksandas loos, kus kollaboratsioon Chalice’iga kannab ühemärgilist pealkirja “?”.

...MIDA ON? ketsi peal riba on, õues sitarida on, surnud merisiga on, jalal miskit viga on, Twitteris iba on, bitch please nigga on, MIDA ON? verine lina on, plika läinud siva on, õues tema isa on, nokki löödud ___ on, supp väljas nina on, hämmingus mina on – üldse ei mõista – mega MIDA ON ?...

5MIINUSE väärtusruumi ja ka meeste tekstitehnilist geniaalsust temaatilise lihtsuse varjus kirjeldab parimal moel plaadi kuues lugu „Varas“, kus 18 Põhja Korea poolt ainuüksi a-vokaalile ehitatud kolmesilbilist riimi kõlavad orgaaniliselt kokku, mõjudes nii loomulikult ja voolavalt, et kui esimene kord seda kuulsin, hakkasin üksi autos lapsiku vaimustusega naerma – selline tekstidünaamika, mida ma iial poleks osanud sellelt plaadilt oodata. Ja lisaks seab see paika ka lubatu ja lubamatu piirid 5MIINUSE maailmas. Südant röövida on OK, pruuti varastada tohib. Himustad aga minu asju – löön maha.

...Vargal on jalad all, jälg saunalava all, mina juba taga tal, audi põhi madalal,

Ise olen täis nagu ait vanapaganal, pole muret – sama jama tal, eile oli viinavõtt, o baari palagan, täna vurab eest minu asjade karavan, pole piirkiirust, olukord palavam, kui viis miinust su pruutkleidi saba all, seal märg nagu nabalal, libe nagu tatt, ma jääst jalustrabavam, ikka veel olen täis nagu tarakan, alati on tsükkel pikk nagu ramadan,

pole aega niisama lamada, varas on Võsul ja tüüp tuleb tabada, saan kinni su pätt olen kavalam, Bruce Lee hooga su näkku mu jalatald...

Estoni Kohver:Narkots on cool. Üle panna on jällegi väga uncool. Ajusid peab olema.

Genka:Minu jaoks on 5MIINUST värskeim Legendaarne Recordsi artist. Hea ja vajalik humoorikas vaheldus Eesti räpimaastikul. See on selline 2016. aasta peoräpp. Lihtsakoeline, mõõdukalt ropp ja samas ka andekas. On kohe tunda, et mehed tegid materjali ilma pinge ja kohustuseta. Asjal on sellist A-Rühma esimese albumi fiili juures. Ega neid artiste palju pole, kelle riimid päriselt ka naljakad on. Esimesest tiraažist sajale plaadile, mis Legendaarne Recordsi veebipoest müüdi, pidid nad autogrammid ja pühendused panema. Et pärast õige pühendusega plaat õigesse ümbrikusse saaks, kirjutasid nad pühenduse saanud inimese nime WC-paberi tükile ja panid selle plaadikile vahele, et pakkijal oleks nimi näha. Algul oli plaan need vetsupaberitükid nimedega sealt välja võtta, aga otsustasin, et las jäävad. Äkki läheb inimestel vaja."

Võsu öö

On soe juunikuu reede ja kell on 23 läbi. Poolteist kuud pärast raadiosaadet, kui 5MIINUST pani Twitterisse esimese pildi vast valminud plaadist, küsin Genkalt kontakti, sest, kurat, olen seda plaati alates talvest oodanud. Kõik faktid, kuidas plaate pole veel pakitud või mehed on ise kuskil Võsul, ei sega. Helistan Genkalt saadud numbrile ja ütlen, et mul on seda plaati vaja ja olen poole tunniga Võsul. Leian spordikotist liitrise viina, tühjade kätega ei läheks ju tüli tegema. Korraks käib peast mõte, et mis ma siis teen, kui käest ära läheb. Võsul võõras nägu, raudselt vaatan seal kellegi pruuti ja mind tapetakse ära. Kurat, need pole muusikud, need mehed on midagi muud. Ei, suva. Jätan relva koju. Noa võtan. Juba loetud hetkede pärast keerab mu Land Cruiser koos iluvõresse kinni jäänud suuremate putukate ja väiksemate imetajatega ühe Võsu suvila tagahoovi.

Näen oma lemmikbändi liikmeid esimest korda näost näkku. Terrassile kaetud laud. Greibiviilud ja viinad. Suured kontserdikõlarid. Kellegi piltilus tüdruk korvtoolis. Ei vaata. Kellegi kastitäis plaate, kondoome ja minigrippe. „Tra, Sass Henno tuli siia,“ ütleb keegi telefoni. „Teeme paugu viina alustuseks,“ ütleb keegi veel.

„Kus sa tuled siis nii hilja?“

„Mul oli lapse emaga mingi paarisuhte teraapia, varem ei jõudnud,“ vastasin täiesti ausalt, sest minu pätipäevad on möödas.

„Kõva. Lapse ema sul hot või?“

„Väga.“

„Normaalne. A Kender tuli otse kohtust, kui nad Beebilõustaga siin salvestamas käisid.“

Peagi mürisevad kõlarid Võsu öös ja vaheldumisi erinevate shot’i-ringidega toimub sellel õhtul maailma esimene mitteametlik 5MIINUSE live. Sealt edasi, nagu plaadile kirjutatult rullub lahti minu esimene Võsu öö. Loobime korvi. Loomulikult viit miinust. Shot’id. Katkised pead. Shot’id. Grete Kleini pidu. Shot’id. Käpuli sinna. Veel shot’e. Ukulele. Veel shot’e. Ikka veel Seitsmes Taevas. Veel shot’'e. Ma tahaks saata kõigile sõnumeid, et ma olen 5MIINUSEGA Võsul ja ma ei tule homme kuhugi. Aga keegi minu varasemast elust ei tea, mis on 5MIINUST. Keegi ei tea, mis ma tegelikult olen.

Päevakoer:Oi, see oli ju hirmus nädalavahetus, aga Sassi laste ema on tõesti hot!

Musta plaadi eksegees

Kolm nädalat hiljem seisan lava ees kohas nimega PADA, kell on 2 öösel ja ootan Miinuseid lavale. Saan Estoni Kohvrilt sõnumi: „kus lõust ja kender?“ Vastan: „Ei tea, a ma võin Yossi osa teha:D“. Kauri tekstid on mulle alati sobinud. „haha. you’re in,“ saadab Kohver vastuse. Nii satun täiesti spontaanselt lavale koos Genka ja Miinustega, sest Vana Yoss ja Beebilõust ajasid sel hetkel mingit muud äri. Sellest saab meie esimene ühine live. Mõned tunnid hiljem näen, et Genka on Twitterisse kirjutanud: „@5MIINUST live oli lõke. Päriselt @sasshenno tuli ja littis kulmudeni“. Samal ajal olen juba mõned kilomeetrid eemal Tatari Tommi Grillis koos mõnede silmini täis veriste kivipallurite, tüdinud turvameeste ja väsinud pandasilmatüdrukutega, kes oma katkisi poisse kakluste, kukkumiste või nende mõlema järel koju meelitada üritavad. Minu white trash Tallinn, minu täiesti suvaline hommik, minu edasine elu saab sel hetkel uue eesmärgi – ma tahan nende kuttidega muusikat teha.

Päev hiljem istume Miinuste ja tüdrukutega mingis Gonsiori tänava pitsatoas ja lepime kokku, et teeme ka tulevase Võru livei koos. Seejärel Võsu Seitsmes Taevas. Siis Viljandi Cheers. Siis Von Krahl. Iga live algab ühise road trip’iga, kus träkid mürisevad viimase võimaliku detsibellini keeratud helisüsteemis ja lood saavad järjest rohkem omaks ja lähevad järjest paremaks.

Kui mõne kuu eest täitsid mu Facebooki seina mu artiklid võrdõiguslikkusest ja naistevastasest vägivallast, siis nüüd domineerivad 5MIINUSE plaadiesitluste üritused, kuhu kutsun sõpru kaasa laulma lugusid, mida isegi mu üks vanu lemmikuid, Kaarel Kose, oma laste kuuldes kuulata ei julge. Tema Must Q oli ilmselt esimene artist, kelle lugude kõik sõnad mul kunagi 7. klassis peas olid.

Kaarel Kose:5MIINUSE plaat on mul autos ja kuulan. Kui ülejäänud peret peal pole, kuulan korduvalt. Seal on tsipa sama vaibi, millega Musta Qd sai tehtud – pidu, prouad ja selline värk. Neil on väga humoorikas tekst, mis mulle meeldib. Kuigi lastele ei lase.

Estoni Kohver:Üks kirjutas Youtube’i kommentaari à la „igaüks võib niimoodi ropendada”. Ega ikka ei või küll. Või noh, kui vittude ja putside taga on ka mingi sisu, siis anna tuld.

Lancelot:Tegelt on point, et fun oleks. Nii meil endal kui ka kuulajatel, põhiliselt meil endal. Pole mõtet üle mõelda, neid maailmaparanduse lugusid on ammu enne ja kogu aeg tehtud.

Viimasel kuul on mult korduvalt küsitud, kuidas „selline soorolle kinnistav muusika, seksistlikud ja naisi alandavad laulusõnad ning elupõletamist soosiv patune popkultuur“ mu enda väärtuspildiga kokku läheb. See on küsimus, mida olen alati oodanud. Ikka ja jälle, puudutades loomingus elu piirjooni, millest üle astudes ootab see hämar ja tundmatu maailm, kus reeglid, kuhu me oma turvalistes eludes klammerdume, ei kehti, tekib korralikel, ohututel ja heasüdamlikel inimestel küsimus: „Mida sa sellega öelda tahad?“

Ma ei tea, millal keegi viimati uuris mõnelt noorelt fotograafilt: „Miks sa teed lagunevast majast sellise mustvalge pildi?“ Ma olen kindel, et Eestis on ainult prokuratuur võimeline midagi nii debiilset küsima. 5MIINUST on detailitäpne portree ühiskonna nurgatagusest, kuhu tähelepanupäike tihti ei paista. Nendes lugudes saavad eluõiguse teod ja tegelased, kes muidu parimal juhul kadunuks jäämise korral krimiuudistesse jõuavad. Või siis, kui mõnes teises alevis aastaid oma tütreid vägistanud pereisa tingimisi saab. See viimane nüüd ei ole lugu 5MIINUSE plaadilt, vaid midagi, mis mul uudistest meelde tuli. Väikeasulate dekadents on teravkeelsete tekstikunstnike inspiratsiooniks. Reaalsuse kõige räigemad vormid on läbi ajaloo olnud lapsepõlvekoduselt valus-tuttavad loojatele, kes on ehitanud läbi oma loomingu tahtmatult parema ja turvalisema homse. Kuidas?

See on üks vana lastepsühholoogide trikk traumaohvritega töötamisel. See on kasutusel ka laiemalt, näiteks koolikiusajate puhul. Trikk on selles, et sulle näidatakse suvalisi pilte, tegelastest, tegevustest, sündmustest, ja küsitakse, kes sina siin pildil oled. Miks just see? Miks just sinu suu on kinni, miks just sind pekstakse, või miks just sina oled see, kes peksab, või see kes vaikides nurgas seisab? Kes oled sina 5MIINUSE maailmas?

Ma räägin alati sellest, kuidas mõjuvate lugude taga on peidus metalood. No pun intended. Loksa libud. Läbi elu kasvõi ajutist armastust otsivad haiget saanud tüdrukud, kelle isad on kunagi nende emadega samamoodi käitunud. Fuuria. Femdom linnatüdruku tuhkatriinulugu, kelle kõrge enesehinnang on üles ehitatud kaitsekest olematu eneseaustuse peitmiseks. Ükskõiksus järgmise päeva amööbitunde vastu päästab pettumustest. Väikeasulate lootusetusetus aga peidab kaitset pettumuste eest, sest kui sul pole suuri unistusi, ei ole sul võimalik pettuda. Taas haiget saada. Taas tunda, et sul pole tegelikult mitte kedagi peale sõprade, kellega sa pidu paned. Peale su madala Audi. See on minu tõlgendus.

Nii et kui te ei taha, et te tütred meie suvilates ärkavad, hoidke ja armastage neid sündimisest saati nii, et nad tunneks, et nende keha ja hing on puutumatu, ja neil on mingi tegelik väärtus. Rääkige neile neid rääkimata lugusid oma noorusest, neid vigu, mida te olete teinud, neid haiget saamisi, mida olete kogenud, neid seatempe, mida teie hingel, kes te meie laividel esireas bängite, kindlasti on. Sest vastasel juhul võtab 5MIINUSE kalifaat nad endale ja nende elu lendab tuhandeks pisikeseks tükiks iga kord, kui keegi sellele haprale isiksusele mõne sotsiaalmeediaajastu pommivöö nagu tähelepanu või MDMA ulatab.

Estoni Kohver:Tuju on tähtis. Enesehävituslik viinapanek on out. Rõõmus entusiasm on in.

Päevakoer: „Stay in school, kids, mingi ajani.

Järgmine hommik

Sa loed seda lugu suvel, mis on 5MIINUSE suvi. Tuhanded kilomeetrid esinemistevahelisi jutuajamisi, shot’e, chat’e, snap’e, shot’e ja spontaanseid sisenemisi tundmatutesse asulatese, helirõhk avatud akendest väljapääsu otsimas, on teinud mulle selgeks, et 5MIINUST ei karda mitte midagi.

Ei vastutust. Ei järgmist hommikut. See on nagu see vana lugu poistest, kes lähevad sügavale metsa, kuhu nad ei tohiks paljude arvates minna. Et mängida teemadega, millega paljude arvates ei mängita. Miks? Sest siis tekib sul nende teemade ees vastutus. Jah, see on viide mu õpetaja Rein Marani vanale filmile „Laanetaguse suvi“, kus poisid läksid keelust hoolimata metsa. Et hundikutsikate elusid päästa. Ma ei tea, kas me mõne elu oleme päästnud, aga me oleme üle Eesti erinevates klubides päästnud lahti mõned väga head peod. Ja me oleme aidanud ka mõnedel väga ilusatel tüdrukutel peolt turvaliselt koju jõuda. Ja me oleme teinud ka mõned väga head lood, mis aitavad muresid unustada ja reaalsust korraks uue pilguga vaadata.

5MIINUST võitis eelmisel nädalal Sky Plusi ja Universali remix’i-võistluse, tehes enda omaks Jüri Pootsmani loo „Nii või naa“. „Aasta plaat“ on tänaseks müügil kõikjal. Lood on Soundcloudis. Viinad on külmas, greip on lõigatud ja mikrofonid on valmis. Näeme 12. augustil Tõrvas, 13. augustil Elvas. Selle loo kirjutamise käigus ei ole sooritatud ühtki kriminaalkuritegu.

Estoni Kohver:Mingi noor tüüp pidi Võsu peal ringi käima ja kuulutama, et ta on Kohver. Ärge uskuge. Tõeline Kohver hui kuulutab, et ta on Kohver.

Päevakoer:Kõik on nagu öeldud vist või kui sai mainitud, et Miinused ei karda midagi, siis Kohver kardab varbaid näiteks. Tänks ja tsau.

Põhja Korea:Täna kuulsime, et mingid jõnglased kuskil Lasnamäel toksivad päeval palli ja kuulavad telost kalifaati kõrvale. Sujuv.

Jälgi Twitteris ja Instagramis @5MIINUST.