Sassoon ja šampoon – uus, parem versioon
Sassooni nimi tuletab suuremale osale lugejatest midagi meelde. Enamikule Vidal Sassooni šampoone ja lokitange, mõnele Siegfried Sassooni luule. Nüüd ehk paljudele ka Donald Sassooni Euroopa kultuuriloo.
"Euroopa kultuuri ajalugu" on tuhat lehekülge teksti ning kakssada lehekülge märkusi ja viiteid lisaks. Aga pettuma peab see, kes otsib siit ülevaadet, kuidas kultuuriheerosed on kirjandust ja kunsti moderniseerinud, või avangardist kui kultuuri vedrust ja vedurist. See on raamat, milles Dumas' nime leiab registris enam kui Dostojevskit, T. S. Eliotist rääkimata. Aga pettuma peab ka see, kes otsib siit lugusid kuulsate kunstnike armuelust, mida tavaliselt serveeritakse sildi all "Tõeline XX sajand". Kuigi mõne vihje ju leiab.
Sassoon lähtub sellest, et kunstnik loob alati publikule ja iga teos on korraga nii kunst kui toode. Selle raamatu teemaks on kunst kui toode ja seda turul levitav kultuuritööstus. Sassooni eesmärk on näidata, kui tugevalt ja otsustavalt mõjutavad kultuuri just nimelt muutused selle müügis, serveerimises, tarbimises. Selle raamatu keskmes on kultuuri rahastamine ning eri sotsiaalsete kihtide roll kultuuritööstuses. Eriti palju räägib ta keskklassist kui uue kultuuritööstuse tarbijate põhikihist, aga ka sellest, kuidas madalamatest rahvakihtidest kultuuri tarbijaid luuakse.
Rahaga on mõõdetud tavaliselt levi- ja massikultuuri. See pole aga raamat mitte ainult või eeskätt massikultuurist, vaid suures osas vanast kõrgkultuurist läbi sotsioloogilise prisma. Sassoon räägib sellest, kuidas ja millisest kõrge kultuuri osast saab laialt tarbitav kultuur ja kuidas seejärel kujuneb välja juba levikultuur kui omaette nähtus, olgu selleks levikirjandus või levimuusika.
Raamat näitab, kuidas kõrgkultuur üritas olla ja püsida, aga siiski liikus perifeeriasse.
Nagu ikka sellised kultuurilood, keskendub teos maadele, mis on määranud ülejäänud Euroopa kultuuri arengut.
Pole tähtis, kas lähtutakse kõrge kunsti uuendamisest või rahast, ikka on keskmes samad riigid ja kultuurid. Siiski on hea, et siit leiab üsna palju materjali ka kõrvalisemate riikide kohta. Eriti 20. sajandi puhul on tegelikult palju juttu ka Ameerika kultuurist kui olulisest Euroopa mõjutajast. Ja nagu ikka sellistes raamatutes, ei leia me eesti kultuuri kohta praktiliselt sõnagi. Samas võib seda raamatut lugedes jääda pikalt mõtlema eesti kultuuri vastavatest osadest ja arenguvedrudest.
Teos kõneleb kultuuritööstuse jaoks kesksete kultuurivaldkondade arengust ja muutumisest. Nii on enne Esimest maailmasõda põhiliselt juttu kirjandusest ja muusikast, aga pärast seda põhiliselt filmist, televisioonist ja massikultuurist. Varasema aja jutt räägib eeskätt üksikisikute mõjust kultuurile, 20. sajandi osa aga rohkem riigi mõjust ja autoritaarsete riikide kultuuripoliitikast.On väga huvitav lugeda Itaalia fašismiaja kultuuripoliitikast ja mõelda Eestile. Pealkirjale vaatamata käsitletakse põhiliselt aega enne Esimest maailmasõda. Pikemalt on juttu ka muutustest kuni 1960. aastateni. Hilisem aeg on vaid lõpetuseks.
Kuidas kõneleb Sassoon näiteks muusikast, mis sobib illustreerima ka muude valdkondade mudelit?
Lugu algab sellega, kuidas muusika ja selle tegija vabanes metseenide eestkoste ja kinnimaksmise käest. See andis võimaluse loojatel oma loomingut müüa, mis aga tähendas kogu senise lihtsa muusikamaailma ümberkujundamist. Kui metseenluse puhul piisas, et krahv andis oma lauas süüa ja lossis magamis koha, siis uus süsteem vajas keerukat kultuuritööstuse masinavärki.
Nüüd oli vaja mänedžere, kontserdikorraldajaid, toimivat lepingute süsteemi jms. Teiselt poolt aga eeldas turg piisavalt jõukaid ostjaid. Ent ostmine ei ole lihtne asi. Keegi peab ehitama ja ülal pidama kontserdimaju. Kuulaja peab saama pisutki muusikalist haridust, et loodut mõista ja hinnata - mis nõuab raha õpinguteks. See omakorda loob turu nootidele, instrumentidele, õpetajatele, muusikakoolidele. Nootide kirjapanek eeldab noodikirja väljakujunemist ja standardiseerumist. Tarbimine ja õppimine eeldab vaba aega, mis vajab suuremat sissetulekut sama töö eest. Ja esialgu põhines kogu tarbimisstruktuur soovil olla nagu aristokraat, senine muusika põhikuulaja. Ning lõppeks, kogu see masinavärk polnud enam eraasi, vaid avalik asi, mis eeldas riigilt teatud reegleid. Need võisid saada tsensuuri, maksude, ideoloogilise kontrolli jms kuju. Teos näitab, kuidas kultuuri tarbimise erinevad tegurid omavahel põimusid ja üksteist mõjutasid.
Niisiis ei kõnele see raamat heast muusikast muusikaloo tähenduses, vaid müüvast muusikast, olenemata sellest, kas tänapäeva muusikalugu peab kõnealust teost kõrgeks kunstiks või kõntsaks (muide, tänapäeva mõistes popmuusikast on juttu üsna vähe). Muusikute ja nende loomingu kõrval on sama palju juttu näiteks klaveritööstusest. Raamat kõneleb sellest, kuidas tekkis staaride kultus, kes alguses polnud mitte oma jalgevahet kratsivad Madonnad, vaid ooperilauljad. Näitab, kuidas seda masinat käigus hoitakse ja kes määravad, kellest saab staar ja kellest mitte, ning miks mõned maad on mõnes valdkonnas edukad ja teised mitte. Näiteks räägib Sassoon sellest, kuidas itaallased määrasid ooperi arengut, ja näitab, et asi polnud ainult heliloojate headuses.
Tema teesiks on see, et nemad olid lihtsalt publikule kuuldav ja nähtav osa keerukast ärimasinast, mille keskel oli impressaario, kes ooperi levitamist juhtis.
Raamat räägib ka sellest, kuidas tänapäeval klassikaliseks muusikaks nimetatud liik asendus laias tarbimises kerge muusikaga. Avab autorikaitse rolli ja surnud heliloojate loomingu võidukäigu, mis ei jätnud elavatele kontsertidel eriti kohta. Klassikaline muusika kivistus vaid pisikese hulga kanooniliste autorite ja teoste esitamisele. Sellega seostub klassikalises muusikas dirigentide võim.
Sassoon räägib ka tehnika mõjudest, sellest, kuidas 20. sajandi muusikatööstus muutus heliplaadistamise ja ringhäälingu kaudu. Algne heliplaat võimaldas salvestada ainult lühikesi lugusid, see aga muutis inimeste kuulamisharjumusi. Koos sellega tõusis üha tähtsamaks laul. Need muutused kujundasidki välja tänapäevase muusikasituatsiooni.
Selles raamatus pole keerukaid filosoofilisi arutlusi kunsti olemuse üle ega postmodernistlikku juttu simulatsioonist, alateadvusest jms. Siin pole ka keerukaid sotsioloogilisi teooriaid sotsiaalsest kapitalist jms, mis varjavad tavaliselt üpris primitiivseid mõtteid. Aga see pole ka mitte lihtsalt arvude ja tabelite kogu, kuigi statistikat ja väga huvitavaid tabeleid on küllalt. See on lihtsalt, arusaadavalt, loogiliselt ehitatud raamat, milles on tohutul hulgal tähelepanuväärseid kultuurifakte. Teos on enamasti väga huvitav, vaid lõpupoole valgub natuke laiali valguv ja muutub tüütuks. Lisaväärtuse annab talle vaikne, kuid pidev iroonia kogu kõrgest kultuurist kirjutamise klišeestunud põhialuste suhtes.
Vidal Sassoon on modernistliku soengustiili isa ja samal ajal mees , kes muutis soengutegemise miljoneid tootvaks tööstusharuks. Ja niimoodi mõeldes pole Donaldi ja Vidali lood teineteisest just kaugel, kuigi Donald Vidalit kordagi ei maini. Aga ka Siegfried Sassooni leiab vaid ühes lauses.
