Sassoon ja šampoon – uus, parem versioon
Sassooni nimi tuletab suuremale osale lugejatest midagi meelde. Enamikule
Vidal Sassooni šampoone ja lokitange, mõnele Siegfried Sassooni
luule. Nüüd ehk paljudele ka Donald Sassooni Euroopa kultuuriloo.
“Euroopa kultuuri ajalugu” on tuhat lehekülge teksti
ning kakssada lehekülge märkusi ja viiteid lisaks. Aga pettuma peab
see, kes otsib siit ülevaadet, kuidas kultuuriheerosed on kirjandust ja
kunsti moderniseerinud, või avangardist kui kultuuri vedrust ja
vedurist. See on raamat, milles Dumas’ nime leiab registris enam kui
Dostojevskit, T. S. Eliotist rääkimata. Aga pettuma peab ka see, kes
otsib siit lugusid kuulsate kunstnike armuelust, mida tavaliselt serveeritakse
sildi all “Tõeline XX sajand”. Kuigi mõne vihje
ju leiab.
Sassoon lähtub sellest, et kunstnik loob alati
publikule ja iga teos on korraga nii kunst kui toode. Selle raamatu teemaks on
kunst kui toode ja seda turul levitav kultuuritööstus. Sassooni
eesmärk on näidata, kui tugevalt ja otsustavalt mõjutavad
kultuuri just nimelt muutused selle müügis, serveerimises,
tarbimises. Selle raamatu keskmes on kultuuri rahastamine ning eri sotsiaalsete
kihtide roll kultuuritööstuses. Eriti palju räägib ta
keskklassist kui uue kultuuritööstuse tarbijate põhikihist,
aga ka sellest, kuidas madalamatest rahvakihtidest kultuuri tarbijaid luuakse.
Rahaga on mõõdetud tavaliselt levi- ja massikultuuri.
See pole aga raamat mitte ainult või eeskätt massikultuurist, vaid
suures osas vanast kõrgkultuurist läbi sotsioloogilise prisma.
Sassoon räägib sellest, kuidas ja millisest kõrge kultuuri
osast saab laialt tarbitav kultuur ja kuidas seejärel kujuneb välja
juba levikultuur kui omaette nähtus, olgu selleks levikirjandus või
levimuusika.
Raamat näitab, kuidas kõrgkultuur
üritas olla ja püsida, aga siiski liikus perifeeriasse.
Nagu ikka sellised kultuurilood, keskendub teos maadele, mis on
määranud ülejäänud Euroopa kultuuri arengut. Pole
tähtis, kas lähtutakse kõrge kunsti uuendamisest või
rahast, ikka on keskmes samad riigid ja kultuurid. Siiski on hea, et siit leiab
üsna palju materjali ka kõrvalisemate riikide kohta. Eriti 20.
sajandi puhul on tegelikult palju juttu ka Ameerika kultuurist kui olulisest
Euroopa mõjutajast. Ja nagu ikka sellistes raamatutes, ei leia me eesti
kultuuri kohta praktiliselt sõnagi. Samas võib seda raamatut
lugedes jääda pikalt mõtlema eesti kultuuri vastavatest
osadest ja arenguvedrudest.
Teos kõneleb
kultuuritööstuse jaoks kesksete kultuurivaldkondade arengust ja
muutumisest. Nii on enne Esimest maailmasõda põhiliselt juttu
kirjandusest ja muusikast, aga pärast seda põhiliselt filmist,
televisioonist ja massikultuurist. Varasema aja jutt räägib
eeskätt üksikisikute mõjust kultuurile, 20. sajandi osa aga
rohkem riigi mõjust ja autoritaarsete riikide kultuuripoliitikast.On
väga huvitav lugeda Itaalia fašismiaja kultuuripoliitikast ja
mõelda Eestile. Pealkirjale vaatamata käsitletakse
põhiliselt aega enne Esimest maailmasõda. Pikemalt on juttu ka
muutustest kuni 1960. aastateni. Hilisem aeg on vaid lõpetuseks.
Kuidas kõneleb Sassoon näiteks muusikast, mis sobib
illustreerima ka muude valdkondade mudelit?
Lugu algab sellega,
kuidas muusika ja selle tegija vabanes metseenide eestkoste ja kinnimaksmise
käest. See andis võimaluse loojatel oma loomingut müüa,
mis aga tähendas kogu senise lihtsa muusikamaailma ümberkujundamist.
Kui metseenluse puhul piisas, et krahv andis oma lauas süüa ja lossis
magamis
koha, siis uus süsteem vajas keerukat kultuuritööstuse
masinavärki.
Nüüd oli vaja mänedžere,
kontserdikorraldajaid, toimivat lepingute süsteemi jms. Teiselt poolt aga
eeldas turg piisavalt jõukaid ostjaid. Ent ostmine ei ole lihtne asi.
Keegi peab ehitama ja ülal pidama kontserdimaju. Kuulaja peab saama
pisutki muusikalist haridust, et loodut mõista ja hinnata – mis
nõuab raha õpinguteks. See omakorda loob turu nootidele,
instrumentidele, õpetajatele, muusikakoolidele. Nootide kirjapanek
eeldab noodikirja väljakujunemist ja standardiseerumist. Tarbimine ja
õppimine eeldab vaba aega, mis vajab suuremat sissetulekut sama
töö eest. Ja esialgu põhines kogu tarbimisstruktuur soovil
olla nagu aristokraat, senine muusika põhikuulaja. Ning lõppeks,
kogu see masinavärk polnud enam eraasi, vaid avalik asi, mis eeldas
riigilt teatud reegleid. Need võisid saada tsensuuri, maksude,
ideoloogilise kontrolli jms kuju. Teos näitab, kuidas kultuuri tarbimise
erinevad tegurid omavahel põimusid ja üksteist mõjutasid.
Niisiis ei kõnele see raamat heast muusikast muusikaloo
tähenduses, vaid müüvast muusikast, olenemata sellest, kas
tänapäeva muusikalugu peab kõnealust teost kõrgeks
kunstiks või kõntsaks (muide, tänapäeva mõistes
popmuusikast on juttu üsna vähe). Muusikute ja nende loomingu
kõrval on sama palju juttu näiteks klaveritööstusest.
Raamat kõneleb sellest, kuidas tekkis staaride kultus, kes alguses
polnud mitte oma jalgevahet kratsivad Madonnad, vaid ooperilauljad.
Näitab, kuidas seda masinat käigus hoitakse ja kes
määravad, kellest saab staar ja kellest mitte, ning miks mõned
maad on mõnes valdkonnas edukad ja teised mitte. Näiteks
räägib Sassoon sellest, kuidas itaallased määrasid ooperi
arengut, ja näitab, et asi polnud ainult heliloojate headuses. Tema
teesiks on see, et nemad olid lihtsalt publikule kuuldav ja nähtav osa
keerukast ärimasinast, mille keskel oli impressaario, kes ooperi
levitamist juhtis.
Raamat räägib ka sellest, kuidas
tänapäeval klassikaliseks muusikaks nimetatud liik asendus laias
tarbimises kerge muusikaga. Avab autorikaitse rolli ja surnud heliloojate
loomingu võidukäigu, mis ei jätnud elavatele kontsertidel
eriti kohta. Klassikaline muusika kivistus vaid pisikese hulga kanooniliste
autorite ja teoste esitamisele. Sellega seostub klassikalises muusikas
dirigentide võim.
Sassoon räägib ka tehnika
mõjudest, sellest, kuidas 20. sajandi muusikatööstus muutus
heliplaadistamise ja ringhäälingu kaudu. Algne heliplaat
võimaldas salvestada ainult lühikesi lugusid, see aga muutis
inimeste kuulamisharjumusi. Koos sellega tõusis üha tähtsamaks
laul. Need muutused kujundasidki välja tänapäevase
muusikasituatsiooni.
Selles raamatus pole keerukaid filosoofilisi
arutlusi kunsti olemuse üle ega postmodernistlikku juttu simulatsioonist,
alateadvusest jms. Siin pole ka keerukaid sotsioloogilisi teooriaid
sotsiaalsest kapitalist jms, mis varjavad tavaliselt üpris primitiivseid
mõtteid. Aga see pole ka mitte lihtsalt arvude ja tabelite kogu, kuigi
statistikat ja väga huvitavaid tabeleid on küllalt. See on lihtsalt,
arusaadavalt, loogiliselt ehitatud raamat, milles on tohutul hulgal
tähelepanuväärseid kultuurifakte. Teos on enamasti väga
huvitav, vaid lõpupoole valgub natuke laiali valguv ja muutub
tüütuks. Lisaväärtuse annab talle vaikne, kuid pidev
iroonia kogu kõrgest kultuurist kirjutamise klišeestunud
põhialuste suhtes.
Vidal Sassoon on modernistliku
soengustiili isa ja samal ajal mees
, kes muutis soengutegemise miljoneid tootvaks tööstusharuks. Ja
niimoodi mõeldes pole Donaldi ja Vidali lood teineteisest just kaugel,
kuigi Donald Vidalit kordagi ei maini. Aga ka Siegfried Sassooni leiab
vaid ühes lauses.