“Into the Labyrinth”
(Steamhammer/SPV)
Ma ei imestaks, kui Saxon kujuneks varsti maailma viimaseks algupäraseks
Briti uue laine heavy metal’i ansambliks, mis koos püsida ja
turneerida jaksab. Saxon pole kunagi olnud mu lemmikbänd – liiga
pateetiline ja ülespuhutud on tundunud nende emotsionaalne machismo, liiga
peavooluga tiiba ripsutavad nende menuballaadid –, kuid kahtlemata teevad
nad oma tööd nagu totaalsed professionaalid. Mis siis, et
higilõhn kohati muusikassegi imbub: Saxonile sobib töine aura.
Saxoni kaheksateistkümnes kauamängiv, kahe turnee vahel
kiiruga sündinud “Into the Labyrinth” ei vea selles osas alt.
Biff Byfordi vokaal mingeid väsimise märke ei ilmuta, pigem on see
varasemast läbitungivamaks muutunud, mistõttu tüüpilistel
raskerokk-hetkedel, nagu palades “Live to Rock” või
“Slow Lane Blues”, kõlab kogu Saxon üsna sarnaselt
AC/DCga. Kõige siiramalt omas elemendis sulistab bänd siiski
tundeküllastes “ajaloolistes” oopustes nagu “Demon
Sweeney Todd” või “Valley of the Kings”.
Aegu, mil Saxon oma žanri piire kompis, meenutab akustiline slide-versioon
palast “Coming Home” (elektrilisena ilmunud seitsme aasta eest
albumil “Killing Ground”); mesiballaadi “Voice”
tasakaalustavad kompromissitud, suisa motörheadlikud otsevalangud
“Crime of Passion” ja “Hellcat”. “Into the
Labyrinth” pakub mitmetahulist ja täidlast, ehkki ootuspärast
heavy-rock-elamust.
7
