Scarlett Johansson

“Anywhere I Lay My Head”

(Rhino)


Mõistetav algus vestlusele sellest plaadist oleks küsimus “Miks?”. Ja vastus “Miks mitte?” oleks samuti üsna arusaadav. Nii et las see asi jääb viiki. Sest tegelikult on nagunii juba hilja mõtiskleda, miks ikkagi näitlejatar Johansson tegi ära albumitäie Tom Waitsi cover’eid. Kui tõesti mitte liiga palju küsida, siis tegelikult on seda plaati võrdlemisi kerge kuulata.


Kui ma ütlen viimase lause valjusti rõhuga sõnal “võrdlemisi”, siis pean ma silmas Scarlett Johanssoni kui lauljat, sest selles rollis on ta küll päris vilets. Plaadi nimilugu – tõmmis Annie Lennoxist, millega superstaarisaate lõppvooru ei murraks – selgitab rohkem kui sadakond sõna.


Aga ikkagi pole see kõik siin mingi Hollywoodi haltuura. See on viisakalt, ehkki natuke liiga püüdlikult kujundatud plaat, kuhu sobis paari kohta taustalauljaks isegi David Bowie. Ja et see disain just sedamoodi vastuvõetav sai – õhuline, feminiinne, omajagu isegi filmilik, kui lubate –, on produtsent David Andrew Siteki (ansamblist TV On The Radio) teene. Isegi kui mõista, et tema pehmed manöövrid ja täpne värvivalik stuudiopuldis olid küllap paratamatud just Johanssoni vokaalsete abituste varjamiseks. Kuulake järele – näiteks Annie-stiilis lopsakas elektropop “I Don’t Wanna Grow Up” annab aimu.


Kenake paari kuulamise plaat niisiis, mille seltsis on viiteid Tom Waitsi originaallugudele tegelikult sama vähe vaja kui loetelu preili Johanssoni filmirollidest.
5