Dresden on minu jaoks eriline linn. Sattusin sinna esimest korda 1979. aastal, kui sõitsin rongiga külla vanemate tuttavatele. Ka pärast Ida-Saksamaa kadumist Euroopa kaardilt olen seal korduvalt olnud ja ikka on see olnud väga emotsionaalne. Linna barokkarhitektuur ja lõputud kunstiväärtused on sellest ainult üks, kuigi suur osa.

Dresdeni ilu all peituvast süngest ajaloost sain esimesena aimu Kurt Vonneguti romaani „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda“ kaudu, mis räägib linna pommitamisest liitlaste poolt 1945. aasta alguses. Vonnegut oli pommitamise ajal ise sõjavangina Dresdenis. Valda Raua tõlge avaldati eesti keeles juba 1971. aastal. Aga pommitamise käsitlemise kohal rippus väga kaua tabumärk – liitlased pommitasid Dresdeni küll maatasa, kuid kas polnud see siis õigustatud, kui käis sõda natside vastu. Dresden on aga erijuhtum ja õnneks käsitleb Sinclair McKay seda nii faktitäpselt kui ka humanistlikult.

Linna lauspommitamise eelõhtul veebruaris 1945 oli Punaarmee Dresdenist pisut alla saja kilomeetri kaugusel.


Avalehele
57 Kommentaari
Loe veel: