05.09.2008, 00:00
Schröderiseeruv Euroopa
Suurte eesmärkide saavutamiseks on alati vaja idealismi. Euroopa hetkepoliitikat iseloomustab paraku pragmatism, mis ei näe kaugemale järgmistest valimistest, nendib Euroopa parlamendi saadik Katrin Saks.
Euroopa Liidus hakkab saama igapäevaseks, et poliitikute ind kellelegi
“meeldida” ületab soovi töötada Euroliidu
üksmeele nimel. Seda on näha nii kodupoliitikas kui ka
rahvusvahelisel mänguväljakul, kus omahuvid maskeeritakse
tavapäraste poliitilise võitluse loosungitega. Võtkem
näiteks Euroopa Parlamendi suurte parteide kokkumängud: kord
ühe, kord teise väärtuse, riigi, idee, leppe nimel leiavad
parlamendi suuremate parteide juhid tagatubades vajadusel alati
üksmeele.
Silmakirjalikkuse pidu
Eriti valusalt torkab silma Venemaale meeldimise soov: Euroopa Liidu
asutajaliikmed Prantsusmaa ja Saksamaa keeldusid Bukaresti NATO tippkohtumisel
andmast Gruusiale ja Ukrainale liitumise teejuhist ehk garantiid
organisatsiooniga ühinemiseks, väites, et see rikuks Euroopa
“jõudude tasakaalu”. Eestile, kes on naabruspoliitika oma
hingeasjaks võtnud, märkis NATO tippkohtumine suurt
läbikukkumist, rääkimata liikmelisuse taotlejate kaotusest, mida
NATO sisekõhklused tekitasid.
Et ebamäärasus aitab
otseselt kaasa Moskva püüdlustele endistes liiduvabariikides
mõjujõu taastamisele, näitab ilmekalt sõda
Gruusias.
Samas nägid Lääne korrespondendid Gruusia
ja Ukraina ukse taha jätmises Euroopa riikide lähenemist. Ameerika
ootustele tehti üks-null ära ja Euroopa suure vankri vedajate, Saksa-
ja Prantsusmaa tahtmine jäi lõpuks peale. Tegelikult
“toodeti” rahu asemel sõda ja seda on lihtsam alustada kui
lõpetada – millele nüüd prantslased peavad EL
eesistujana pühenduma.
Euroopa Nõukogu Parlamentaarse
Assamblee (ENPA) presidendi René van der Lindeni sõnul
õõnestavad Euroopa alustugesid topeltstandardid. Need
õiged sõnad ütles Linden oma viimasel Moskva-visiidil,
pärast seda, kui eestlased süüdistasid Lindenit majandushuvides
Venemaal.
(Peamiselt põhineb see väide faktil, et van
der Linden on Hollandi firma Noble House Holding vaatlejate kogu esimees.
Ettevõte rajab Venemaale Vladimiri oblastisse Sobinski rajooni
tööstusparki, mille investeeringute kogumaht on kaheksa miljardit
krooni.) See oli vastuseks mehe fakte moonutavatele süüdistustele
stiilis “Eestil pole õigus kasutada maetud sõdureid
poliitilise tööriistana”, millega ta jahmatas Eesti
juhtpoliitikuid oma visiidil Tallinna. Nii teenis ka René van der Linden
auga välja oma koha Schröderi, Chiraci ja Berlusconi vanas
kaardiväes ja kaotas igasuguse usutavuse Euroopat esindava poliitikuna.
Kristiina Ojuland, kes valiti ENPA poliitilise komitee aseesimeheks,
kinnitas Lindeni skandaali ajal, et edaspidi läheb Euroopa Nõukogu
korruptantidel täbarasti, sest Ojuland isiklikult hakkab
võimalikele uutele “vanderlindenitele” kindlasti vastu
seisma. Saatuse iroonia, et viimati Aserbaidžaani pealinnas Bakuus toimunud
inimõiguste konverentsil viibides juhtus mulle kätte kohalik
teataja Caspian Business News, milles Riigikogu asespiiker
rõõmustab kohalike meeli sellega, et tunnistab Eesti valmisolekut
toetada Azerbaidžaani soovi astuda Euroopa Liitu. Aserid suhtlevad hetkel veel
Euroliiduga tema naabruspoliitika instrumendi kaudu ja meie poliitikutel poleks
aus lubada, et kiirustame nende liitumist. Sest sellised asjad otsustatakse
ikka üheskoos meie Euroopa partneritega.
Kuldse trio
kiiluvees
Kõik see viib mõtted tagasi aega,
mil Euroopat valitses kuldne trio Jacques Chirac, Silvio Berlusconi ja Gerhard
Schröder, kes üksteise võidu Vladimir Putinile kingitusi
tegid. Euroopa triivis Venemaa kiiluvees ning vast li
itunud idaeurooplastele püüti koht kätte näidata. Vana
saaga jätkumist Vene teljel tõestab vahest seegi, et Vladimir
Putin, tehes oma ringkäigu Prantsusmaal peaministrina, soovis
külastada ka “vanu sõpru”, sealhulgas Chiraci.
Putin mitte ainult ei eiranud kirjutamata reeglit, mille kohaselt
valitsusjuht niisuguseid visiite ei tee, vaid ta tahab selle reegliks muuta.
Venemaa Riigiduuma arutabki seadusemuudatust, mis laiendaks Putini kui
peaministri mõjujõudu välispoliitikas. “Niimoodi
jäävad Venemaa välissuhted endiselt sama mehe kätte ja seda
vaatamata presidentide vahetumisele,” on seda kommenteerinud Eesti
president Toomas Hendrik Ilves. Selle poliitika põhijoon on mängida
ELi välispoliitika lahkarvamustele.
Venemaa kahenäoline
välispoliitika andis aga omakorda võimaluse kasu lõigata
Gruusia sõja ajal, kui Medvedjev püüdis oma
läänelikkuse-kapitali toel usaldust ja toetust võita.
Kui Vene värgile saame vaid kaudselt viltu vaadata, siis koduõues
peab asja võtma väga tõsiselt. Angela Merkelil olid hiljuti
rasked sisepoliitilised ajad ja kohe hakati luulutama Schröderi naasmise
võimalikkusest. Kas valijatel on tõesti ununenud üks meie
aja suurimaid korruptsiooniskandaale, kus ELi suurima liikmesriigi
liidukantsler otsustas vahetult pärast ametiaja lõppu asuda Venemaa
riikliku gaasihiiglase teenistusse? Košmaar, millest oleks
tõelises demokraatias võimatu unistada!
Nädalapäevad tagasi selgus, et ka Soome endine peaminister Paavo
Lipponen hakkab nõustama “rahvusvahelist konsortsiumi” Nord
Stream, et “aidata veenda põhjanaabrite otsustajaid
Läänemere põhja rajatava gaasitoru vajalikkuses ning
kiirendada projektile vajalike keskkonnalubade hankimist”.
Olgugi et Läänemere juhtme osas on Baltimaades ja Poolas üles
näidatud suurt vastumeelt ning et Euroopa Liidus on gaasijuhtme projekt
tekitanud palju pingeid ja kahtlusi nii poliitiliste kui ka keskkonnaalaste
riskide tõttu, ei näe Lipponen midagi halba selles, et ta endise
peaministrina astub tugevalt politiseeritud ja palju vaidlusi tekitanud
gaasitoruprojekti teenistusse. “Eks Lipponen on ise ka öelnud, et
toru tuleb nagunii, ja kui surm tuleb nagunii, siis pole ju mõtet
ravimisega selle vastu võidelda,” on seda tabavalt kommenteerinud
kolleeg Andres Tarand. Seesinane samm Lipponenilt ei tõesta kahjuks
midagi muud kui Idast tuleva jaga-ja-valitse poliitika tõhusust.
Ka Romano Prodile pakuti pärast valimiskaotust töökohta
Gazpromi South Streami projektis, kuid vähemasti esialgu pole endine
Euroopa Komisjoni esimees alla kirjutanud. Aga Bulgaaria, Ungari, Sloveenia ja
Serbia on juba vastu võtnud memorandumid selle projektiga
liitumiseks.
Kahetsusväärne, et uusliikmed, näiteks
Ungari, loobuvad ühise ELi tegevuskava nimel pingutamast ja
sõlmivad Venemaaga kähku otselepped, põhjendades seda
ühtse energiapoliitika puudumisega. Nimetagem seda Läänelt halva
eeskuju võtmiseks, või kujundlikumalt – nende
“schröderiseerumiseks”. Ja lõppulemusele pole palju
vahet, kas seda tehakse isikliku kasu või lühiajaliste poliitiliste
eesmärkide saavutamiseks.
Vaadates praegu Euroopa Liidu
välispoliitika juhi Javier Solana pikka puhkust ja soovimatust sekkuda
konflikti Gruusias, mis otseselt puudutab ka Euroopat, tekib
põhjendatult küsimus, kas ka tema on otsustanud siduda oma tuleviku
Gazpromiga.
Millel põhineb koostöö?
Euroopa Liidu kohta on tihti kriitiliselt öeldud, et
oleme rahvus
vahelisel areenil väike tegija, suutmata põhimõttelistes
asjades kokku leppida. Niikaua, kui iga liikmesriik üritab ise tehinguid
teha ja oma hinda välja kaubelda ning lühiajalise kasu nimel lastakse
silmist pikaajalisem ühistulu, on meil põhjust tuleviku pärast
tõsist muret tunda.
Sellest polegi ju nii kaua aega
möödas, kui ka meie peaminister Ansip rääkis, et Euroliidu
ühine energiapoliitika on tore küll, kuid gaasihinna lepime siiski
ise kokku. Tõsi, siis oli see veel oluliselt madalam kui mujal
liidus.
Situatsioonis, kus eri riikide valimistel teevad
järjest enam ilma populistid ja valimiskampaaniad on muutunud omamoodi
oksjoniks, on peamine lootus sellel, et kunagi julgetele unistustele rajatud
Euroopa Liit suudab ehk tänagi sünnitada idealismi ja suuri
eesmärke, mille poole üheskoos püüelda.