KOHE NÄHA, ET VANAD SÕBRAD: Jacques Chirac, Gerhard Schröder ja pildilt puuduv Silvio Berlusconi lõid Putinile meeldimise ja väikeriikidest mittehoolimise poliitika, mille vilju nüüd maitseme. Afp
Euroopa Liidus hakkab saama igapäevaseks, et poliitikute ind kellelegi “meeldida” ületab soovi töötada Euroliidu üksmeele nimel. Seda on näha nii kodupoliitikas kui ka rahvusvahelisel mänguväljakul, kus omahuvid maskeeritakse tavapäraste poliitilise võitluse loosungitega. Võtkem näiteks Euroopa Parlamendi suurte parteide kokkumängud: kord ühe, kord teise väärtuse, riigi, idee, leppe nimel leiavad parlamendi suuremate parteide juhid tagatubades vajadusel alati üksmeele.


Silmakirjalikkuse pidu

Eriti valusalt torkab silma Venemaale meeldimise soov: Euroopa Liidu asutajaliikmed Prantsusmaa ja Saksamaa keeldusid Bukaresti NATO tippkohtumisel andmast Gruusiale ja Ukrainale liitumise teejuhist ehk garantiid organisatsiooniga ühinemiseks, väites, et see rikuks Euroopa “jõudude tasakaalu”. Eestile, kes on naabruspoliitika oma hingeasjaks võtnud, märkis NATO tippkohtumine suurt läbikukkumist, rääkimata liikmelisuse taotlejate kaotusest, mida NATO sisekõhklused tekitasid.


Et ebamäärasus aitab otseselt kaasa Moskva püüdlustele endistes liiduvabariikides mõjujõu taastamisele, näitab ilmekalt sõda Gruusias.


Samas nägid Lääne korrespondendid Gruusia ja Ukraina ukse taha jätmises Euroopa riikide lähenemist. Ameerika ootustele tehti üks-null ära ja Euroopa suure vankri vedajate, Saksa- ja Prantsusmaa tahtmine jäi lõpuks peale. Tegelikult “toodeti” rahu asemel sõda ja seda on lihtsam alustada kui lõpetada – millele nüüd prantslased peavad EL eesistujana pühenduma.


Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) presidendi René van der Lindeni sõnul õõnestavad Euroopa alustugesid topeltstandardid. Need õiged sõnad ütles Linden oma viimasel Moskva-visiidil, pärast seda, kui eestlased süüdistasid Lindenit majandushuvides Venemaal.


(Peamiselt põhineb see väide faktil, et van der Linden on Hollandi firma Noble House Holding vaatlejate kogu esimees. Ettevõte rajab Venemaale Vladimiri oblastisse Sobinski rajooni tööstusparki, mille investeeringute kogumaht on kaheksa miljardit krooni.) See oli vastuseks mehe fakte moonutavatele süüdistustele stiilis “Eestil pole õigus kasutada maetud sõdureid poliitilise tööriistana”, millega ta jahmatas Eesti juhtpoliitikuid oma visiidil Tallinna. Nii teenis ka René van der Linden auga välja oma koha Schröderi, Chiraci ja Berlusconi vanas kaardiväes ja kaotas igasuguse usutavuse Euroopat esindava poliitikuna.


Kristiina Ojuland, kes valiti ENPA poliitilise komitee aseesimeheks, kinnitas Lindeni skandaali ajal, et edaspidi läheb Euroopa Nõukogu korruptantidel täbarasti, sest Ojuland isiklikult hakkab võimalikele uutele “vanderlindenitele” kindlasti vastu seisma. Saatuse iroonia, et viimati Aserbaidžaani pealinnas Bakuus toimunud inimõiguste konverentsil viibides juhtus mulle kätte kohalik teataja Caspian Business News, milles Riigikogu asespiiker rõõmustab kohalike meeli sellega, et tunnistab Eesti valmisolekut toetada Azerbaidžaani soovi astuda Euroopa Liitu. Aserid suhtlevad hetkel veel Euroliiduga tema naabruspoliitika instrumendi kaudu ja meie poliitikutel poleks aus lubada, et kiirustame nende liitumist. Sest sellised asjad otsustatakse ikka üheskoos meie Euroopa partneritega.


Kuldse trio kiiluvees

Kõik see viib mõtted tagasi aega, mil Euroopat valitses kuldne trio Jacques Chirac, Silvio Berlusconi ja Gerhard Schröder, kes üksteise võidu Vladimir Putinile kingitusi tegid. Euroopa triivis Venemaa kiiluvees ning vast li itunud idaeurooplastele püüti koht kätte näidata. Vana saaga jätkumist Vene teljel tõestab vahest seegi, et Vladimir Putin, tehes oma ringkäigu Prantsusmaal peaministrina, soovis külastada ka “vanu sõpru”, sealhulgas Chiraci.


Putin mitte ainult ei eiranud kirjutamata reeglit, mille kohaselt valitsusjuht niisuguseid visiite ei tee, vaid ta tahab selle reegliks muuta. Venemaa Riigiduuma arutabki seadusemuudatust, mis laiendaks Putini kui peaministri mõjujõudu välispoliitikas. “Niimoodi jäävad Venemaa välissuhted endiselt sama mehe kätte ja seda vaatamata presidentide vahetumisele,” on seda kommenteerinud Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Selle poliitika põhijoon on mängida ELi välispoliitika lahkarvamustele.


Venemaa kahenäoline välispoliitika andis aga omakorda võimaluse kasu lõigata Gruusia sõja ajal, kui Medvedjev püüdis oma läänelikkuse-kapitali toel usaldust ja toetust võita.


Kui Vene värgile saame vaid kaudselt viltu vaadata, siis koduõues peab asja võtma väga tõsiselt. Angela Merkelil olid hiljuti rasked sisepoliitilised ajad ja kohe hakati luulutama Schröderi naasmise võimalikkusest. Kas valijatel on tõesti ununenud üks meie aja suurimaid korruptsiooniskandaale, kus ELi suurima liikmesriigi liidukantsler otsustas vahetult pärast ametiaja lõppu asuda Venemaa riikliku gaasihiiglase teenistusse? Košmaar, millest oleks tõelises demokraatias võimatu unistada!


Nädalapäevad tagasi selgus, et ka Soome endine peaminister Paavo Lipponen hakkab nõustama “rahvusvahelist konsortsiumi” Nord Stream, et “aidata veenda põhjanaabrite otsustajaid Läänemere põhja rajatava gaasitoru vajalikkuses ning kiirendada projektile vajalike keskkonnalubade hankimist”.


Olgugi et Läänemere juhtme osas on Baltimaades ja Poolas üles näidatud suurt vastumeelt ning et Euroopa Liidus on gaasijuhtme projekt tekitanud palju pingeid ja kahtlusi nii poliitiliste kui ka keskkonnaalaste riskide tõttu, ei näe Lipponen midagi halba selles, et ta endise peaministrina astub tugevalt politiseeritud ja palju vaidlusi tekitanud gaasitoruprojekti teenistusse. “Eks Lipponen on ise ka öelnud, et toru tuleb nagunii, ja kui surm tuleb nagunii, siis pole ju mõtet ravimisega selle vastu võidelda,” on seda tabavalt kommenteerinud kolleeg Andres Tarand. Seesinane samm Lipponenilt ei tõesta kahjuks midagi muud kui Idast tuleva jaga-ja-valitse poliitika tõhusust.


Ka Romano Prodile pakuti pärast valimiskaotust töökohta Gazpromi South Streami projektis, kuid vähemasti esialgu pole endine Euroopa Komisjoni esimees alla kirjutanud. Aga Bulgaaria, Ungari, Sloveenia ja Serbia on juba vastu võtnud memorandumid selle projektiga liitumiseks.


Kahetsusväärne, et uusliikmed, näiteks Ungari, loobuvad ühise ELi tegevuskava nimel pingutamast ja sõlmivad Venemaaga kähku otselepped, põhjendades seda ühtse energiapoliitika puudumisega. Nimetagem seda Läänelt halva eeskuju võtmiseks, või kujundlikumalt – nende “schröderiseerumiseks”. Ja lõppulemusele pole palju vahet, kas seda tehakse isikliku kasu või lühiajaliste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.


Vaadates praegu Euroopa Liidu välispoliitika juhi Javier Solana pikka puhkust ja soovimatust sekkuda konflikti Gruusias, mis otseselt puudutab ka Euroopat, tekib põhjendatult küsimus, kas ka tema on otsustanud siduda oma tuleviku Gazpromiga.


Millel põhineb koostöö?


Euroopa Liidu kohta on tihti kriitiliselt öeldud, et oleme rahvus vahelisel areenil väike tegija, suutmata põhimõttelistes asjades kokku leppida. Niikaua, kui iga liikmesriik üritab ise tehinguid teha ja oma hinda välja kaubelda ning lühiajalise kasu nimel lastakse silmist pikaajalisem ühistulu, on meil põhjust tuleviku pärast tõsist muret tunda.


Sellest polegi ju nii kaua aega möödas, kui ka meie peaminister Ansip rääkis, et Euroliidu ühine energiapoliitika on tore küll, kuid gaasihinna lepime siiski ise kokku. Tõsi, siis oli see veel oluliselt madalam kui mujal liidus.


Situatsioonis, kus eri riikide valimistel teevad järjest enam ilma populistid ja valimiskampaaniad on muutunud omamoodi oksjoniks, on peamine lootus sellel, et kunagi julgetele unistustele rajatud Euroopa Liit suudab ehk tänagi sünnitada idealismi ja suuri eesmärke, mille poole üheskoos püüelda.