““Happy” in Galoshes”

(Softdrive)


Duff McKagan’s Loaded

“Sick”

(Century Media)


Scott Weilandit ja Duff McKaganit ei ühenda peale nüüdseks esimese jaoks katkenud karjääri staaridest kokku klopsitud projektis Velvet Revolver just palju. Kalifornialasest Weilandi kuulsaimat ettevõtmist, grunge-saurust Stone Temple Pilots on tõenäoliselt maailmas kõige rohkem ekslikult Seattle’i bändiks peetud, samal ajal kui eelkõige Californiaga seonduva Guns N’Rosesi kunagine bassimees Duff on tegelikult elupõline Seattle’i mees. Mõlemad on olnud kimpus kangete ainetega – aga kes nende põlvkonna staaridest poleks? Bipolaarse meeleoluhäire all kannatavale närvipuntrale Weilandile on aga reguleerimata ravimid ilmselgelt rängema jälje jätnud kui Duffile – Duff McKagan’s Loadedi tänavuse albumi “Sick” peaaegu iga pala sisaldab rohkem siirust, teravmeelsust, hinge, kick’i ja huumorit kui Weilandi soolokogumiku ““Happy” in ­Galoshes” poolteist tundi ja 20 stiililiselt laialivalguvat, ent igavalt raadiosõbralikku ägamist kokku. (Üksikuiks erandeiks on uimased disko-soul-üllatused “Fame” ja “Big Black Monster”, millel õnnestub kõlada, nagu võiks kõlada Prince, kui ta oleks ülekaaluline, valge ja kümme aastat vanem, ning Ministry “Jesus Built My Hotrdodilt” üsna otse pätsatud “Hyper-Fuzz-Funny-Car”.)


Mis ei tähenda, et ka Loadedit ei võiks hitiraadios või isegi kaubanduskeskuses mängitada. Võib küll, ja enamasti isegi nii julgelt, et ostjail, kes reklaamlubadusega, et tegu on äkilise punk-rock’iga, alt lähevad, oleks piisavalt alust pöörduda tarbijakaitsesse ning raha tagasi nõuda. Mina seda siiski ei tee, kuna mõnusat gruuvi, satiirilist lüürikat ja isegi algupärase Seattle’i rähmaroki hõngu haldavad Duff ja kolleegid piisavalt osavalt, et tuju kahel juhul kolmest heaks teha, ning eredamail hetkedel on neis tegelikult peaaegu sama palju punki kui Turbonegros. Scott
3
, Duff
7