Seanahk, eemaldamata karvaga ja parkimata

Rahvusvaheline kunstifestival “Seanahk”

Osalejad: Martin Zet (Tšehhi), Fiona McGregor (Austraalia), Scott Andrew Elliott (Kanada/Soome), Eriks Bozis (Läti), Johannes Deimling (Saksamaa), Jaan Toomik, Erik Alalooga, Neeme Külm, Vahur Laiapea jpt.
31. juulil Haapsalu Lääne Kaluri varieteehoones.

Haapsalu muutus juuli viimasel päeval kunstilinnaks. Toimus rahvusvaheline kunstifestival “Seanahk”, kuraatoriteks Jaan Toomik ja Erik Alalooga. Paljud mäletavad Rakvere festivali “Kananahk”. Kunsti mõiste on vahepeal kõvasti avardunud ja pugenud kena kõigesööja looma roosa naha vahele. Festivalilt leiabki kõike – kunagi pole kindel, kas majanurgal omaette jutustav mees või märjal murul aelev naine on lihtsalt värvikas persoon või on tegemist hoopis performance’iga. Lääne Kaluri aastakümneid tühjana seisnud varieteehoone elab jälle.

Endised lao- ja kontoriruumid on täidetud kunstiga. Villu Plingi ja Silja Saarepuu filmis “Ego 157” põrkuvad vaikne loodusidüll ja BMWga kontoritöötajad. Videoinstallatsioonid on üles pannud veel Martin Zet, Villem Jahu, Oliver Laas ja Olivia Verev. Erilist elevust tekitab Andrus Lauringsoni ruumiinstallatsioon “Muda ravila”. Alguses ei saagi kohe pihta, mida need mudased protseduurivoodid sümboliseerivad, aga siis jõuab kohale. Ahhaa, muda ravila – siin ravitakse muda, mitte inimesi. Must haisev plönn saab aroomiteraapiat, talle tehakse nõelravi, toibutatakse kristallmassaaži ja homöopaatiliste meetoditega. Muda mõnuleb ja haiseb edasi, nagu inimenegi.

Õues istub tornmütsi ja silmaklappidega tüüp, kes “loeb” ajalehte. See on Tartu kunstnik Chaneldior, kes teeb performance’it nimega “Tsükkel”. Kui rahvast koguneb, räägib ta oma universaalsest interdistsiplinaarsest saareteooriast. Märksõnadeks hülgenahas imikud, rasvakääbused, klõbisevad kondid, Teise iha, koorikust väljumine ja viimne teekond.

Küsimustele vastab Chaneldior ka. See, kuidas ta oma absurdset ja naljakat juttu rääkides absoluutselt tõsiseks ja innustunuks jääb, on eeskujuks kõigile müügimeestele. Siin pole tegemist küll müügitööga, kuid siiski saab proovida Teise iha mahasuruvat jooki ning vabanenuna ihast pista käe kasti sisse ja katsuda tundmatut.

Veidi eemal, otse vee ääres asub Neeme Külma “40 “High Cube” Merekonteiner”. Tegemist on umbes 15kraadise nurga all kaldus hiigelsuure teraskonteineriga, mille kõrgemas otsas esinevad DJd ja bändid. Tantsida on konteineris päris väsitav, roniks nagu mäest üles pidevalt.

Oleks võinud veel jooksulint ka maas olla, siis olnuks eriti kõva trenn, hea muusika taustal pealegi. Konteineri kõrval toimub ka Kirke Kangro performance “Must mees”. Bentleyga kohale sõidutatud skulptuur lõpetab oma peene teekonna lainetel kõikudes.

Varieteehoones näeb ka igasugu perfokaid. Paul Rodgers näitab ühelt ekraanilt kauneid sünkroonujuvaid daame ja teiselt natuke vähem kaunist vaalarappimist. Ise istub keskel ja laseb assistendil endaga erinevaid asju teha, kuid võimas videopilt jätab kunstniku veidi tagaplaanile. Marko Raat teeb varieteed. Esinevad ansamblid Chungin & The Strap-on ­Faggots, Edasi ja Tatjana Kristall. Kõigega kokku saab ühe meeldivalt kaootilise, psühhedeelse ja muidu ilusa festivali. Korralik töötlemata seanahk.