“Seda ma juba mängisin homme.”
Argentinast on pärit terve pesakond väga häid kirjanikke. Kui nimetada vaid tuntumaid, siis rea alguses on Jorge Luis Borges, Ernesto Sabato ja Manuel Puig, kellelt kõigilt on midagi ka eesti keelde jõudnud – olgu tänatud Loomingu Raamatukogu, kes neid autoreid esmatutvustanud on. Ka maailma parimaid novellikirjanikke Julio Cortázar sai eesti lugejale esmakordselt kättesaadavaks 1986 LRi kaudu (Mart Tarmaku tõlgitud valikkogu “Tseremooniad”). Tänavu kevadel andis aga kirjastus Koolibri välja terve novellikogu “Salarelvad”. Nii Tarmak 25 aastat tagasi kui uue kogu tõlkinud Klaarika Kaldjärv on saanud suurepäraselt (kuigi absoluutselt erinevaid lahendusi kasutades) hakkama raske ülesandega, sest Cortázari keel ja stiil, samuti ka novellide vorm ja sisu ületavad kirjanduse piire.
Värskelt tõlgitud kogu sisaldab kaht maailma novellistika tippu kuuluvat lugu: “Saatana ila” ja “Tagaajaja”. Mitte et ülejäänud kolm novelli halvad oleks. Lihtsalt Cortázari enda sõnade järgi tundis ta ühel hetkel, et oskab novelli nii meisterlikult kirjutada, et see ei paku enam pinget. Nüüd tahtis kirjanik midagi enamat: kirjeldada elu näiva reaalsuse pealispinna all. Inimtajude virvarri uut moodi kujutus ja jutustajapositsiooni alatisest ebatäiuslikkusest hoolimata tõeluse järele sirutamise püüd ongi neis kahes novellis põhiline.
Ega selline tekst kergelt tule ja autor ei varja sünnitusvalusid: terved leheküljed kuluvad arutlustele, “miks ma pean seda jutustama, aga kui hakata endalt küsima, miks sa teed kõike seda, mida sa teed…” (lk 58). “Saatana ila” esileheküljel arvab autor hoopis, et temast parem jutustaja olnuks kirjutusmasin Remington, sest üks masin teab teisest masinast rohkem kui keegi teine. Ja kuna novelli peateemaks on ühe teise masina – fotoka Contax 1.1.2 vaat et jumalik võime aega seisata, tagasi keerata, tõelust kadreerida ja fotosuurenduse abil isegi toimunu tähendusi muuta, siis eks inimjutustaja (ja ka lugeja) mõistmisaparatuur võib tõesti napiks jääda.
Teine Cortázari tippsaavutus, “Tagaajaja”, mis räägib trompetigeenius Charlie Parkeri elust, maadleb aja ja reaalsuse kujutamise raskustega teiste vahenditega. Selge on see, et autorit ja tema tegelasi ei rahulda kokkuleppeline sekund-minut-tund ajakäsitlus. Ma arvan, et paljudele on ka tuttav Charlie alter ego Johnny hämmeldus, et kuidas suudab ta mõelda mõtteid, mille jutustamiseks läheb tubli veerand tundi, ühe metroopeatuse jooksul, mis metrooaja ja käekellaga mõõtes kestab kõigest poolteist minutit.
Kui Johnny hakkab pilli mängima, siis astub ta ajalifti ja kihutab kuulajatest ja vähem geniaalsetest kaasmuusikutest päris kaugele. Umbes nii nagu liftis, kus ühe lause alguse ja lõpu vahele võib jääda 52 korrust. Ja nii võibki juhtuda, et ühel hetkel jätab ta koos Miles Davisega stuudios mängimise äkitselt katki, taob endale vastu laupa ja ütleb: “Seda ma juba mängisin homme.” Hullumeelse sonimine? Võib-olla hoopis aus tunnetuse sõnastamine.
Kõige rohkem painabki konventsionaalse aja raam Johnny Carteri tegelaskuju, ta püüab end ajast välja mängida. Muide, kõik novelli faktid ja viited on otse Charlie Parkeri elust võetud, isegi naiste nimed on vaid paari tähe võrra muudetud ning päriselu morfiin ja heroiin on novellis asendatud marihuaanaga. Mainitud “Saatana ilas” on aga peategelase, fotograafi ja tõlkija Roberto Micheli kujus palju sarnasusi Cortázari enesega. Novellidesse süüvides jääb mulje, et autori enda elust on pärit ka intensiivne püüd astuda välja mitte ainult aja- vaid teistestki tavaelu raamidest. Ei saa ju olla, et olen kõigest jazz’i-kriitik/pereisa/fotograaf/kirjanik – kas see ongi kõik, mis määratleb minu olemuse? Sotsiaalsed suhted, töö, pere, paigas aeg ja ruum, tik-tak, tik-tak surmale lähemale…
Ilmselgelt on see tõeluse liiga lame kirjeldus. Cortázarit on elu mitmekihilisema tunnetuse kirjasaamise katse peale nimetatud maagiliseks realistiks. Julgen selles määratluses kahelda – kas pole see lihtsalt tik-tak-elu ainutunnistajate järjekordne katse avaramat tunnetust kirjeldanu tagasi tirida? Ebarealistlik, maagiline, ulme… Mulle tundub hoopis, et Cortázari puhul võiks nende siltide asemel vabalt kasutada ka teist vana tuttavat: erakordselt meisterlik psühholoogiline realism.
Jääb vaid loota, et mõni vapper tõlkija (mõlemal senisel Cortázari tõlkijal on selleks oskusi ja tunnetust piisavalt) võtaks ette ka Cortázari peateose, hispaaniakeelse kirjanduse absoluutsesse tippu loetava “Keksumängu” (Rayuela – hääldada Argentina kombe kohaselt ražuela). Seda 1963. aastal ilmunud romaani tuuakse tihti postmodernismi üheks parimaks näiteks. Tegelikult kirjutas Cortázar “Keksumängu” ja “Tagaajajat” paralleelselt ja need ongi sama idee ja teema erinevalt lahendatud arendused.
Eriti põnevaks teeb “Keksumängu” aga mäng, millele ka pealkiri viitab: raamatu algul antakse lugejale juhtnöörid, mis järjekorras raamatust läbi hüpelda. Kes tahab, võib vanamoodsalt lugeda: alustada esimesest peatükist ja lõpetada viimasega, aga siis on lugemiskogemus juba hoopis midagi muud. Mõned kriitikud on “Keksumängu” ka antiromaaniks nimetanud, aga kirjanik ise vaidles vastu: tal ei ole soovi romaanižanri hävitada, vaid vastupidi, leida värskeid võimalusi, kuidas inimtunnetust kirjandusse vormida. Sama tegi ta ka novellistikas, milles eesti lugeja saab nüüd õnnestunud tõlke abil veenduda.
