Seewaldis tundub kena ilmaga mõnus. Rahulik. Aga see ebamugav surin. Sa tunned seda üsna kohe, kui nende vägevate majade vahele jalutama satud. “Tunned mingit imelikku pinget või surinat?” küsin fotograaf Vallolt, kui psühhiaatriakliiniku territooriumil pildi tegemiseks sobivaid rakursse otsime. “Tunnen,” vastab ta.

“Mis see on?”

“Ma ei tea!”

Tundub, et Seewaldisse tulekuks tuleb hästi valmistuda. Ei, ma ei taha kuulda neist õudsetest haiguslugudest, millest võiks rääkida dokumendid selle asutuse arhiivides või palatite vanad seinad. Ma ei taha kuulda kuulsatest ja vähem kuulsatest patsientidest, kes on sattunud siia käest läinud vaimset tervist turgutama. Ma ei taha kuulda detaile ega üksikasju teiste inimeste haiguste kohta. Sest see pole minu asi.


Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: