„See, kui tavaline on Eestis otsene ahistamine, on masendav“

Meelis Oidsalu vestleb ajaloolase Aro Velmetiga (30), kes võtab aktiivselt sõna ühiskondlikel teemadel ning alustab sel sügisel tööd USAs Lõuna-California ülikoolis.

Su väärtuste põhjal tajutakse sind vist „lumehelbekesena“? Kes sa siis õigupoolest oled? Ja kas lumehelbekesed-kaerahelbekesed on üldse vastandusena kõnekas?

Lumehelbeke põlvkondliku terminina on üsnagi jabur, mu 70ndates isa on oma vaadetelt ilmselt üsna lumehelbeke. Aga see vastandus on mu meelest üpris tabav, sest juhib tähelepanu sellele, et need mehed (peaaegu alati mehed), kes lumehelbekeste üle kaeblevad, on sageli ise erakordselt hella nahaga.

Sinu arvamusavaldustest on jäänud kõlama pigem kainestav ja alalhoidlik noot, oled näiteks kutsunud üles kuulama-kaaluma kooseluseaduse vastaste arvamusi, aga osutanud ka ajaloolise progressi ideele kui millelegi petlikule.

Ma lähtun oma ühiskondlikus tegevuses kahest põhimõttest. Esiteks, mulle ei meeldi doktrinarism, olgu see religioosne, konservatiivne, liberaalne või sotsialistlik. Mitte et mul endal ei oleks väärtushinnanguid või sügavaid veendumusi, aga poliitiliste valikute põhjendamine allika autoriteedile viidates on intellektuaalselt ebaaus ja praktiliselt kahjulik. Vahet ei ole, kas öelda, et „pühakiri käsib“, „see on vana eesti traditsioon“ või siis „aasta on 2018“ ja „euroopalikud väärtused nõuavad seda“. Nii rassipõhine eristamine kui ka võrdsus seaduse ees on mõlemad pika traditsiooniga euroopalikud väärtused, aga need on ühtlasi omavahel vastuolus. Seda, kumb neist traditsioonidest säilitamist väärib, tuleb muudel alustel põhjendada.