See on nii, nagu oli

“Kristuse kannatused”
The Passion of Christ, USA 2004. Režissöör Mel Gibson. Mängivad James Caviezel (Jeesus), Maia Morgenstern (Maria), Monica Bellucci (Magdalena).

Filmi näidati kahel korral nüüd juba taevas elavale paavstile, Johannes Paulus II-le, ja sel läbivaatusel osalejad kinnitasid, et paavst lausus pärast filmi: “See on nii, nagu oli.” Pärast Vatikan distantseerus. Maailma meedias puhkes vaidlustorm. Taas kerkis küsimus: “Kes siis tappis Jeesuse?” 

Film ise pole hoolimata evangeeliumidele vastavast tekstist ning ladina ja aramea keele kasutamisest tavamõttes realistlik, pigem melodramaatiline sissevaade üleloomuliku müüdi tekkimisse. Kristusele osaks langevad piinad ja peks viivad publiku talumisvõime piirile. Lastefilm see ei ole.

Lugu koondub Jeesus Kristuse viimasesse kaheteistkümnesse tundi alates ööst Getsemani aias, mil Juudas ta reedab. Tundub, et Mel Gibson on tõemeeli tahtnud edasi anda Kristuse kannatusi. Et Kristus tuli maa peale inimesena, et kannatada, ja surres lunastada meie kõigi patud. See on ju kristliku religiooni keskne sündmus.

Film toetub traditsioonilistele 1950.–1960. aastate piibliainelistele filmijutustustele nagu “Quo vadis?”, “Kuningate kuningas” ja “Ben Hur”. Tänapäeva vaatajale tundub kauge anakronismina, et “Kuningate kuninga” (1961) tegemisel tuli kontroll-läbivaatuste järel ristilöömine ümber filmida, kuna Jeesus oli liiga karvane ja teda mängiv näitleja pidi ära raseerima ka kaenlaalused. 

Nüüd on Gibson viskunud teise äärmusse. Kahest filmitunnist näeme tund ja kolmveerand Jeesuse peksmist, piitsutamist, piinamist, risti alla vaarumist ja ristile naelutamist. Operaator Caleb Deschaneli kaadrites seguneb poripruun verepunasega. Gibson tahab Kristuse kannatused meile füüsiliselt tajutavaks teha. Pritsiv veri mõjub võimsalt, kuid kuulub rohkem sentimentaalsesse õudusfilmi. 
Film on masendav, kuid mõjuv.

Muide, peaosalisel James Cavie­zelil on samad nimetähed kui Jeesus Kristusel, ja ta oli ka 33.
Usuleigetele eestlastele peaks see Suurel Neljapäeval näidatav olema hea õppefilm. Ja kindlasti on harivam, kui diskuteeritakse, kes siis õieti tappis Kristuse, kui et kes võidab järjekordse jalgpallimatši.

 

Mel Gibson
(s 1956), Ameerika näitleja ja režissöör, kerkis esile kauges Austraalias
maan­tee­politseinik Maxina post­apokalüptilistes ulmefilmides. Noor Mel mängis Maxi, kes läheb pärast oma naise ja lapse tapmist “hulluks” (siit ka filmi pealkiri “Mad Max”, 1979) ja otsib maanteedel julma kättemaksu.
1960, aastatel oli Gibsoni isa, raudteelane, kolinud New Yorgist naise sünnimaale Austraaliasse, et päästa oma poegi Vietnami sõjast. Peres oli 11 last, Mel oli kuues.
Alates esimesest rollist ja hiljem ka Ameerika filmides ei tegutse Gib­soni moraalselt ambivalentsed politseinikud ja kriminaalid kunagi reeglite järgi. Ja kunagi ei mängi noor Gibson n-ö jäägitut kangelast. Pöörases enesetapulises maailmas tantsisklevad nad lubatu ja lubamatu piiril. Sel piiril balansseerib Gibson ka edaspidi režissöörina.
1983 läheb Gibson pärast mitmel korral Austraalia parimaks filminäitlejaks tunnistamist Hollywoodi.  Lavastajana paneb ta liikvele massid.
*
Gibson: “Usun, et evangeeliumid on tõde. Tahtsin olla nendele truu. Seda pole kunagi tehtud. Olen näinud naeruväärseid ja moonutavaid ja ebakorrektseid versioone. Oli vaja verd ja haavu, et see tõsidus ja määr, millega inimolend tahab igaühe juurde minna armastuses ja lunastada tema patud, oleks ränkmõjuv. Ma pidin auditooriumi viima taluvuse piirile.”