Täitmatult imestumisjanusele harrastusantropoloogile aga (kes iga teatriga seotud inimene suuremal või vähemal määral on) pakkus festival ohtralt lusti korduvalt pähe kerkinud nuputamisülesande „nimeta üks põhjus, miks laval nähtut nimetada teatriks“ kujul. See on kaasaegsele etenduskunstide festivalile täiesti legitiimne leitmotiiv.

Küsimus pidi erutama ka Kanada/Suurbritannia etenduskunstnikku Deborah Pearsonit, huvitav oleks olnud kuulda tema vastust ta enda lavastust „History, History, History“ silmas pidades. Pearsonil pidi olema mingi väga veenev põhjendus, piisavalt veenev, et pälvida paljunäinud teatriprodutsendilt Priit Raualt festivalikutse. Ungari päritolu kanadalanna pidas Rakvere teatri kinomajas pooleteisttunnise loengu oma vanaisa (kes oli 1950ndatel olnud Ungaris suur filmistaar, ent nõukogude repressioonide tõttu perega Kanadasse pages) kurvast elusaatusest, taustaks mängimas 50ndate Ungari komöödiafilm, sellesama vanaisaga peaosas. Vahelduseks kuulsime meeleolukaid katkeid Deborah’ intervjuust vanaemaga. Ei kasutatud vahendid (arvuti, grafoprojektor, mikrofon), loengu käigus edastatud informatsioon ega ka lavastuse kunstiline ambitsioonitus viidanud vajadusele seda kõike väljaspool Pearsonite suguvõsa kokkutulekut etendada. Üldistused laadis „Kui mu vanaisa poleks selles filmis mänginud, ei oleks ma täna siin laval teile sellest rääkimas…“, „Ajalugu ja ajaloojutustus on täis vastuolusid“, „Igaühel on isiklik ajalugu“ ning avaldused „Ma olen alati tahtnud laval grafoprojektoriga publikule lüümikuid näidata“ ja „Kõndisin Rakvere linnusemäest üles, kui nägin järsku mäe otsas veist“ kõlasid … koolilapselikult.
Jérôme Beli lavastus “Gala”.
Jérôme Beli lavastus “Gala”. Foto: Baltoscandal

Seansile teatraalse mõõtme tekitamiseks oli Pearson komöödiafilmile lisanud kelmikad subtiitrid, millega püüdis tekitada mulje, nagu oleks filmi osatäitjad teadlikud oma osalusest Pearsoni projektis, seega ka etendusolukorrast. Supakad aga polnud eriti naljakad ja seks hetkeks, kui Pearson andis edasi vanaema tõdemuse, et Deborah on nagu vanaisagi õnnistatud esinemisandega, haamerdas mu peas üksainus ingliskeelne lause („Please, please, please get the fuck off the stage“), mida summutasin tõdemusega, et ilmselt piisab tänapäeval festivalikutseks või üldse laiemalt etenduskunstnikuks tituleerimiseks ka päevakohase (pagulasküsimus) lüümiku kujundamisest.

Olen täiesti teadlik, et etenduseaegseid vihahooge tasub hilisema refleksiooni tarvis tähele panna, sama huvi silmas pidades ka talitseda. Eriti kaasaaegses teatris (kuigi ma juba mõnda aega ei tea, mis asi on „kaasaegne teater“, kogu teatriajalugu näib olevat lõppenud, teatrilaadid on ühtviisi ja -aegu nii iganenud kui ka kaasaegsed, tänapäeval loeb unikaalsus rohkem kui uudsus ja need kaks on täiesti erinevad asjad), sest siin on publiku nörritamine ning igavusega piinamine kunstnikuvabaduse üks heakskiidetumaid väljendusi.

Võin omast kogemusest kinnitada, et piin saab sageli kas etenduse lõpus või siis järelmuljes (mis mõne lavastuse puhul on kogemuslikult ehk olulisemgi, mingid lavastused saavad kogemusküpseks alles siis, kui etendustervik on meeltesse ja mällu ladestudes hiljem n-ö kohale jõudnud) kuninglikult tasutud. Nii juhtus vähemalt osaga publikust (teine osa hoidis juba teisest minutist pead käte vahel ja mõtles, mis kuradi seisundis pidi Priit Raud olema, et sellise lavastuse Eestisse kutsub) Suurbritannia trupi Forced Entertainment lavastuse „Real Magic“ etendusel. 80 minuti jooksul taasesitab kolmeliikmeline trupp paariminutilist telemängu-sketši, milles üks osaline peab ära arvama, millisele sõnale teine mõtleb. Kolmas näitleja on siis vahetustega saatejuhi rollis. Kui dramaturgiliselt on „Real Magic“ absurdinäitekirjanduse klassika (Beckett, Ionesco jne) hale kaja ning vastupidi kavalehel tituleeritule ei osanud ma seda teatrilaadi ka kuidagi sürrealismiga siduda, siis kolm kogenud näitlejat toovad teatrikastanid tulest välja ja puhta näitlemisenergia tasandil on tegemist sündmusliku, varjundirikka lavastusega.
Forced Entertainmenti lavastus „Real Magic”.
Forced Entertainmenti lavastus „Real Magic”. Baltoscandal

See, kuidas lisaks publikule ka näitlejad ise laval sketši esitamisest füüsiliselt ja vaimselt väsivad, kuidas lisaks näitlejatele ja publikule ka tegelased on silmanähtavalt teadlikud äraarvamismängu õigetest vastustest, aga ei suuda neid ometi välja öelda ja pärast „värskendavat“ tibutantsu otsustavad mänguga jätkata, kuidas publikus üha uuesti ja uuesti (kord intensiivistuva, kord lahtuva tüdimuse lainel) tekib lootus, et ehk nüüd seekord lõpeb mäng nii, et see kuradi tibukostüümis näitleja ütleb õige, suurele pappsildile kirjutatud sõna ja lugu saab lahenduse – selles kõiges on midagi aja vaimu kõnetavat. Aga jällegi, lavastus ei paku elamust niivõrd teatrikunstist huvitujale, kuivõrd igas teatrihuvilises või teatraalis peituvale antropoloogile.

Näiteks üks mu sõber kehastus pärast etendust selleks ja küsis mu piinatud ilme peale, miks ma igapäevaelus viitsin säärast suletud inforatast oma nutiseadmes lõputult kerida (lootes asjatult, et saan teada midagi uut või tähenduslikku), aga teatrisaalis ütlen sellise korduse kohta „igav“? Jah, huvitav küsimus, aga kas just teatrikunstist huvitujale? Baltoscandali publiku olulise osa on aga moodustanud just erialahuviga inimesed, teatripraktikud, kel on tiheda töögraafiku kõrval võimalus tulla Rakverre lähivälismaa kolleegide tegemisi kaema. Nii ka seekord. Mitte et ma kipuksin neile mingit hoiakut või arvamust festivali suhtes omistama, aga nende viie lavastuse etendusel, mida nägin, torkas iga jumala kord pähe mõte, et kurat võtaks, siin pole ju eesti teatrilavastajatele, kes mu läheduses istuvad, mitte midagi huvitavat, pole sellist lavastust, mis, arvestades nende endi saavutusi ja tõendatud kunstiküpsust, siin veedetud aega või tähelepanu vääriks.

Vaevalt, et seda ka prantsuse lavastaja Joris Lacoste’i formalistliku kantaadi „Encoclypedie de la Parole / Suite No 3“ puhul väita saab. Kui olete Teater NO99 esituses näinud Jaak Printsi „Kodumaa karjeid“, siis kujutage sedasama esitatuna Euroopa Liidu 24 ametlikus keeles, klassikalise koolituse saanud nais- ja meeshääle poolt, klaveri saatel. Lavastus mõjub punnitatuna, muusikaliselt, dramaturgiliselt, visuaalselt. Kõikide keelte puhul pole tekstikatked valitud sugugi mitte suvaliselt, vaid klassikalise laulu esitamise pidulikule paatosele targu vastanduvast „madalast“, argisest registrist (mh juutuuberite postitustest, raadiosaate pilakõnest, abordivastasest propagandast jms). Eesti keelt esindanud katke (paari aasta eest pälvis meedia tähelepanu Patarei Kultuuritolmu-nimelisel festivalil aset leidnud politseivägivalla juhtum, sealt oli võetud mõned laused, nagu näiteks „Võtke see kuradi koer mu pealt ära“) esitus (naislaulja viskas end kõhuli klaverikeeltele) oli üks huvitavamaid eestikeelseid stseene üldse, mida teatris olen näinud. Aga selle mulje võis tekitada ka mu vaistlik emakeelelembus või asjaolu, et lavastus üldiselt oli tüütu ning populistlik. Ka haritud publikul on nimelt oma mugavuspäästikud – märksõnad või -teod, mis kindla peale nüüdisteatri publiku soosiva vastumõju vallandavad ja mida kogenud festivalihunt tagala kindlustamiseks ihar näppima on. Kuraator võiks selliste näppimiste suhtes vähe tundetum olla.
Teatr Powszechny lavastus „Klatwa”.
Teatr Powszechny lavastus „Klatwa”. Foto: Baltoscandal

Teisest küljest ma muidugi mõistan, et populismirisk on üks paljudest riskidest, mida avangardist võtab, et olla nähtav ja tagada kunstiteose mõju ning seda soovitavalt festivali nimele vääriliselt – skandaalina. Poolas tekkinud skandaal hoidis eksoskeletina Rakvere teatri suure saali laval püsti ka Teatr Powszechny lavastust „Needus“. Lavastus ise koosnes hälbekunsti klišeedest ja kuigi üldiselt teatritehniliselt tasemelt ei küünditud enamikus stseenides professionaalse teatri standarditeni, oli ka mõni helgem hetk, mh halenaljakas monoloog mehelt, kes üritab Poola kõige skandaalsemas avangarditeatris omakorda see kõige-kõige perverssem, piirelõhkuvam, silmapaistvam avangardist olla ja seda siis ühe halenaljaka transgressiooniaktiga (topib oma riista lavastaja näopildist läbi, et lavastaja „hälbinud peas haigutav väärtustühimik välja nussida“ või midagi sellist) tõestab. Lavastus näis iseendalt küsivat, mis piirini on hälbimine laval üldse võimalik, et säiliks kunstniku tõsiseltvõetavus. Artist talk’il olevat räägitud, et laval näidatud klišeestunud poliitilise teatri võtteid peetakse Poolas vägagi nüüdisaegseks ning loomulikult vaatab usuleige eestlane risti saagimist mootorsaega või paavst Johannes Pauluse kuju külge kruvitud riistale kondoomi paigaldamist ja selle järgnenud minetti hoopis tehnilisema pilguga kui katoliiklik poolakas. Seda enam mõjus Poola lavastus festivalil võõrkehana, kuigi (jällegi kultuuriantropoloogilisel tasandil) mitte sugugi kõnetuna: kas meil eestlastel on mõni väärtus või sümbol, mille ründamine tooks teatrile kaasa samasugused vägivallaähvardused ja ahistamise, kui on osaks saanud sellele Poola trupile? Äkki peaksime olema hoopis kadedad, et neil on avangard võimalik ja seda igasuguste möönduste ning jutumärkideta? Või on selle puudumine hoopis ühiskonna küpsuse mark? Võta kinni.

Üks asi, mida lavastus näib hälbekunsti kohta väitvat, on see, kui automaatne või masinlik hälbekunstiakt ise võib olla. Korduvalt ilgutakse horvaadist külalislavastaja üle, kes tuli Poola, kasutas kõige kulunumaid lavalisi provokatsioonivõtteid ja saavutas sellega tohutu tähelepanu. Aus sedastus, kudos! Teisalt jääb (nagu iga hälbekunstiteose puhul) silma lavastaja eneseupitus, samuti ei osta ma ära lavakõnest ja -tegudest vargsi koorunud väidet, et valmidus lasta ennast laval näkku nussida annab õigustuse kellegi teise kallal rõvetsemiseks.
Ivo Dimchevi kontsert.
Ivo Dimchevi kontsert. Foto: Baltoscandal

Justkui horvaadi egoliputuse vastandina mõjus belglase Jérôme Beli lavastus „Gala“. Euroopa teatrimoe kohaselt on ta valinud kohaliku elanikkonna, praegusel juhul siis eestlaste hulgast lavale trupi „tantsijaid“, kes tantsunumbreid esitavad. Olen sama lavastust näinud Berliinis ja siinse trupi casting’u põhimõtted olid sarnased: kaasatud oli nii tuntud (laval nägi mh balletti tantsimas kuulsat Maalehe reporterit Rein Sikku) kui ka tundmatuid inimesi, elukutseliste tantsijate (Raho Aadla, kaks balletitantsijat) kõrval nägi ka täielikke kobakoibasid, esindatud olid eri eagrupid, rassid, puuetega inimesed. Festivali üheks kõige sürreaalsemaks kogemuseks osutuski pimeda tantsijanna hoogsa rokkimise jälgimine Rakvere teatri suures saalis, Code One’i igihalja hiti „Vikerkaar“ saatel. Sõbrad rääkisid aga vaimustunult hoopis bulgaarlase Ivo Dimchevi lavastusest „Kontsert“, mis osutuski kontserdiks: veel üks leitmotiivi toitev katsetus sarjast „mida kõike saab teha teatrilavastuse nime all“. Ma pole veel maininud festivalil esindatud eesti lavastusi, sest ma ei käinud neid vaatamas. Olen varem näinud Kanuti Gildi SAALi toodetud „Workshop’i“ (Eero Epner / Juhan Ulfsak / Mart Kangro) ja kui ma peaksin valima kõige ägedama, kunstiküpsema, huvitavama lavastuse festivalilt, siis pakuks kõhkluseta just „Workshop’i“. Priit Raud, kui mitte festivalijuhina, siis Kanuti Gildi SAALi bossina, on seega igal juhul võidus.

15. rahvusvaheline etenduskunstide festival Baltoscandal toimus 4.–7. juulini Rakveres.