SEEWALD – KAUNIS KOHT KUNSTIAKADEEMIALE
Pole Tallinna linnas vist teist nii sensitiivset piirkonda, kui Seewald, seda mitmes mõttes. Terve sajandi on seal paiknenud vaimuhaigla – raviasutus meelenõtradele, mis aastakümneid võõraste pilkude eest suletud oli ja kuhu õieti minna peljati. On ju vaimuhaiged ettearvamatud ja nende ravigi tulemused enamasti ebamäärased, kuivõrd alati jääb küsitavaks, kust õieti läheb hulluse piir. Veel 19. sajandilgi olid hulluse ravimeetodid drastilised: kinniseotuna pööritades oksele ajamine, kotti panemine, jääkülma veega üle valamine, vankris uimaseks sõidutamine ja inimkolbast jahvatatud mikstuuri sissesöötmine – arvati, et see võib teise inimese ajutegevusele hästi mõjuda.
Olukord hakkas muutuma 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses moodsa psühhiaatria tekkega.
Seewaldi haiglakompleksi ehitas 1897 loodud Eestimaa Vaimuhaigete Hooldamise Selts. Kõigepealt kavatseti see ehitada Paldiskisse, siis aga saadi paruness Marie Girard de Soucantonilt kingiks endise suvemõisa maa-ala Seewaldisse (Merimetsa). Peaarstiks valiti Ernst Kügelgen, kes oli töötanud Riias ja Peterburis. Seewaldi kompleksis avaldub edumeelsus juba 1901–1903. aastate esimeses neljas paekivist ehitises (toidu ja pesuliftid, kanalisatsioon, auruküte, elekter). Paehooned projekteeris A. von Howen, kes oli arsti poeg. Erahaiglana alustanud Seewaldisse koondati 1907. aastal kõik Eestimaa kubermangu vaimuhaiged ning tekkis vajadus uute ravihoonete järele.
1908–1910 aastatel Jacques Rosenbaumi projekti järgi ehitatud neli heimatstiilis haiglahoonet peegeldavad juba väga edumeelset suhtumist: haiglakorpused hajutati parkmetsa sügavusse ning nende arhitektuuris üritati kõigiti haiglalikkust vältida, hooned meenutasid rahumeelseid moodsaid villasid. Trellid peideti osavalt juugendstiilile omastesse tihedasti raamistatud akendejaotustesse ning palatite seintel olid koguni maalid. Hullusärke Seewaldis ei lubatud kasutada ja paljudel haigetel lubati vabalt haigla territooriumil liikuda. Ulatuslikult rakendati tööteraapiat, naised tegelesid käsitööga ja aiandusega (kaunid kiviktaimlad on tänaseni korras hoitud), mehed osalesid väikeehitustöödel, rajasid kanalisatsioonikraave jne.
Tähendusväärne oli seltskondliku maja (kus nüüd juba ka teatrit tehakse) ehitamine 1912. aastal – rahulikumate vaimuhaigete ühisüritused olid ravimetoodika osaks. Esialgu kavatseti ehitada Seewaldisse hoopis kirik, kuid nii nagu Tallinna Pauluse kiriku asemel kerkis linna keskele hoopis teatri- ja seltsimaja, nii otsusti ka Seewaldis kiriku asemele seltsimaja teha.
Nüüd on Seewaldi kuulsusrikas epohh lõpule jõudnud ja hullumaja välja kolimas. Haiglareformide käigus otsustati, et need vähesed patsiendid, kes sinna jäänud, kolitakse Hiiule ja Hiiu haigla rahvas omakorda Mustamäele Sütiste teele. Leidmaks vabanevale parkmetsale ja selle taha jäävale ulatuslikule maa-alale (22 hektarit) uusi funktsioone, korraldas Põhja-Eesti regionaalhaigla eesotsas Toomas Vilosiusega kutsutud planeerimiskonkursi, mille eesmärgiks oli saada planeeringuideid territooriumi tulevaseks jagamiseks ja hoonestamiseks. Väärika mineviku, liigirikka parkmetsa ning 16 arhitektuurimälestisega ala ei ole võimalik mehhaaniliselt tükeldada ja üksnes ärifunktsiooni silmas pidades müüki paisata, mistõttu edasistele sammudele eelneva arhitektuurilis-planeeringuliste ideede konkursi korraldamine oli igati vastutustundlik ja õigeaegne samm.
Osalema paluti arhitektuuribürood Koot ja Koot, QP arhitektid, Lokomotiiv, Urban Mark ning Andres Põime bürooStudio 3. Tulemused selgusid jaanuari viimasel päeval: võidu viis noorte büroo Lokomotiiv (Jüri Martson, Rasmus Reinolt, Ivo-Martin Veelma), eripreemiaga märgiti ära arhitektuuribüroo Urban Mark (autor Ülar Mark) võistlustöö.
Et maa ala on suur, siis on siin võimalused mitmesugusteks arenguteks – majanduslikult põhjendatud elamukvartali rajamiseks krundi tagumisse ossa, ilma et see parkmetsa kahjustaks, keskosas hajutatud planeeringuga madaltihedaks elamurajooniks, sporditegevuseks, majutusfunktsiooniks. Konkurss kujunes tasemelt ühtlaselt heaks ning sisaldas mitmeid planeeringulisi lähenemisi, alates olemasoleva parkmetsa vabaplaneeringulise hoonestamise jätkamist kaasaegses vormis ning lõpetades kindla struktuuriga ansamblitega. Ajaloolise pargiansambli osas oldi üksmeelselt pieteeditundelised. Ei tahaks meist keegi näha kunagise läbimõeldult hajutatud villalike haiglahoonete vahel näha mitmekorruselisi korterelamuid, isegi piirete toomine siia alale tundub liiast. Seevastu kunagise haigla territooriumist juba väljapoole jäävas osas ei teki vastuolu ka suuremate struktuuride ning kõrghoonete grupi paigutamisel, kuna siia kavandatud lai magistraal Põhja väila haru loob juba ise uue mastaabi.
Esikoha ning ergutuspreemia saanud tööde tugevaks küljeks oligi ajaloolise struktuuri (punkthoonestus pargis) jätkamine uues võtmes. OÜ Lokomotiivi töös oli struktuur läbimõeldum ja selgem, misjuures elamute grupeerimisega loodi hea tasakaal majadevahelise privaatsuse ja avaliku ruumi vahel: kodud jäävad kodudeks, kuid ka linnajalutajad ei tunne end siin sissetungijatena. Liikluslahendus jättis koormusevabaks ajaloolise pargiallee, majade grupeerimine plaatidele võimaldab viia parkimise plaatide alla, mitmes töös oli häiriv parkimise paiknemine liiga domineerivas positsioonis. Ergutuspreemia saanud Ülar Margi töös oli nn kesktsooni väikeelamute paigutus juhuslikum ja kaootilisem. Töös esitati võrdlusi linna teiste piirkondade tihedusega, mis näitas, et alale oleks võimalik paigutada tihedamatki hoonestust, kui see tingimustes nõutav oli (100 000 m2). Vabastruktuurilised planeeringud jätavad avatuks tihendamise võimaluse, kui see kaugemas tulevikus tingimata vajalikuks peaks osutuma.
Kui võistlustöödes milleski hätta jäädi, siis oli see uute funktsioonide pakkumine Paldiski maantee poolsele ajaloolisele haiglakompleksile. Juba konkursi ettevalmistamise käigus käis arhitekt Rein Murula välja mõtte ideaalsest funktsioonist Seewaldi vana parkmetsa hoonestusele – kõrgkooli campus, mis sai ka vihjena konkursi materjalidesse ka sisse kirjutatud.
Ei leidu Tallinna kõrgkoolide seas campusele parimat pretendenti kui mõõduka suurusega kateedritega ning kõige erinevamaid ruume vajav Kunstiakadeemia. Seewaldi parkmetsas hajuksid kateedrid oma majadesse, samas moodustaksid koos ühtse sülemi. Pargimaastikku annab sulatada väiksemõõdulisi paviljonehitisi. Campuse parki saaks vabalt paigutada skulptuure ja installatsioone, restaureerimiskateeder aga võiks metoodilise katsetööna ette võtta doktor Kügelgeni puidust elamu ja vana kabeli restaureerimise. Maalijad saavad maastikku õhuvärelusi maalida otse kateedri aknast ja hobuseid kõrvaloleval hipodroomil kuniks see sinna jääb. Ängistatu ei pea Seewaldi metsas peaga vastu seina jooksma, vaid võib murule heites pilvi vaadata, millist võimalust Patarei valglas vaevalt et olema saab. Kunstiajaloolased saavad jätkata traditsioonilist väliõpet piknike näol. Rääkimata suurejoonelistest lõpupidudest-vastuvõttudest kaunis pargis. Kunstigaleriisid selles piirkonnas praktiliselt pole, nii et laialt annab arendada ka galeriindust ja kuraatorlust, avada kunstitarvete-, maketimaterjalide ja kunstiraamatukauplused, seada sisse külalismaja jpm – sõnaga ka kõige sellise arendamine, mis annaks koolile majanduslikku kosutust, poleks selles piirkonnas probleem. Rääkimata võimalusest viia projekti läbi järk-järgult – kõik ei pea kohe valmis olema, ehkki mitmed hooned on sellises seisus, et võiks ka kohe kolima hakata, niipea kui tervishoiusüsteem ja haridussüsteem kokkuleppele jõuavad. Ühes olen kindel – Seewaldi projekt tuleks kindlalt odavam (sest mitmeid hooneid on hiljuti remonditud) ning ka kiirem, kui Patareiga maadlemine.
Eks ole kunstnikke on alati ka natuke hulluks peetud, vähe sellest, nad on seda teinekord ka ise üritanud olla. Seewald on olnud koht tundlikele inimestele, kes pole ühiskondlikesse normidesse mahtunud, selle paigaga on olnud seotud ka paljud Eesti loovintelligendid. Arvan, et ängi- ja destruktiivsusehõngulise Patareiga võrreldes oleks Kunstiakadeemia campuse rajamine Seewaldisse igati helgem, tervislikum ja meelitervendavam lahendus.
