Segadus ja tasakaal Tõusva Päikese Maal
Õnneks on maailmas veel asutusi ja riike, mis lihtsalt
niisama, küsimise peale mõne maanurga, kultuuri või
(koos)töövormiga tutvumise kinni maksavad. Ole ainult mihkel ja leia
endale sobiv, kirjuta avaldus ja võta töölt või koolist
puhkus. Lisaks konverentsi-, protesti-, õppe- ja muudele turismidele
avardab selline projektiturism tublisti noorte silmapiiri.
Silmapiiri sisse võib nõnda mahtuda ka maailma majanduse teine
lipulaev Jaapan, kus julgelt segatakse oma vaimseid traditsioone
lääne materiaalse kultuuriga. Viimane kuulsam rituaalne enesetapp
seppuku sooritati vaevalt kümne aasta eest – umbes sama kaua tagasi
sündis Honda korporatsioonis humanoidrobot Asimo. Tokyo kolmekordsed
tänavad kaarduvad delikaatselt budistlike templite ja šintoistlike
pühakodade kohal ja igal tänavanurgal pakutakse Seven-Elevenis
värsket sushit ööpäev läbi.
Seda kõike on tõusva päikese maa valitsus
nõuks võtnud maailmale tutvustada, kutsudes igal aastal
Jaapanisse kümne riigi noored. Seekord sobitasid vastastikku
sõprust ja vahetasid kultuuri delegatsioonid Kanadast, Jordaaniast,
Dominikaani Vabariigist, Mosambiigist, Timor-Lestest, Kambodžast, Leedust,
Marshalli saartelt, Lätist ja Eestist.
Need kokku tulnud
noored lõid omalaadse rahvaste Paabeli, mille segadust
võimendasid ühised esinemised ja kohtumised jaapani
üliõpilastega. Meie eestlaste jaoks tähendas see kuuel korral
“Haanja mihe” laulmist ja tüdrukutel peamiselt rahvariiete
kandmist. Ühel õhtul sättisid kõik delegatsioonid
üles boksi, mille vahel me kõik saalisime ja jaapani
üliõpilastele oma riikidest rääkisime. Meie hulgas olid
Marshalli saarte hiphoppar, kes nägi välja täpselt nagu Snoop
Dog, aga oli ülimalt häbelik, ja Timor-Leste endine gerilja, kes pole
päevagi kooliharidust saanud, kuid see-eest oskas hästi luurata.
Terve Kambodža delegatsioon (mehed kaasa arvatud) nägi välja, nagu
oleks nad stjuardessid või veedaks vähemalt poole oma päevast
ilusalongis. Eestlastest torkas jaapanlaste seas silma kahemeetrine Kristjan,
keda algkooli külastuse ajal jaapani pisikesed koolilapsed natuke kartsid.
Kirsiks koogi peal olid aga Dominikaani tüdrukud, kes öösiti
ohjeldamatult tantsisid, naerdes hõikusid ja rummi jõid ja
vahetpidamatult sellest rääkisid, et peaks oma rindu vähendada
laskma.
Kärarikka tagatoa kõrval tundus Jaapan
tervikuna kui üks suur rahulik tempel. Selle tunde aluseks on kindlasti
head kombed: metroos ei ole viisakas mobiiltelefoniga rääkida
(küll aga magada), “Sumimasen!” ehk “Vabandust!”
kõlab palju sagedamini kui “Tere!” ja isegi Jaapani autod
sõidavad vaikselt. Enryaku-ji-nimelises päris templis Hiei mäe
otsas võttis meid vastu veidi erutatud ja närvis buda munk.
Näitas meile palvetamisruume, 1200 aastat pidevalt põlevana hoitud
õlilampi ja rääkis, kuidas selle valgustatusega ikkagi lood
on. Head lood on, aga teed sinna jõudmiseks võivad olla karmid.
Kloostris on säilinud rituaalid, kus üheksa päeva jooksul ei
istuta ega sööda, ainult jalutatakse, seistakse ja palvetatakse.
Tema ise olevat selle just veidi aega tagasi läbi teinud. Templisse tuli
ta 18aastaselt, pärast esimest kolme aastat võis jääda
järgmiseks perioodiks, mis kestab kaksteist aastat. Päris hea ja
rahulik oli küll seal mäe otsas järve ja linna vaadata ja
korraks igapäevasest siblimisest kaugeneda.
Sama palju
kui jaapanlased on mai
ses ajakavas ja kokkulepetes punktuaalsed, on nad usuasjades tolerantsed.
Perekesksed pühad ja rituaalid on šintoistlikud, viimasel ajal on
moodi läinud kristlik abielutseremoonia ja surma mälestatakse
tavaliselt budistliku kombe kohaselt. Kui ei ole väga tähelepanelik
ja kui keegi ei ütle, siis on šinto ja buda pühamute vahel
päris raske vahet teha.
Tagasihoidlikele jaapanlastele ei
meeldi ärrituda ja eriti ei meeldi neile, kui nende ees ärritutakse.
Seda on tunda igas tavalises suhtlussituatsioonis. Internetikohvikus ühe
hoone kaheteistkümnendal korrusel püüdsime ennast puises jaapani
keeles arusaadavaks teha ja teenindajast aru saada. (Muide, Tokyo
tänavapildis on üsna tavaline, et kohvikud, klubid,
söögikohad ja massažisalongid on üksteise kohal kogu maja
ulatuses. Väljas annavad neist märku vaid hieroglüüfides
neoonsildid.) Kui me eestlastele omaselt rahast rääkides
häält kõrgendasime, läks teisel pool letti seisev
punnpõseline poiss täiesti endast välja – mis
väljendus selles, et ta sosinal ümahtas ja kutsus veidi kiirendatud
sammul teise teenindaja järgmiste klientide juurde. Lõpuks siiski
anti meile väike internetiboks, kus nahkmatid maas ja seepärast
kingad ukse taha jätta tuli.
Hiljem selgus, et
tegelikult on säärased internetikohvikud – või
manga cafe, nagu neid tuntakse – kindlasti Tokyo odavaim
öömaja. Kuue öötunni eest küsitakse sult 1300 jeeni
(umbes 130 krooni). Selle eest saad nahkmatiga boksi, kus on telekas ja arvuti.
Ümberringi vaikus ja hämarus (ja sigaretisuits, kui oled valinud
suitsetajate osakonna). Lisaks filmidele ja mangadele pakutakse kohviku
eesruumis tasuta mahla, jäätist ja suupisteid – ja nurga taga
on duširuumid hommikuseks värskenduseks.
Toiduga on Tokyos ja ka väljaspool väga head lood
ja kuuldused Jaapani kõrgetest hindadest on tugevasti liialdatud. Tokyo
pakub tuhandet võimalust alates ümber-leti nuudliurgastest kuni
väljapeetud traditsiooniliste sushirestoranideni või
hamburgerikettidest (soovitus: Freshburger muudab teie ettekujutust
hamburgerist!) prantsuspärase haute cuisine’ini. Peenema poole pealt
on kindlasti raske Tokyo kui maailma kalleima linna lage leida.
Kuid väga popp ja levinud on osta nurgapoest lõuna kaasa. Selline
bento-lõuna, nagu seda jaapani keeles kutsutakse, võib olla
läänelik pasta bolognese või mugav pihku istuv riisipall
täidisega – onigiri. Koos sealsamas valminud kuuma kanavarda
jakitori ja jaheda suhkruta rohelise teega ei peaks komplekt rohkem kui 70
krooniga taskut kurnama.
Seda on kindlasti vähem, kui maksis
jaapanipärane hommikusöök hotellis Intercontinental, kuhu meid
jaapani rahva raha eest elama paigutati. Roppongi küngastel hotelli
ümber pargivad Ferrarid ja asuvad saatkonnad ja hotelli kolmanda korruse
restorani kimonos ettekandjate samm on õrnem kui kevadine tuuleiil.
Esialgu ei olnud hommikuselt erga maitsemeelega kerge süüa toite,
millest ära tunda suutsin ainult lõhe ja muna. No hea küll,
siis oli kandikul keraamilistes vaagnakestes veel tükike tursamarja;
marineeritud kapsast ja valgest redisest ja veel millestki tundmatust
koonusekesed; neli marineeritud uba väikeses korvikeses (sellisest
korvikesest oskaks ehk šokolaadi otsida); aurutatud riisi eraldi kausis
ja teises kausis imepisikeste seenekestega ja miso-lehtedega hägune
puljong. Ja veel umbes kuus kausikest. Hommiku naelaks oli kauss valget
võdisevat maitsetut ollust, millele peale valatud heledat sojakastet.
See oli pehme tofu. Kõige selle kõrvale pakuti imemaitsvat
rohelist t
eed, mis kummalisel kombel Jaapanis maitseb natuke kala või vetika
järele, aga mulle kala meeldib. Kui tee kruusis vähenes või
lihtsalt jahtus, tuli sahisedes kaunis kimonokandja, valas
ülejäägi ära ja värsket teed lisaks.
Seda kõike võib turist voli ja soovi korral ise kaeda. Kuid
selle projekti kõige eksklusiivsem osa, mis tavatulijale varjatuks
jääb, oli paar päeva Jaapani peres elamist. Selle loo autorit
võttis Biwa järve lähedal oma ootamatult ruumikas majas (Tokyo
tavalise korteri mõõdud on kaks korda kolm meetrit!!) vastu
perekond Oki. Jaapani traditsioonis on väga oluline maailma jagamine
uchi’ks ja soto’ks ehk koduks ja väljaspoolseks.
Seepärast tuleb sisenemisel esikus kingad jätta alumisele,
väljaspoolsele osale ning kõrgemal asuvale põrandale astuda
sokkides või pakutud tuhvlites. Pidulikuks vastuvõtuks
juhatatakse külaline paberist lükanduste taga asuvasse elutuppa, mida
muidu kasutatakse vaid paar korda aastas. Tatamil istudes ja teed juues
näitas peretütar Ayane mulle nurgas kõrguvat kodust
pühamut ja seda, kuidas selle ees palvetatakse.
Väikesed erinevused traditsioonides tulid välja hiljem muidu
euroopapärases köögis õhtust süües. Alustuseks
küsis pereema Sachiko, kas mulle alkohol maitseb. Sake otsetõlge
ongi alkohol ja Jaapanis on igaõhtune õlle või sake
joomine üsna tavaline. Muidu väljapeetud jaapanlased on
õhtusele napsitamisele isegi oma nime pannud: nomunication.
See tuleb sõnadest “nomu” – jooma ja
“communication” – suhtlema. Pereisa Hideo on Jaapanile
tavapäraselt viimased 26 aastat töötanud samas suurfirmas,
perega ühe katuse all elasid ka pereema vanemad. Lapsed aga mängivad
kossu ja tennist nagu kõikjal maailmas.
Ööseks juhatati mind magama jaapani traditsioonilisse
tuppa, kus kõrgendikul asuvat voodit ümbritsevad paberist
lükanduksed. Päeval lahti olnud uste vahelt olid mõned
mardikad sisse lennanud-kõndinud ja nüüd krõbistasid
nad tsikaadide kiristamise saatel mööda paberseinu.
Harmoonia ja tasakaal, mis peegeldub Jaapanis kõikidelt elualadelt,
esitas ennast häälekalt inimese ja looduse vahel. Ja kui hämaras
valguses Murakami Kafkat rannal lugedes veidi kõhedust tundsin, siis
vaid selleks, et selle kaudu tunda jaapanipärast tasakaalu ka argise ja
mütoloogilise vahel.