François Schuiten, Benoît Peeters „Segadus Urbicande’is“.Tõlkinud Anu Lutsepp. Eesti Arhitektuurimuuseum (2020). 122 lk. Illustratsioon: Eesti arhitektuurimuuseum

Prantsuse kultuuriruum on Eestist väga kaugel ja ka Lauri Leesi tegutsemine ja Michel Houllebecqi tõlketeosed pole seda kuigi palju lähemale toonud. Frankofiilia pole moes. Isegi Ühendkuningriigi lahkumine Euroopa Liidust ei tähenda seda, et Euroopa keele- ja kultuurilist ruumi tekib tühik, mis mõne teise suurrahva poolt täitmist ootab ja prantsuskeelse maailma meile lähemale tooks. Nii et Schuiten ja Peeters loovad juba ainuüksi oma harjumatult kõlavate nimede ja saladusliku Urbicande’i linnaga mingi erutava atmosfääri. Sellise õhkkonna, kus kultuuril on ka päriselt väga oluline koht ja sügavam järelemõtlemine asjade olemuse üle on reegel, mitte seda kinnitav erand.

Graafilise romaani alguses raputab Urbicande’i linna uudis, et väljakaevamistel avastati saladuslik sõrestikuline kontruktsioon, mis tuuakse uurimiseks mõjuka linnaehitaja Eugen Robicku lauale. Sõrestik-kuup ja Robicku nimi (vt Rubiku kuubik) annavad juba ise vihje lõpmatuteks variantideks, mida jääb siiski alati ühendama kindel korrapära.

Kas tegu on maavälise struktuuriga, mis on kodeeritud oma kuju ja suurust korrapäraselt muutma?

Sõrestik hakkab kasvama ja läbistab materjale, moodustades jõe kallastele ehitatud fantastilise linna kahte poolt ühendava tohutu struktuuri. Kas tegu on maavälise struktuuriga, mis on kodeeritud oma kuju ja suurust korrapäraselt muutma? Kust struktuur selleks ainet ja energiat saab, ei selgu raamatust. Robick aga satub poliitikute võimumängudesse ja armuafääri. Raamatu ajaline joon algab Esimese maailmasõja eelsest ajast, kui otsustada hiiglasliku kahuri järgi ja jõuab raamatu lõpulehekülgedel Oscar Niemeyeri Brasilia projektini. Art Nouveau laadis joonistatud graafiline romaan on vankumatult esteetiline, väga nauditav ning mõtlemapanev. See on ülimalt teretulnud lisandus eesti keelde tõlgitud graafiliste romaanide hulka.