Muse

Muse’i uus plaat tekitab sügavalt ambivalentseid tundeid: selle juures on palju tunnustamisväärset (eriti puhtmuusikaliselt), ent samas ka palju piinlikku (ülejäänu), mis ei lase lõpptulemust päris reservatsioonideta heaks kiita.

Alustame positiivsest: muusikaliselt on Muse tõepoolest kümmekonna aasta taguste hiilgeaegade juurde tagasi pöördunud. Eelmise korra (“2nd Law”) orkestraalsete ja dubstep-­eksperimentide asemel paitavad kõrva Matt Bellamy nüansirikas vokaal koos maitsekate sündihelide ja raskete meloodiliste kitarririffidega, mis näitavad bändi kahtlemata selle parimast küljest. Lood on valdavalt head või väga head: vaheldusrikkad, läbimõeldud ja produtseeritud moel, mis laseb ka süütul energilisel rokimeeleolul parasjagu esile tulla (aitäh, Robert “Mutt” Lange). Vaatamata üksikutele möödalaskmistele, nagu veniv ja eklektiline progeoopus “The Globalist”, tõstab see kõik Muse’i uue plaadi hoobilt praeguse alternatiivroki paremiku sekka.

Nüüd negatiivsemast: plaadi sõnum või n-ö kontseptuaalne narratiiv on ühtaegu nii segane kui ka lihtsakoeline. Düstoopiline ­ulmelugu mehitamata lennumasinatest, ajupestud sõduritest, empaatiavõimeta militarismist ja kolmandast maailmasõjast (mis võib-olla on juba käes!) jätab mulje, nagu oleks tegu mõne arvutimängu fan fiction’i või teismeliste “anarhistide” foorumipostitustest kokkukraabitud materjaliga. Sellest poleks muidugi midagi, kui asja võetaks grammigi huumori või irooniaga, kuid ei: kõike saadab pretensioon dramaatilisele sügavmõttelisusele, mida laulusõnad aga kuidagi välja kanda ei suuda. Tõsistest asjadest tõsiselt rääkida on raske, seda eriti rokkmuusikas, ja Muse’i abitu lüürika (koos laia pintslitõmbega maalitud garneeringutega, nagu sämplid John F. Kennedy kommunistide-kõnest või drillseersandi karjumisest) ainult tuletab meelde, kui keeruline kunst see ikkagi on. Tegelikult oleks Muse’i uut albumit kõige parem kuulata ilma inglise keelt oskamata ja sõnadest aru saamata.

Kui aga tahta sellest kontseptuaalsest pudrust lugeda välja midagi laiemat kui Matt Bellamy eksisammu, siis pole ju võimatu, et oleme järjest pingelisemaks muutuva rahvusvahelise olukorra tingimustes tagasi jõudmas kaheksakümnendate muusikas laialt levinud eksistentsiaalse pommihirmu juurde. Vähemalt oleks see samm edasi 9/11-järgsest vihasest ühiskonnakriitikast, mille muusikalised väljenduskatsed mäletatavasti reeglina samuti väheveenvateks jäid.