Segastega Türgis
Aasta kõige ilusamal ajal – juulikuus –
avanes mul võimalus osaleda tantsusegarühma Vikerkaar
koosseisus Ak?ehiri Nasreddin Hoca rahvusvahelisel festivalil Türgis.
Segarühma liikmeid kutsutakse lihtsustatud ja lühendatud
kõnepruugis omavahel ja mitteametlikult “segasteks”.
Mugavustega harjunud eurooplased, kelle hulka kuuluvaks ka meie siin
Eestis endid peame, eelistaksid nii kauge sihtkoha puhul kasutada
lennukit. Saab rutem kohale ja pääseb päevadepikkusest
loksumisest bussipingis, turses jalgadest ning kõigest muust
bussireisiga kaasnevast (ka üksluine toit – kartulipuder,
kiirnuudlid, näkileivad ...). Samas näeb bussiaknast maid ja
teid, mis kodupaiga ja sihtpunkti vahele jäävad. Näed
küll vaid aknast, kuid see on tunduvalt parem kui pildiraamat. Ning
reisi jooksul koguneb meeldejäävaid killukesi igast maast.
Päevalille- ja maisipõllud, eri kõrgusastmetes
mäed, külakesed oma imepärase arhitektuuriga (või
arhitektuuritusega), prügimäega sarnanev (mustlaste?) agul
Sofia lennujaamast kiviviske kaugusel, kitsekarjad, rohtunud ja
võsastunud surnuaiad...
Kuni Serbiani tunnistas piirivalve
ID-kaarti, Serbias löödi passi sisenemis- ja väljumistempel ning
Türgi piirilt tuli osta 10eurone viisakleeps.
Kultuurišokid algavad
Esimese tõelise
kultuurišoki saime Serbia-Türgi piiri kempsus –
harjumuspärase tualettpoti asemel sai seal 0,5 euro või 0,75
Türgi liiri eest väljutada oma ülejäägid meilegi
nõukaajast tuttavas “Stalini jalajälgedeks”
kutsutud auk-peldikus (olid vanasti igas bussi- ja rongijaamas),
kus paberit asendas topsik veega. Kogenud reisijatel on tagataskus
ikka tükike pehmet paberit, sest kohti, kus see tükike võib
hädavajalikuks enesetunde parandajaks osutuda, on reisil enam, kui
tahaks.
Tagasiantava peenraha sisse poetas kempsuäri pidav
(või vaid teenindav?) tädike mitmeid nii Serbia kui Bulgaaria
münte. Olin sealsest poti(tuse) süsteemist varem küll kuulnud,
nüüd sai seda ka kogeda. Augu peal tuli hakkama saada terve
Türgis veedetud nädal (välja arvatud hotell Istanbulis, kus
sinna- ja tagasiteel peatusime). Teisel korral mõistsin taas, kui
vähe võib inimesel õnneks vaja olla...
Närvipinge piiril
Türgi piiril lasti meid
oodata kolm tundi, selle aja sisse mahtus ka põhjalik
putukatõrje. Mehike, seljas anum kemikaalilahusega ja käes
atribuut, mis lahuse uduks muutis, käis mööda piiriala ringi ja
mattis udupilve kõik, kes ja mis seal olid. Udu püsis üleval
paarkümmend sekundit, teadjamad rääkisid, et see olla
sääskede ja sipelgate tõrjeks. Udu lõhn oli üsna
sarnane Eestiski kasutatava odava kirbutõrjevahendi omaga ja
tervisehäireid see ei põhjustanud.
Nägime ka
ühe bussi läbipuistamist (tegu oli Türgi bussiga).
Konfiskeeritud suitsupakid ja veinid (Türgi piirneb Bulgaariaga, kus vein
on pea sama odav kui vesi) visati suurde prügikasti, veinipudelid
löödi vastu kasti äärt katki.
Valmistusime
moraalselt, et järgmine on meie buss, ja mõtlesime õudusega,
kui kaua võiks võtta aega, et kõik need bussialused
kohvrid läbi puistata, tagasi kokku ning bussi pakkida ... mehed muutis
ärevaks see, et ei teatud, kui palju tohib olla alkoholi ja suitsu kaasas
Türki sisenemisel.
Puistamiseks siiski ei läinud,
õhtust oli saanud &ou
ml;ö ning kui meile oli antud luba edasi sõita, tervitas Türgi
meid lõunamaise ööpimeduse ning selles helendava
mošeega.
Festivalilinnakesse jõudsime varastel
hommikutundidel. Öö bussis oli möödunud sõites ning
niivõrd-kuivõrd ka magades.
Hommikusöögijärgsel rühmajuhtide ja korraldajate
nõupidamisel teatati – lisaks tervitustele ja
tänusõnadele, et kõik on kenasti kohale saabunud –, et
esialgsete plaanide kohaselt on ülejäänud päev eestlaste
grupil vaba.
Juba paari tunni pärast saabus aga teade, et
tegelikult tuleb õhtul kella kuueks olla rongijaamas festivalirongilt
saabuvaid külalisi ja osalejaid vastu võtmas ning esineda seal
umbes 10minutilise kavaga. Ja pärast seda tuleb veel üks väike
esinemine linnas.
Rongijaam oli väiksem kui Tartu rongijaam
ning sealne plats nii tantsimiseks kui vaatamiseks suhteliselt ekstreemne.
Aga – sai tantsitud ning üle teiste peade ka teisi püütud
vaadata.
Ainus, mida me ei näinud, oli rong festivalile
saabujatega.
Linnakontserdini oli tunnikene aega, meid paluti
oodata ühes pargis asuvas välikohvikus. Et aeg kiiremini lendaks,
tõmbas meie pillimees Tarmo Tartu lõõtsa lahti ja keset
sumedat suveööd kõlasid seltsiks ritsikate
siristamisele igihaljad eestimaised seltskonnaviisid.
Improvisatsioonist sai vabaõhulaulupidu Eesti moodi. Türklased
vaatasid algul jahmunult, siis siira huviga.
Veidi aja pärast
tahtsid vist kõik läheduses olnud türklased end mõne
eestlasega kõrvuti pildile jäädvustada, populaarsemateks
talletusvahenditeks, nii nagu meie maalgi, digiseebikas või
mobiiltelefon.
Vahepeal kostis mats ja plekikolin
– möödasõitev rollerimees oli helidest segadusse
sattunud,
unustanud teed jälgida ning sõitis
põõsastesse. Tõusis püsti, kloppis tolmu
põlvedelt ja jätkas teed.
Järgmise päeva
hommikuks olid rongiga saabuma pidanud Türgi kaks rühma siiski kohale
jõudnud. Ju see rong siis kunagi ikkagi tuli.
Pannkooke mekkimas
Toidud olid Türgis suhteliselt
samad kui Eestiski, kuigi kartul oli harv nähtus. Riis, lihapallid, salat,
kus iga päevaga omandas üha ülekaalukamat rolli lehtsalat ...
mõned puuviljad ning joogipulbrist tehtud morss. Laual kannudes oli
tavaline kraanivesi ja klaasid, mis pärast sööjate lauast
lahkumist veest sinnasamasse laua kõrvale maha tühjendati, keerati
alusele kummuli uut joojat ootama. Keegi kõhulahtisuse üle
siiski ei kaevanud, pigem oli probleem vastupidine.
Kui
söödud, suundusime giidi järel linnakese äärde
teemajja. Seal paluti jällegi istet võtta ning valida endale kas
teed, kohvi või pudel vett korraldaja kulul. Veidi hiljem selgus, et
kohvi neil pole, ja kui palusime giidil organiseerida meie lauale vett, saabus
kelner peagi kandikutäie auravate teeklaasidega. Ega teel viga polnud, tee
nagu tee ikka, kuid selles kuumuses oleks vesi siiski meelepärasem olnud.
Järgmisel päeval pärast esinemist
kalakasvanduse-külakeses pakuti kõikidele kohalikke rahvusroogi:
keedetud maisi ja meie mõistes täidisega pannkooke. Kohalikus
keeles on sel muidugi teine nimi, kuid ma ei suutnud seda meelde jätta.
“Pannkookide” valmistamine käis sealsamas platsi
ääres. Naised rullisid osavasti pulga abil taignamunakese lapikuks,
mees viskas sellele täidise peale ja murdis pooleks. Ning siis
“pannile” – tulekoldele
asetatud raudplaadile. Õues oli endiselt 40 kraadi, panni
ääres tunduvalt kuumem. Kooke keerati raual ümber nii pulgakese
kui vaid näppude abil. Euronõuetest oli see asi (Euroliitu
pürgiv maa!) loomulikult sama kaugel kui meie oma kodumaast, kuid toit
maitses hästi. Keedetud maisi kohta oli vastakaid arvamusi – osale
maitses väga, teistele üldse mitte.
Kui neil kuskil mujal
kalu peidus polnud, siis nimetati kasvanduseks kaht väikest basseinikest,
kus kokku oli vahest paarkümmend kalakest.
Publikut kogunes
kontserdile ligi poolsada inimest. Neid tuli pidevalt, siit- ja sealtpoolt
mägedest, paarikaupa ja peredena – sülelastest kuni kepikesega
vanainimesteni. Naised paiknesid meestest eemal, seal, kus leidsid vaba koha.
Treppidel, platsi servadel, katustel – kõikidel pead kaetud ja
pikad seelik-püksid seljas.
Linnades oli riietus tunduvalt
vabam kui külades – linnades olid pooled naised katmata peadega ning
riides nii, nagu neile endile meeldis. Kuid neis kahes külas olid
küll ühised riietumiskombed (ning rätsepad).
Usud ja kombed
Meie grupijuhil Ingridil, blondil
sinisilmal, oli pidevalt tegu, et festivali organisaatoritele (kaks keskeas
meest) erinevaid veenmismeetodeid kasutades selgeks teha, et tantsijad tahavad
end ka esinemiste vahepeal hästi tunda. Käia poodides uudistamas,
ning loomulikult tahame me ujuda.
Ujuma saime juba järgmisel
päeval. Meid viidi kohalikku, keset tühermaad asuvasse okastraadiga
ja kõrge müüriga piiratud ujulasse. See oli kui oaas
kõrbes! Kohalike meeste jaoks oli muidugi täielik mõistatus,
et kuidas saavad mehed koos naistega sulistada. Nad istusid ja vaatasid
kolmekesi ülal rõdul kõik see aeg (ligi kaks tundi), mil
tantsijad veemõnusid nautisid.
Müstikat oli nende jaoks
veelgi. Näiteks päevitamine. Festivali osalejate pesitsuspaik oli
linnast viis kilomeetrit eemal asuv hoonekompleks, mida kõrge okastraadi
ja spartaliku sisustuse järgi esialgu pahade laste kooliks pidasime.
Pärast selgus, et see on ülikool.
Kuna muud
võimalust heledatele ihudele päikesenäitamiseks polnud
kui sealsamas hoonete vahel murul, siis peagi helendas muru päevitajatest.
Esimesel päeval seda ka lubati, kuid teisel päeval keelati murul
pikutamine ära. Kuigi esimesel päeval öeldi küsimuse peale:
“Kuidas me peaksime siin käituma” vastuseks, et “olete
eurooplased ja käituge vastavalt oma kommetele”. Vaid alkoholi ei
lubatud avalikult juua ja paluti, et tühje õllepurke näha ei
oleks.
Türgis on alkoholi joomine peaaegu et olematu.
Ühtki joobes kohalikku ei hakanud selle aja jooksul silma. Moslemi usk
taunib joomist, kuid üks kuulujutt kõneleb ka sellest, et sealsetel
inimestel on alkoholi raske taluda. Nii et mine tea, mis see põhjus on,
kuid huvitav oli vaadata et täiskasvanud mehed istuvad teemajakestes ja
joovad teed, mitte õlut või kangemat kraami nagu meil :)
Jutte, et blondiinid lähevad Türgis hästi kaubaks –
haaremitäienduseks –, olid kuulnud kõik sinnaminejad.
Sellesisulisi ettepanekuid kohtasid meie heledaverelised tantsijad rohkem
Istanbulis suurel turul (ka mulle püüdis tumedasilmne
kuumavereline mehehakatis oma kätt ja südant kinkida). Kõige
suurema “pakkumise” sai meie treener Lea Hanni – kui kuuldi,
et kahest teda saatvast mehest pole kumbki ta isiklik abikaasa, pakuti Lea eest
tuhat kaamelit. Lea reisis meiega siiski ise edasi, kotis kasukas, mille eest
ta maksis vaid kolmandiku küsitust.
Hiljem rääkis
meile Istanbulis vahetustudengina õppinud t&uum
l;tarlaps, et tegelikult Türgis pole haaremid seadusega lubatud, et turul
ollakse libekeelsed seetõttu, et turule satub sagedasti
lõbujanulisi põhjamaiseid naisturiste (küsida ju ikka
võib ja õhtul lubatud südamed ja suured varandused kaovad
hommikuks meelest) ning kaameleid ei tea ta Türgis üldse
kasvatatavat.
Soe maa ja soojad inimesed
Mind hämmastas see, et ülekeevat lõunamaist temperamenti
sealmaal ei kohanudki – publik oli ehk isegi reserveeritum kui meie oma
kodupublik. Väga hästi võeti vastu loomulikult Türgi
tantsijaid, teistele oli aplaus suhteliselt leige. Üks erand siiski
välja arvatud – kui Eesti naised oma partnerile sülle
hüppasid. See tekitas vähemalt sama suure tundepuhangu kui
“omade” esinemine. Ilmselt oli see midagi nii omapärast,
peljatut, ent samas ihaldusväärset – olla oma partneriga
avalikult lähikontaktis. Türklaste tantsud olid üüratult
pikad (20–30 minutit) ning koosnesid enamasti kolmest plokist –
esimeses tantsisid matšolikkusest kiirgavad mehed, teises
õilmitsesid õhkõrnad naised ning kolmandas plokis tantsiti
koos, üksteist puudutamata.
Festivaliks oli minu arust seda
kultuuriüritust palju nimetada, sest polnud seal ju suurtest
“Europeade’idest” tuttavat rahvaste rohkust,
nädalapikkust programmi, kümneid lavasid...
Kuid seda
huvitavam oli jälgida kohalikke ning saada aimu nende igapäevasest
elust. Käia külapoest arbuusi ostmas, vastata küsimustele
“Kas tead Nasreddini” jaatavalt ning loomulikult imeda endasse
seda, mida meil napib – nende oskust ääretult siiralt, kaunilt
ja avalalt naeratada. Nii siiraid naeratusi kohtab siin kahjuks harva. Kui
türklastel muus osas on euroliitu saamiseks palju vaja teha, siis nende
naeratusest ja avalast olekust oleks kasulik igal eestlasel osa saada.
Ja kuigi ma ise seal maal naine küll olla ei tahaks, ei hakanud
Türgis mulle silma ühtki naist, kes olnuks silmanähtavalt
muserdatud olmemuredest ja depressioonist. Kes kõnniks tänaval
jalgu järel lohistades, oleks lohakalt riides või meikimata.
Kõik olid vägagi hoolitsetud ja maitsekalt värvitud. Neid oli
nauding jälgida.
Türgimaa oma kummalisuste ja
veidrustega ja südamlike inimestega läks mulle sügavale
südamesse. Läksin sinna eelarvamustega, kuid nüüd tean, et
tahaks sinna veelgi tagasi minna. Eks näis, millal ja kuidas...