Seieritega kell digitaalses maailmas.
“Visa hing 4”
Režissöör Len Wiseman. Osades Bruce Willis, Timothy Olyphant,
Maggie Q, Justin Long jt. (”Dodgeball”), Mary Elizabeth Winstead
(”Grindhouse”), Jeffrey Wright (”Casino Royale”) jt.
Lavastajaks on Len Wiseman (”Under-world”).
Kinodes alates 27.
juunist.
Mis on saanud Michael Dudikoffist? Selline küsimus
tekkis peale “Die Hardi” vaatamist ühel vestlusel, ning
selgus, et tossude ja lakisoenguga “Ameerika ninja” kohta ei tea
keegi enam midagi.
Nagu teisedki külma sõja kangelased,
teenib tema tänaseks karistust filmipõrgu Z-ringis, kus endised
superkangelased VHS-kasseti ragina saatel kilde pildudes igavesti jõudu
teevad ja relvi laevad. Kunagi Ameerika vajas neid, aga nüüd valitseb
Schwarzenegger vaba maailma hoopis California kubernaatorina, Stallone’i
karjääri ei elusta enam isegi kõrgepingeliinide abiga, ning
neoondekaadi ultra-machodest ongi tänaseks ellu jäänud vaid tema
siin, “Visa hinge” John McClane (Bruce Willis).
Järjekorras juba neljandas “Visa hinge” osas tuleb
McClane’il vastu seista üleriigilisele küberrünnakule,
mida organiseerivate terroristide eesmärgiks on infrastruktuurid
välja lülitada ja Ameerika kogu täiega kuristikku lükata.
Kuna McClane on ühe päti sõnade kohaselt nagu
“seieritega kell digitaalses maailmas”, siis aitab teda peenemates
tehnoloogilistes küsimustes häkker Matt Ferrell (Justin Long). Longil
õnnestub muuseas teha kangelase sidekick’ina täiesti
arvestatav roll.
Algab võidujooks ajaga, kus pooled
üritavad ära aimata üksteise järgmisi lööke sel
ajal, kui ühekaupa lähevad rivist välja elektrisüsteemid,
kommunikatsioonid, küte, liiklus, teed ja linnad.
Poliitiliselt on “Visa hing” alati end identifitseerinud
sügavalt ameerikaliku filmina. John McClane kehastab keskmist
töölisklassi valget ameeriklast, kellele süsteem liiga teeb ja
kes teatud olukorrad omaenda õiglustundest lähtudes ära
lahendab.
Tema vaenlased on alati olnud
“võõrad” ja “erilised” – olgu siis
tegemist saksa terroristi Hans Gruberi, Franco Nero poolt mängitud
Ladina-Ameerika diktaatori või Gruberi venna Simoniga.
Võõrapärase etnilise päritoluga kurjad geeniused,
kelle eest Ameerikat kaitsta tuleb.
Sama joont jätkatakse ka siin:
pahade pealik Thomas Gabriel (Timothy Oliphant) on küll endine Ameerika
salateenistuse töötaja, kuid me tabame teda ühes kohas
tsiteerimas Leninit ja lisaks sellele räägivad tema
palgasõdurid segamini prantsuse ja hispaania keelt.
Neile
astub vastu McClane’i antikangelane, kes rikub küll korda (ja vahel
ka seadust), kuid tegude motiivid ja tulemid on alati positiivsed.
Rahvas elab talle kaasa, sest tunneb, et jagab temaga sarnast
õiglustunnet. Tema tegudel on alati moraalne põhjendus, sest ta
teenib leiba politseiniku, ühiskonna alustalana. Saab selgeks, et erilise
vaenlase erilistele tegudele saab vastu seista ka kangelane rahva hulgast.
Mees, kes küll kardab, aga võtab endale vastutuse asjad
korda ajada, sest kedagi teist pole käepärast. Mees, kes filmi
sõnade kohaselt on “That Man”, ehk See Mees.
Hoolimata stereotüüpidest õnnestub uuel “visa
hingel” imekombel mööda tüürida enamikest
lõksudest – film ei võta end liiga tõsiselt, ei
ohverda käsikirja ja dialoogi suuremate eriefektide altarile, ei proovi
midagi t
otaalset uut, ent ei rahuldu päriselt ka vanaga. Üheks
õnnestumise põhjuseks on kindlasti see, mis “Visa
hinge” ja tema kangelast alati teistest omasugustest eristanud on –
eneseiroonia.
Külm sõda on alati olnud
üsna huumorivaba teema ja sellesse on surmtõsise
patriotismiga suhtunud ka kõik need lundgrenid ja schwarzeneggerid,
kelle ainukeseks lubatud naljakohaks on one-liner peale mõne vaenlase
tapmist. Siin on suhtumine märksa vabam – teist häkkerit nimega
The Warlock mängib legendaarne režissöör Kevin Smith ja kui
ekraanile ilmub eriagent nimega Johnson, siis on Willise reaktsioon naljakas
sellepärast, et esimeses osas kimbutasid teda kaks topakat agenti, kes
esitlesid end kui Johnson & Johnson. Film ei mõju puiselt, sest
jätab endale õiguse mänguruumiks.
50-aastane Bruce
Willis suudab vältida iseenda karikatuuriks muutumist ning mängib oma
rolli noateral, mõjudes kordamööda cool’i ja
kämbina. Isegi jaburates olukordades tekib tahtmine olla tema poolt, sest
ta ise jõuab enda kohta esimesena pilkenooled lendu lasta. Ta on ka
praegu kangelane, kelle olemus ei sunni vaatajat enda poole hoidma, erinevalt
teiste 80ndate jõumeeste forsseeritud võltspaatosest.
“Visa hing 4” on kummardus vana kooli filmitegemisele ja
õnneks sama pretensioonitu kui tema eelkäijad. Suvise kassahitisaju
seast paistab silma kui üks õnnestunumaid. Ka minu suureks
üllatuseks.