Sein on ees

Andres Maimiku arvates näitab prantslaste film “Seinte vahel” markantselt, et integratsioon ei ole helesinine eesmärk, milleni abirahade ja europrojektide abil jõutakse, vaid pikk ja piinarikas protsess, mille lõppu polegi näha.

Veebruaris linastub kinos ­Sõprus Laurent Cantet' ja François Bégaudeau film "Seinte vahel". See on pooldokumentaalne lugu ühest probleemsest klassikollektiivist, kellega murrab piike emakeeleõpetaja François Marin. Kuna tegemist on riigikooliga, siis koosneb klass põhiliselt immigrantide perede lastest. Lisaks emakeelele ning prantsuse kultuuri tutvustamisele üritab François kangekaelselt õpilasi suunata adapteeruma prantsuse ühiskonna ja mentaliteediga. See missioon meenutab peaga naela seina peksmist. Esiteks tuleb murda puberteedikarja grupiviisilist trotsi, mis peaaegu kogu klassi on halvanud. Iga veidigi keerukama mõiste tutvustamine on kohutavalt kurnav tegevus, iga ülesande juurde käib katkematu hala ja õpetaja närvikava testimine. Meie ei õpi põhimõtteliselt, see on vastik ja igav ja memmekas. Meid nagunii ei taheta, prantslaste jaoks jääme igal juhul teise sordi inimesteks.

Pidevalt õhutab keegi vastasseisu - meie versus nemad, õpilased versus õpetajad, immigrandid versus põlisprantslased, araablased versus mustanahalised. Kurat, miks nad küll ometi aru ei saa, mis neile endile kasulik on??!

Säilitamaks autoriteeti peab François igal hetkel end kehtestama, leidma hapra tasakaalu türannia ja liberaalsuse vahel. Et probleemkoolis sellist tööd teha, peab õpetajal olema tohutult meelekindlust ning empaatiat, aga samas ka kaasasündinud karisma ning kõnelemisoskus, kindel närvisüsteem ning kõva psühholoogiline vilumus. Ehk siis emotsionaalne intelligents. Ainulaadne isikuomaduste kombinatsioon, mida me ei saa oodata isegi väejuhilt. Ta peab oma frustratsiooni alla suruma ja olema kannatlik, kannatlik, kannatlik. Never let them see you sweating, õpetas Richard Nixoni naine Nixonit. Kui vaja, siis ei kõhkle François eesmärgi nimel kasutamast jesuiitlikke vahendeid - ta lööb lõhe klassi sisemisse solidaarsusse, eristab liidrid, ignoreerib oivikuid ning kiidab jõhkardeid. Ta vastab ­õpilaste provokatsioonidele jahe­da iroonia, vahel isegi sarkasmiga. Samas pöördub ta oma õpilaste poole alati täiskasvanu positsioonilt, kõneleb nendega kui ratsionaalsete indiviididega. Niiviisi säilib eneseväärikus, mis on selles roppraskes töös tõhususe garantii. Niikui lased end lõdvaks, tajuvad väikesed pärdikud, et aeg on pähe istuda. Kui tuled lastele liiga vastu ja hakkad omamehelikult lipitsema, ei võta nad sind tõsiselt. Kui kaotad närvi ning hakkad hüsteeritsema, saavad nad küüned taha su nõrkushetkedele. Nii ühel kui teisel puhul on pedagoogiline areng sisuliselt lumme kallatud.

Lapsed küll toorutsevad ning töötavad õpetaja igale initsiatiivile vastu, aga igaühel tekib eri ajahetkel ka midagi innustuselaadset, ning seda tasub ära kasutada, enne kui klassi ­üldine mentaliteet ta maha kisub. François teab, et umbusu ja resignatsiooni murdmiseks ei saa ta tegelda kogu klassiga ­korraga. Ta ei tohi lasta pessimismil võimust võtta ega näha neid kui antisotsiaalselt käituvat värvilist massi, kellest tõenäoliselt kasvavad kusagil slummis ­vegeteerivad ülearused inimesed. Ta käsitleb iga õpilast eraldi - hiina ebaseadusliku immigran­di last, surinamist pärit orbu, maroko vanemate kutti, mali põgenikku etc. Ning seejärel tuleb jagada igale õpilasele tähelepanu, läheneda neile individuaalsetest omadustest ja võimetest lähtudes, leida ka kõige lootusetumale isendile motivaator. Ta peab sisendama usku, et piisava pingutuse ning enesega töö tagajärjel on neil võimalus siit seinte vahelt välja murda ning elada korralikku elu täisväärtusliku kodanikuna. François ­maalib tulevikupilti realistlikes värvides: et tõesti ei võta teid keegi avasüli vastu, et tõesti on ühiskonnagruppe, kes lükkaks teid meeleldi ühiskonna äärealadele ning kes sulgeks teie eest kõik võimalused väärtuslikuks eluks. Aga samavõrd on see teis endis kinni. Kuni teile meeldib näha end ohvrina, getodesse surutud põlatud immigrandimassina, ning teie omakorda kannate viha nii põliselanike kui maa vastu, kus te elate, jääbki see ­surnud ­ringiks. Mitteadapteerudes tõrjute te iseennast ühiskonnast välja. Et elus midagi kätte saada, peate olema topelttublid, pingutama kaks korda enam kui "õigesse" sootsiumisse sündinud põlisprantslased.

Eelkõige peab meeldiva karismaga François tegema tööd enda kallal. Ülbe ja ignorantse klassikollektiiviga suhtlemisel tärkab paratamatult kerge rassismipisik ning kõhklus oma töö mõttekuses. Aga tark õpetaja teab, et anti­sotsiaalse käitumise põhjused pole rahvuslikud või rassilised iseärasused, vaid kultuuritaustade erinevus. Ehk siis päritolumaa kombestik ja religiooni ettekirjutused, perekondlikud põhjused ning sotsiaalne viletsus. Neid annab parandada, rassismi aga mitte.

Loomulikult viskab ka François'l vahel kopa ette ning ta käitub mõneski probleemses olukorras nagu tüüpiline pedagoog, aga ka kõige põlatumas faasis seisab ta tingimusteta oma laste poolel.

"Seinte vahel" on tark ja eluline film, mida peaksid vaadama kõik inte­gratsiooniga tegelevad poliitikud, ametnikud ja õpetajad. Või need, kes suhtuvad integratsiooniprojekti skepsisega. Pronksiöö järgses mentaalses segaduses lõid välja kaks täiesti erinevat, aga ühtviisi hüsteerilist positsiooni. Esiteks poliitikute optimism - jah, on veel üksikuid ebakohti, aga teeme veel abiprogramme, keeleteste, ühisüritusi, küll siis integratsioon tuleb. Film "Seinte vahel" näitab markantselt, et integratsioon ei ole helesinine eesmärk, milleni abirahade ja europrojektide abil jõutakse, vaid pikk ja piinarikas protsess, mille lõppu polegi näha.

Teine, oluliselt populaarsem seisukoht on, et integratsioon on läbi kukkunud või pole seda kunagi olemas olnudki. Okei, kui integratsioon ei ole lahendus, mis siis on? Getostumine ning erikeelsete kogukondade eristamine kõrge müüriga? Venelaste vägivaldsest tapiga väljaviimisest ei julge unistada enam ka kõige käredam rahvuslane.

Sisserännanute assimileerimine, nagu 19.-20. sajandi ameerikas, ei ole realistlikult hinnates ühe inimgeneratsiooni küsimus. Jääb üle paljusõimatud multikultuursus ehk siis eri rahvus- ja kultuuritaustaga inimeste rahumeelne kõrvutieksisteerimine. Ning olmekontaktid, mille kaudu erinevad kogukonnad paratamatult peavad lävima. euroopa demograafilistele probleemidele, mis on tekkinud liberaal­se immigratsioonipoliitika tagajärgedena, on raske pakkuda positiivsemat lahendust kui seesama multikultuursus. Paraku. Näägutav ksenofoobia pole kunagi lahendus, vaid osa probleemist.

Mulle iseenesest meeldis Toomas Hendrik Ilvese mõttekäik, et meie venelased ei ole erivajadustega inimesed, kelle eest tuleb kogu aeg hoolitseda ja kelle üle järelevalvet teostada. Inimlikul tasandil ongi nii, sest millisele tervele ja täisväärtuslikule indiviidile ikka meeldiks, kui teda händikäpina koheldakse. See käib väärikuse pihta. Aga samas. Tegelikult vajaks teatud segment eesti rahvastikust ikkagi positiivset diskrimineerimist, meie erilist hoolt ja positiivset tähelepanu. Paraku just see kõige vastikum osa. See liigliha, kelle me vaibaserva alla kühveldaks, kõige kaugematele Kopli liinidele suruks. Teate küll, need räuskavad poisid ja tüdrukud, kes meie aknad sisse viskasid, pärast seda, kui me olime nende kuju lahti kangutanud. Need, kelle meelsusega suurvene šovinism mõnuga manipuleerib. Kelle kohta Nicholas Sarkozy ütles "inimrämps" ning kellele Ansip lasi nuuti anda.

Aga miks me peame kokk Ženjat ja tema kambajõmme poputama? Aga sellel põhjusel, et nad on eestimaalased. Nad on eestlased, nii ebameeldiv kui see mõte ka ei tundu. Ameerika sõjaväes on reegel: "no man left behind". See tähendab, et ühtegi oma sõdurit, olgu ta elus, haavatud või surnud, ei jäeta lahinguväljale.

Normaalne riik ei tohiks jätta ühtegi oma elanikku külma kätte, olgu ta siis riigitruu keskklassi kodanik või lõdisev lasnamäe pätt. Ühelegi inimesele ei tohiks mõista anda, et ta on ülearune. Ja seetõttu ongi vaja erikohtlemist.

Samasugust sitast lõppematut sotsialiseerimistööd, nagu teeb õpetaja François. Argirassismi alla surudes, tagasilööke taludes, kavaluse ning innustusega. Igaühte tähele pannes, igaüht koheldes kui indiviidi. Et tuntaks enda vajalikkust; et anda võimalus leida elamise rõõmu ning võib-olla tunda eestimaalaseks olemise üle uhkust.
Me teame väga hästi, mis juhtub siis, kui me neid ignoreerime või getostame. Koguneb sotsiaalne ja rahvuslik vimm, staatiline energia, mis ühel heal päeval vallandub destruktsiooni kujul. Me oleme korra selle üle elanud.

Õnneks või kahjuks on eestlaste ja venelaste vimm siiani veel rahvuslikul pinnal ning pole usutav, et see muunduks üleöö sotsiaalseks solidaarsuseks ühiskonna ebaõigluse vastu. Pigem vastupidi, mida keerulisemad ajad, seda natsionalistlikumad on loosungid.

Edgar Savisaar kuulutas rahvarinde ajal, et kõige raskem on muuta mõtteviisi. Kõige keerulisem on tungida läbi enese püstitatud umbusu taradest. Ja selles aspektis vajaks paljud eestlased samasugust integratsiooni kui venelased. Mind häirib tõsiselt, et rahvuslased on monopoliseerinud patrioodi mõiste. Eesti õpetaja, kes annab sisserännanutele eesti keelt ja kultuuri ning teeb seda sisyphosliku kannatlikkuse ning empaatiaga, omab mitu korda rohkem isamaa-armastust kui ennast eesti patrioodiks nimetav mehepoeg, kes päevade kaupa lõmpsutab internetis lõugu teemal, kuidas on tema inimõiguseks teise nahapigmendiga rahvaste kohta välja öelda seda, mida ta neist arvab.

Cannes'is mullu auhinnatud filmid on jõudnud ka Eestisse

Kuldne Palmioks
"Seinte vahel" (Klass)
Laurent Cantet

Grand Prix
"Gomorra"
Matteo Garrone

Parim režissöör
"Kolm ahvi"
Nuri Bilge Ceylan

Parim stsenaarium
"Lorna vaikimine"
Jean-Pierre ja Luc Dardenne

Žürii auhind
"Il Divo"
Paolo Sorrentino