Seisukohtade võtja
Marco Laimre näitus „Küsimused ja vastused“ Rotermanni soolalaos on muljetavaldav üsna mitmes mõttes. Sellest kiirgab loovust lausa tehnilises mõttes – on näha, et tüübil ei olnud mõttes mitte teha videonäitust ega fotonäitust ega installatsiooninäitust, küll aga oli mõttes mitmeid teoseideid, mis on võtnud üsna uskumatuid vorme.
Näitus kiirgab ka küllaltki ebalaimrelikku mõtteselgust, ja see ei ole ilmselt ajutine nähtus, vaid arengu tulemus.
Mõtete selginemine
Vaadates Laimre töid vahepealsest ajajärgust, mis jäi kusagile ”Faculty of Taste´i“ ja „Stereo-ereo“ vahele, tekkis paratamatult tunne, et mees mõtleb sadu kordi kiiremini, kui keha tegutseda jõuab. Aja jooksul, mil käed valmistasid teost, liikus ajudes miljoneid megabaite infot, millest moodustus kümneid vahetevahel suisa vastandlikke diskursusi, ja see kõik talletus mitte eriti korrastatud kujul ka teosesse. Nüüdsed mõttekäigud pole mitte vähem keerulised, kuid kujundid on taandatud puhtamaks. Kas vaatajale teeb see elu kergemaks? Mõneti küll, samas lihtsameelsetele ei ole siin ikkagi midagi. „Ma arvan, et ma olen asjalikumaks muutunud. Suudan ennast täpsemini positsioneerida. Suudan seisukohti võtta,“ kirjeldab Laimre ise oma arengut. „Aga põhiline, et vahetasin k-tähe välja. Neid Markosid on siginenud ümberringi liiga palju.“ Näituse autoriks reklaamidel on märgitud keegi Marco Laimre.
Laimre astus kunstiakadeemiasse suhteliselt kõrges vanuses. Eluperiood, mis jäi kunsti-eelsesse aega, on hämar, ajaloole tundmatu ja avaldub tänapäeval peamiselt mõningates tema teostes leiduvate vihjetena. Kuid juba varastel loomeaastatel paistis ta silma lausa maniakaalse analüüsivõimega ja -himuga. Kui kunstiõppejõud peavad enamasti kurja vaeva nägema, et ilutsemisele või tundlemisele kalduvaid kunstiõppureid natukenegi asjade olemuse üle mõtlema panna, siis Laimrega oli vastupidi. Valjuhäälselt nõudis ta õppesüsteemilt rohkem teadmisi ja informatsiooni. Selle tähistamiseks paigaldas ta Eesti Kunstiakadeemiasse kiviplaadi kirjaga “Siin asutati 23. X. 1994 Koopamaali kateeder”.
Käesolev näitus pidanuks tegelikult olema Tallinna Kunstihoones Anders Härmi kureerimisel. Kunstihoone nõukogu oli teist meelt. ”Tänu sellele ma sain kohe öelda Ehale, et kas tahad head näitust. Loomulikult ta tahtis.“ Nii kureeriski näituse soolalattu Eha Komissarov.
Võimuküsimused
Laimre ei ole mingil tähtsal ametipostil. Küsin: „Kas sa tunnetad endal mingit võimupositsiooni eesti kunstimaailmas? Miks nad sind kardavad?“
Laimre: „Aga ma ei tea, kas nad kardavad.“
Mina: „No kardavad, kui nad selliseid asju teevad. Et mis on see kunstniku võim. Tegelikult ma seda küsingi.“
Laimre: „Ainukene võimalus on teha head kunsti. Mäletad, kui me olime üliõpilasvalitsuses, siis ma juba sõnastasin programmi, et poliitikat tuleb teha kunsti abil.“
Võimuküsimused. Ühed olulisemad küsimused Laimre loomingus. Video, mis kujutab Kunstnike Liidu presidenti Jaan Elkenit vaenlase rollis, ajab tõesti hirmu nahka. See pilk, need näpud, see roosa linik, ja see tekst, mis ütleb, et otsi vaenlast, vaata, sind vaatab vaenlane. Kättemaks? Kindlasti, osaliselt. Otsene isiklik rünnak. Laimre on veendunud, ja ilmselt on tal palju mõttekaaslasi, et Kunstnike Liit vajaks reforme. Aga „vaenlasele“ otsa vaadates tekib minul vähemalt küll ka selline ketserlik mõte, et äkki ma ise, kes ma teda vaatan, olen hoopis vaenlane. Tähendab, siin on ka vaatamise teema.
Omaette võimuakt meie provintsi-tiigikeses kunstniku jaoks on kindlasti Eesti esindamine Veneetsia biennaalil 2001. aastal.
Laimre: „See tõmbas mingi eesmärgi täiesti maha, selles mõttes on ta depressiivne kogemus. Nüüd ma olen megaüritusel osalenud, kaudselt. So what. Samas on väga hea, et ei ole enam mitte mingit mullistust selle puhul. Nüüd ma saan rahulikult mõelda muude asjade peale, mis on tähtsamad. Päris hea, et see nii vara toimus, mitte siis, kui ma 82 olen. Mind ajavad öökima Krossi punnitused mingit Nobelit saada. Põhimõtteliselt on tegu haaknõeltega. Nüüd – ma saan öelda, et pistke perse oma haaknõelad. Igasugune kolmandajärgu valge tähe seitsmes rist vasakult, see on täpselt seesamane haaknõel. Talle on lihtsalt inkorporeeritud juurde mingisugune püha tähendus. Väärtus. Nüüd ma saan öelda, et pistke perse endale, mind ei meelita sellega, et ma Veneetsiasse saan. Kusjuures ei ole mitte „persse“, vaid ühe s-iga. Mis on väga oluline. See on retoorilisem, labjektsem jne. Obstsöönsustesse ma ei lasku.
Ma olen vaba, mõistad, ma põhimõtteliselt olen vaba.“ P>
Haaknõelad ja sport
Haaknõel käib näituselt korduvalt läbi. Seesama pistmise pilt. Ja siis veel vana vatitekk, millesse on kõrvetatud sõna „Sport“ ning moodustatud haaknõeltest olümpiarõngad.
Laimre: „See on loomulikult üldistus, aga, mõistad, me võtame tavalise haaknõela, see, millega meil seda tekki kinni pannakse, kui me sünnitusmajast tuleme, ja me mäletame seda nii kaua, kuna sellel on tõeline tähendus. See on küsimus sümboolse välja väärtustest.“
Mina: „Vanaema kogu aeg (rahu tema põrmule) vanadel headel pungiaegadel ähvardas, et kunagi see haaknõel torkab sulle veeni.“ P>
Laimre: „See on hea, sa saad kohe aru, mis asi on haaknõel. Mingi selline torkamisväärtus ja pinge on sees. Kas ta on kinni või lahti, kas ta on sul kulmust läbi või hoiab kampsunit eest kinni. Seal sees on mingi ökonoomia, mis värki koos hoiab, ja siit peaks nüüd Lacaniga jätkama, aga see on ilmselgelt tüütu.“
Mina: „Sportlastel on väga selged eesmärgid, näiteks medal Ateena olümpial. Mis võiks olla kunstnikul selline eesmärk?
Laimre: „No ma ei ole ju sportlane.“
Mina: „Aga me kuulume ühe ministeeriumi alla sportlastega.“
Laimre: „See on minu jaoks täiesti arusaamatu. Mida on tegemist kultuuriga mingitel tüüpidel, kes koosnevad lihasmassist ja isostarist, kellel on mingid kõhuhädad pidevalt.
Mina: „Sul ei ole kõhuhädasid?“
Laimre: „Ei, muidugi mitte. Kuigi ma pean ütlema, et kakiprobleem on ka kunstis aktuaalne olnud. Mis on tegelikult spordiprobleem. Mingit laadi rottide võidujooksus me muidugi nagunii osaleme. Aga kui me sporditerminoloogia toome kultuuri üle, olukorrast, kus on kõik mõõdetav, kus selle asja üle on võimalik keemiline kontroll saavutada, panna kedagi hüppama või kargama, siis kultuuris ei ole see võimalik.”
Mina: „See on kummaline küll, et ühe ministeeriumi all on koos kõige mõõdetavam ja kõige mittemõõdetavam valdkond. Vaene Urmas Paet.“
Laimre: „See on täielik lollus, spordiministeerium peaks eraldi olema. Kultuuriinimestel tekib täielik kompleks, sest kui pannakse mingi 20 milli Ateena olümpia, mingi mõttetu rahvaste peo alla, siis see ei ole mingi küsimus, nad saavad selle laksaki ja mitte keegi ei köhi ka. Mis seal salata, kunstis kui Veneetsia biennaali jaoks saad milli kätte, siis oled häppi. Kusjuures see kulub igasugu korralduslikele asjadele, see ei ole otseselt seotud selle teosega. Proportsioon on liiga paigast ära. Sport on lihtsalt ületähtsustatud rumalus. Ta on nii traditsioonides kinni, seal ei muutu midagi.“
Mina: „Minu eluajal on tulnud vabastiil klassikalisele lisaks suusatamises. Seda võiks võib-olla võrrelda postmodernistliku ajastu tulekuga kunsti.“
Laimre: „Sa räägid stiilides praegu, jah? Et kas uisusamm või klassikaline? Sa juba aimad, kuhu ma tahan tüürida? Minu arust peaks võistkonnad teistmoodi kokku panema. See on ju nii nõder – rahvusliku pinna pealt. Tuleb panna patsifistid võistlema anarhistidega näiteks. Kujuta ette sellist uudist, et jesuiidid panid ujumises budistidele ära. Suurepärane ju.”
Mina: „Valimised võiks siis ära jätta. See, kes pinksiturniiri ära võidab, moodustab valitsuse.“
Laimre: „See oleks õiglane ja aus, kõik oleks selge.“
Laimre tegeleb ainult kunstiga. Ta võttis küllalt varakult vastu otsuse, et mingi muu jamaga ta ei tegele. „Muidugi on selge, et non-profit kunstiga ennast Eestis ära ei elata. Siis ma olen leidnud täiesti hea asja, mis mind huvitab – poolkuraatori töö: näituste kujundamine. Ma olen selles mõttes neile vajalik kujundaja, et mul läheb asi huvitavaks siis, kui on probleem. Kui asi on pekkis, siis helistage mulle, ma lahendan teie probleemid.”
Hea amet – teoste vaatamine
See on spetsiifiline eriala, sest seal on ääretult palju eritingimusi, mida on vaja. Sa pead tundma ainest, olema kursis kaasaegse kunstiga. Sa pead ise olema praktiseeriv kunstnik, et sa taipaksid, kuidas asjad kokku on pandud. Sa pead teadma, kuidas kujundamine kui selline töötab, see ei ole nii, et mõtled midagi välja ja siis ütled töömeestele, et tee nüüd niimoodi. Sellisel juhul see ei tööta, sa pead olema asja sees absoluutselt igat pidi. Alles siis tulevad igasugused ruumitajud, muud esteetilised kategooriad.“
Mina: „Minu arust see on nagu lavastamine.“
Laimre: „Ta on natuke sarnane jah. Kuraator on teoreetilise töö tegija ja suhtleja, kujundajale jääb see teine ots, mis on ääretult vajalik. Väga head kunsti võib väga sitalt üles panna ja asi on pekkis. Suurematel muuseumidel on lausa oma osakond selle jaoks. See on, nagu Mr Beanil oli hea amet, istus ja vaatas pilte. Järgmine hea amet on kujundajal, sest tema vaatab ka kunstiteoseid väga põhjalikult, väga sügavalt.“
Positiivne on ka see, et kujundajal on õigus teoseid ka ümber tõsta, erinevalt Beanist, kes tegi seda illegaalselt.”
Oma näitusel on Laimre tõstnud kõrvuti näiteks Sonny ja Cheri plakati, nende nägudele tõstnud näritud nätse ning selle kõige kõrvale foto hammaste läbivaatusest.
„Kui Juske selles väikeses räpases jutukeses eelmises Areenis ei suuda eristada kõnet ja pilti, ja räägib isalikult, et ma pean olema ettevaatlik, mõtlema, mida ma suust välja ajan, siis see tekitas minus päris kõva lühise, sest ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtles. Kui me kõnekeeles ütleme “ajab suust välja“, siis see tähendab, et ta kõneleb, ta räägib. Ma ei ole mitte kusagil mitte midagi rääkinud. Aga siis mul tuli meelde, et õige, seal on need närimiskummid, need on tõepoolest minu näritud, minu suust pärit, minu labjekt. Laimre abjekt – see on labjekt.
Selle puhul on hoopis küsimus, et eks need Sonny ja Cher kaks kaksiktorni ole. 70ndatel olid nad Ameerika ühiskonna jaoks väga tugev märk perest, armastusest, meediaedust, millest iganes. 70ndatel oleks pidanud terroristid neid ründama, selge see. Ma nägin, kuidas nad Sadami kätte said, ma ei saanud aru, mida nad sealt suust otsivad, mis probleem on. Loomulikult, visuaaliga tegeleva inimesena ma saan aru, miks seda tehakse, tegemist on dehumaniseerimisega, vaenlase tekitamisega, objektistamisega. Samas ikkagi säilib küsimus, et mis nad sealt suust otsivad. Ja ma sain väga hästi aru, et see on ikkagi närimiskumm, mida nad otsivad, need ameeriklased.
Need on väga tähtsad asjad. Kui see Bushi ja Kerry valimiskampaania oli, mis praegugi käib, selgus, et Bush ei käinudki sõjaväes ega Vietnamis, vaid kükitas kuskil California kontoris, kimas ringi ja tõmbas kokaiini ninna. Siis kohe hoobilt otsiti välja, pane tähele, mis asjad – hambakaardid. Hammaste probleem on alati väga oluline. Hambakaardid tõestuseks, et Buch oleks nagu sõjaväes käinud. Jaa, aga mis seos seal on? Järgmine uudis oli see, et tehti näitus president Pätsist, ja millegipärast erilise uhkusega demonstreeriti mingisugust hambaarsti tooli, mille Päts isiklikult oli muretsenud.“
Vot umbes nii kulgevad Marco Laimre mõtted, ja ehk on sellest veidi abi. Näituse vaatamisel. Ehk on ka näitusest midagi abi, kui tulla tagasi poliitika tegemise juurde kunsti kaudu.
Marco Laimre näitus “Küsimused ja Vastused” kestab Rotermanni soolalaos 15. aprillini.
