Seks ja riik

Soome välisminister Ilkka Kanerva oli mõni aeg tagasi sunnitud lahkuma ministritoolilt, sest saatis ülemeeliku sisuga SMSe ühele baaritantsijannale, lisaks veel tema õele. Tagasiastuv minister kaitses ennast muuhulgas rõhudes inimlikele tunnetele ja kaasvõitlejate mehelikule solidaarsusele: “Olen täies elujõus mees!” Kuid Soome riigi maine ja usutavus tundusid Kanerva tegevuse tulemusel olevat ohus ning elujõus minister oli sunnitud oma ametikoha pärast paarinädalast kügelust loovutama.

Vaidlustamata vahejuhtumi poliitilist tähendust Soome riigile, on asjade kulg ülimalt silmakirjalik. Et kõik see leidis aset maailmas, mis on läbi imbunud meediast, mis pommitab meid iga hetk seksuaalse sisuga sõnumitega, üleskutsetega valmistuda füüsilises ja vaimses mõttes pidevalt seksiks, trimmida oma keha ja stimuleerida seda vajadusel meheiga pikendavate medikamentidega. Räägitakse lausa argielu pornofitseerumisest, kus seksuaalse sisuga sõnumid on meie argipäevas tapeedi seisundis, tekitades elevust ehk vaid murdeealistes. (Kui ei usu, manage silme ette näiteks hetkel ringluses olev autoklaasi reklaam, kus avali täidlaste hoolikalt meigitud naisehuulte vahelt tilgub midagi valkjat – järsku sulaklaasi?! Ei loksuta ju kedagi.)

Vananevad, võimul olevad mehed ja seks on selles meediasõnumitest läbikasvanud maailmas lahutamatud. Vanema mõjuka mehe ja noore kehaliselt silmapaistva naise võimalik vahekord on meelelahutustööstuse mudelsituatsioon, millel põhineb kümneid filme, palju reklaamisüžeid, meeste- ja muude lõbulehtede lugusid. See kütab fantaasiaid, tõotades “elamise” ülimat võimalust – raha ja võim loovad selleks vajaliku muretuse atmosfääri, noor naisekeha aga tagab piisava keemia ehk hormonaalsed nõristused. Vanema võimuloleva mehe keha peab selles illusoorses maailmas olema vormis ja jätkuvalt täkku täis, vaim meelasteks naudinguteks avali iga kell. Playboy pole ainus väljaanne, mis sellel kontseptsioonil põhineb, ehkki on üks stiilipuhtamaid.

Ometi vaatamata sellele, et võim teeb seksikaks ja võimu omamine justkui legitimeeriks rohked seksuaalsuhted, pole see tänapäeva maailmas enam nii. Ole pealegi võimul ja seksikas, aga maailm ei väärtusta võimukandjate härgamist ega vaata sellele ka läbi sõrmede. Pole enam Kennedyte aeg, kes oma haaremis pidasid muu hulgas Marylin Monroed, ja kui minna üle lahe Soome, siis tuleb tõdeda, et vana hea Kekkose ajastu, mil juhi sõbratarid kuulusid enesestmõistetavalt kõrgseltkonda, on pöördumatult möödas. Ka Nicolas Sarkozy, kes pärast lahutust kiirelt naitus sensuaalse ja kõmulise minevikuga Carla Bruniga, ei saanud endale juurde poliitilist kapitali: tema populaarsus pigem langeb.

Mis siis on juhtunud? Et me võime lobiseda seksist ja üles riputada ja tarbida igasuguse sisuga sõnumeid, aga kui keegi neid tegelikult järgib, peame seda nõrkuseks ja puudulikuks impulsikontrolliks, mis ei näita võimukandjat just kõige usaldusväärsemana? Täna klõbistad siivutu SMSi, homme vajutad tuumanuppu – kui parafraseerida üht kuulsat hoiatust.

Kas see on poliitiline korrektsus, mis on teinud oma pöördumatut revideerimistööd inimeste teadvuses? Aga siis oleks takistatud ka pidurdamatu seksijutlustamine. On muide arvatud, et meediatrende seadvates ühiskondades, nagu USA, on antidepressante neelav inimhulk nii märkimisväärne, et siit tasub otsida ka üha räigemaks muutuva avaliku ruumi pornofitseerumise tagamaid. Antidepressandid nimelt üldjuhul tuimestavad ka seksuaaltunge ja nii vajatakse stimulatsiooniks üha jõulisemaid sõnumeid. Kuna meediamaailm on suures osas illusoorne, siis on ka sealne seksuaalsus pigem fantaasiate mängulava. Peab olema ülimalt ettevaatlik, et mitte hakata selles virtuaalses ruumis kehtivaid reegleid, mis lubavad peaaegu kõike, tegelikus elus järgima. Kanerva lugu ju otsapidi ongi selline juhtum: igaüks kujutab ette lihtsa süžeega pornofilmi, kus lugu algab võimukandja juhuslikust silmsidemest labase tantsijatariga mingis räige mainega ööklubis, jätkub SMSidega kompleksivabale naisele ja tema riivatule õele ja edasi läheb aktsiooniks kuskil “sobimatus”, ent seda erutavamas ümbruses, näiteks väärikas tammepuust mööbliga ajaloolises kantseleis.

Aga Kanerva loo iva selles just ongi, et seda, mis filmides tehakse, ei tasu alati kodus järele teha.

Eesti juhtivad meespoliitikud pole seni veel meelelahutustööstuse süžeid elus erilise eduga järginud, jättes selle (nt noored ootamatu taustaga naised kaaslastena) ärihaide eneseväljenduse ja identiteedi ehitamise vormiks. Eesti riik on veel nii noor, tõsimeelne ja karske ja mehed võtavad riiki hingega (või töötab meie meedia lihtsalt konservatiivselt, respekteerides suurmeeste eraelu?). Siiski – kui meenutada tänavuse presidendivastuvõtu fotoreportaaže, kus vanemad mehed, ka president Ilves, oma noorte naistega tantsuhoos suudluseks huuli torutasid, võiks arvata, et Eesti riikliku karskuse aeg hakkab ümber saama.

 

Kas Lennarti ajal oleks keegi ette kujutanud, et Estonia saalis toimuv vastuvõtt kogub pisitasa tuure ja hakkab ilmutama bakhanaali märke? Et Lennart oleks vastuvõtul unustanud oma käe kauemaks proua Helle tagakehale, andes sellega signaali, et ka Laar, Kelam, Nugis ja Tarto võivad oma kaaslastega teha sama?

Riik ja seks on Eestis seni tõesti lahus olnud. Kuid et me oleme paljudes asjades maailmast tsükli võrra maas, siis ehk üllatab meid varsti mõni juhtiv poliitik maineka seltsidaamiga käevangus? Tulevad välja mõned fotod ministrist meelelahutusasutuses?

Või hakkavad peatselt Tallinnas kõrguva fallilise Vabadusmonumendi jalamil peale militaarürituste toimuma ka viljakusriitustega kulmineeruvad iga-aastased sambakarnevalid?

 

Seda võiks paberites muide põhjendada soikuva iibepoliitika tõhustamisega.