„Seks on meie elus nii olulisel kohal, aga sellest on jube raske rääkida“

Marta Bałaga intervjueerib Adina Pintiliet, kelle seksuaalsusest rääkiv ja korraliku meediatormi põhjustanud film „Ära puutu mind“ jõudis eelmisel nädalal Eesti kinodesse.

Pärast „Ära puutu mind“ üllatusvõitu Berliini filmifestivalil leidis režissöör Adina ­Pintilie end keset meediahullust. „Ma ei karda, et seda filmi või mind ennast rünnatakse. Vähemalt enam mitte,“ ütleb ta, kui kohtume tema kodus Rumeenias, et arutada seda mängufilmi ja dokumentaalfilmi vahel pendeldavat olulise auhinnaga pärjatud vaadet inimseksuaalsusele. „Need, kes kõige kõvemini karjuvad, on tavaliselt need, kellel on intiimsusest ja seksist vale arusaam. Aga pärast röökimist on nad ehk valmis ka rääkima.“

Sinu Berliini võidust on juba mõnda aega mööda läinud, aga filmiga kaasnev kära pole vaibunud. Miks?

„Ära puutu mind“ avab debati, millel pole mingit pistmist kinoga. Me mõtlesime lausa luua reisiva projekti nimega „Vabadusvõitlejad“. Kui sa kuuled seda nime, teadmata, mis filmiga on tegu, võib see näida päris pretensioonikana, aga nii saaks ära kasutada filmi meeskonna kogemusi, sest paljud nende hulgas on aktivistid, sekstöötajad, terapeudid, kellel on põnevad elulood ja väga progressiivsed vaated. Inimesed keskenduvad sageli filmi autorile, aga praegusel juhul ei peaks see nii olema – meil on meeskonnas nii palju vaimustavaid tegelasi, et ma tahaksin, et fookus ka nende peale ulatuks.