Hannes Rumm.
“Elasin poolteist aastat Tokyos, kuid pole tänini enda jaoks avastanud selle imetlusväärse linna Erost. Berliin andis mulle ennast kätte pärast poolt aastat. Sankt Peterburg – nädalaga. Pariis – pärast kahtteist tundi.” Nii kirjeldab oma suhteid suurlinnadega vene menukirjanik Vladimir Sorokin essees “Moskva Eros”.

Huvitav, kui kiiresti andunuks Sorokinile Tallinn? Tema kaheksakümnendate aastate alguses sahtlisse kirjutatud romaanist “Marina kolmekümnes armastus” võib leida mõned juhuslikud viited kokkupuudetele Eestiga. Näiteks võrdleb meelas Marina ühe oma armukese peenise jämedust Eestist toodud hiiglasliku suveniirküünlaga. Kahjuks ei tea ma, kas Sorokin ise on Tallinna väisanud ning kuidas on ta meie pealinna seksapiilsust hinnanud.

Karsked linnad eelnevas loetelus olid Tokyo ja Berliin, lõbujanused aga Pariis ja Peterburi. Tavaarusaama kohaselt on see loomulik. Peetakse ju jaapanlasi ja sakslasi ühtviisi töökateks, igavateks ja külmadeks. Venelasi ja prantslasi seevastu kirjeldatakse avatud ja kirglike rahvastena. Loomulikult peaks selline rahvuslik eripära väljenduma ka nende suurlinnade seksapiilsuses. Tallinn peaks sellise malli kohaselt liigituma pigem Tokyo ja Berliini sekka.

Kas Tallinn on tõesti frigiidne linn? Sõltub sellest, kuidas võtta.

Suvehommikuti täidavad juba mitmendat aastat Toompea sajad ameeriklased. Tallinna toob need silmapaistvalt heas vormis ja heal järjel noored pensionärid luksuslaev, mis on tegelikult teel Peterburi. Trapilt otse bussi, paaritunnine tuur giidiga vanalinnas. Neile ameeriklastele jätab Tallinn ilmselt väga külma mulje. Kiirmarsil näib meie pealinn tõeliselt euroopaliku linnana antropoloog Claude Levi-Straussi arusaama kohaselt, kes on vastandanud iidseid Euroopa ja kiirestiarenevaid Ameerika linnu: “Euroopa linnade jaoks tähendab sajandite möödumine tõusu; Ameerika linnadele on aastategi möödumine allakäik.” Vanalinna “eatu ilu” käib välkturistidele väikseks vahepalaks küll, aga mingit kirelõõma selline kähkukas ei tekita.

Sootuks teise mulje saavad Tallinnast need miljonid soomlased, kes siin alailma ostu- ja lõbureisidel käivad. Neil on Tallinnaga püsisuhe, siin käivad nad oma kallist ja igavast heaoluühiskonnast kõrvalehüppeid tegemas. Siia tullakse ikka tagasi, et karmi sotsiaalse kontrolli kammitsaist vabaneda. Muidu karske ja korralik Helsingi joob end volbriööl silmini täis, Tallinn seevastu on aasta ringi parajas vines. Sellele publikule andub Tallinn igasuguse valehäbita juba sadamas. Kõrtsid ja kaubanduskeskused roomavad sadamakaile aasta-aastalt üha lähemale. Kindlasti saab nii juba lähitulevikus reisisadama ümbrusest Tallinna kõige erotogeensem piirkond. Küllap saab kunagi valmis isegi kõnnitee, mida mööda Soome turistid saavad oma miljonid eurod liikluseeskirja rikkumata ning elu ohtu seadmata sadamast otse kesklinna tuua.

Abstraktsetest asjadest rääkides palutakse neid sageli kirjeldada kui inimest. Milline inimene oleks teie meelest Tallinn? Mees või naine? Olete te temast sisse võetud või jätab ta teid külmaks?

Ehk veel kord Sorokinit tsiteerides: “Linnad jagunevad täpselt samuti nagu inimesedki seksuaalseteks ja frigiidseteks. Iga linn võib panna teid järsku orgasmist värisema, või vastupidi – määrata aastakümneteks nukrale kooseksisteerimisele.”

On tallinlasi, kelle suhe oma linnaga on kirglik, on tallinlasi, kelle suhe oma linnaga on alandav kooselu. Kirglikud tallinlased ei kujuta oma elu (Eestis) väljaspool Tallinna ettegi. Nõukogude ajal ei talunud kirglikud tallinlased Tartut isegi ülikoolis õppides. Esmaspäeva ho mmikul tulid nad otse Tallinna bussi pealt loengusse ja reede õhtul palusid EPA peahoone juures pöidlaküüti, et Linna piiri ületades magusvalusaid õnnejudinaid kogeda.

Nüüdseks on see seltskond osalt ka Tallinnast välja kasvanud. Edukamad neist elavad New Yorgis ning keskpärased külastavad ülimalt seksapiilset Cityt igal võimalusel. Neid suurlinlasi kujutab meie meedia sama harda austusega nagu ajaleht Rahva Hääl kunagist rekordlüpsjat Leida Peipsi. Selle seltskonna päratrust matkib sitilikku elulaadi kodulinnas, nende häälekandja on Eesti Ekspressi seltskonnakroonika rubriik.

Kirglike tallinlaste vastand on kümned tuhanded muidu-eestlased, kes on sunnitud Tallinna kolima või siin tööl käima, sest nende töökohad on siia kolinud. Nende jaoks on Tallinn võimukas ja armutult ahistav partner. Nad taluvad kooselu Tallinnaga halvasti. Pagevad siit igaks nädalavahetuseks, kuid naasevad saatusele alistununa uue töönädala alguseks. Isegi keskmisest kaks korda kõrgem palk ei hüvita niisugust enesemüümist. Avalikkuses esindavad neid ainult Tartust pealinna tööle käivad ajakirjanikud.

Üks rahvusvaheline organisatsioon panustab kõvasti reklaamikampaaniasse, mis hoiatab Eesti neide petlikult soodsa jobi (tööotsa – ÕS) eest välismaal. Kas varsti korraldab regionaalministri büroo reklaamikampaania, mille hoiatav sõnum on: sind meelitati Tallinna hea elu peale? Lubati head tööd ehitusel või hotellis? Nüüd oled passita pantvang? Seksiorjusest pääsemiseks helista kohe telefonil…